Sel nädalal esitleti Suurbritannias uut kahenaelast münti. Kui mündi ühel küljel on kujutatud praegust riigipead Charles III, siis teine on pühendatud George Orwellile, kelle surmast möödub tänavu 75 aastat. Orwelli loomingut sümboliseerib mündil silm, mille vikerkest ja pupill meenutavad kaamera objektiivi. Vikerkestale on kirjutatud romaanist „1984“ pärinev tsitaat „suur vend valvab sind“. Teine kuulus tsitaat on mündi serval: „on olemas tõde ja on olemas vale“ (Tõnis Arro, Tiit Kusnetsi ja Rünno Vissaku tõlge). Mündi on kujundanud kunstnik Henry Gray.

Kui leidlik ja ajakohane! Ühtlasi on meeldiv täheldada, et kuninglik mündikoda The Royal Mint on välja andnud veel teisigi kirjanduslikke münte, näiteks „Harry Potteri“ sarja naelad ja pennid. Tõsi, valdavalt näib tegu olevat kallite meenemüntidega, kullast ja hõbedast fännikaubaga. Kohati on asja võetud kerge huumoriga: kuidas teisiti seletada „Robin Hoodi“ kõlisevat? (Hood teatavasti võttis rikastelt ja andis vaestele.)

Mil määral oleme Eestis n-ö rahaks teinud omaenda kirjanikke ja raamatu­tegelasi? Krooniajal olid paberist panga­tähtedel A. H. Tammsaare (25 krooni), Lydia Koidula (100) ja Carl Robert Jakobson (500). Kirjandusega oli seotud ka Jakob Hurt (10). Saja- ja viiesajakroonist nimetatigi pildi järgi Koidulaks ja Jakobsoniks. Need rahad ikka maksid midagi: kõval rahal oli kõva nimi ja vastu­pidi. Kroonidel oli ka emotsionaalne väärtus – ma ei imesta, et suur hulk kroone jäi eurodeks ümber vahetamata. Kõige armsam oli rahvale Jaan Koorti metskitsega viiekroonine münt, küll neid kitsekesi otsiti taga, mälestuseks.

Alates euroalaga liitumisest 2011. aastal on rahatähtedel kirjandusega kehvasti: eurodel kujutatakse eri ajastute arhitektuuristiile. Üleüldse ringleb sularaha vähem, ostude eest tasutakse põhiliselt pangakaardiga viibates ja arved makstakse veebis. Mõnikord on aga sularaha siiski tarvis. Münte uuritakse nüüd huviga, sest need ei ole kõikjal ühesugused – need ei ole isegi ühes riigis tingimata ühesugused.

Igal euroala liikmesriigil on nimelt õigus anda aastas välja kaks pühendusmünti, mille üks külg on nagu tavalisel kaheeurosel ikka, kuid teine erikujundusega. Pühendusmüntide nimiväärtuseks tohibki olla ainult kaks eurot ning need kehtivad seadusliku maksevahendina kogu euroalal. Eestis välja antud pühendusmüntidest on kirjandusega seni seotud vaid Eesti Kirjameeste Seltsi 150. aastapäeva kaheeurone (2022). Sellele lisandub juba mõne nädala pärast teinegi: „Eesti raamat 500“.

Nimeliselt leiab meie kirjanikke hõbedast meenemüntidelt: Eduard Vilde (10 eurot, 2015) ning eks servapidi ka Johann Voldemar Jannsen (12 eurot, 2019) ja Jaan Tõnisson (15 eurot, 2018).Tänavu lisandub Lilli Suburgi hõbemünt, esimene sarjast „Silmapaistvad Eesti naised“. Meenemüntidega ei ole paraku eriti midagi peale hakata. Keegi neid peale numismaatikute peos ei soojenda. Kaheeuroseid pühendusmünte seevastu küll. Mu meelest oleks tore maksta turul porgandite eest näiteks Tammsaare või mõne teise kuulsa turulkäija kaheeurosega. Seda münti ei peaks tingimata ehtima portree – kui juba Tammsaare jutuks tuli, siis liblikas oleks kena sümbol. Nähes, missuguse huviga kogub kaheeuroseid mu algkooliealine sugulane, julgustan muidki raamatutegelasi müntideks vermima. Lihtne nipp, millega lastele kirjandust lähemale viia.

Meene- ja pühendusmüntide ideede ettepanekuid võtab vastu Eesti Pank.