… kõige tähtsam

on mäletada mäletada ja veel

kord mäletada nii et sellest

mäletamisest kasvaksid valged

lilled haudade peale

Toomas Liiv, „ma olen veel üsna noor mees“¹

Praegu maailmas toimuvat jälgides tundub, et oleme justkui ärganud (äratuskelladestki on aina juttu) ja avastanud end elamas Karl Ristikivi „Hingede öö“ pastor Rothi (eba)tõdede maailmas. Enam mitte ei näi kehtivat, vaid kehtibki tõsiasi, et „sõjas on ju paratamatult kaks poolt, üks, kes sõda alustab, ja teine, kes vastu hakkab. Et ainult üks pool ei saa sõda pidada, siis on kallaletungija üksi täiesti süütu. Süüdi on see, kes vastu hakkab, sest ainult tema tõttu saab sõda teoks“². George Orwelli düstoopilised maailmadki näivad olevat tegelikkuseks saanud.

Veel üks ärkamine on käsil ja veel ühed häirekellad löövad ka kultuurivallas, kus eesti keel ja üldisemalt kultuur on kaotamas oma rolli ja muutumas nišielemendiks. Ene Mihkelsoni pärandi hoidja Marju Lauristin on täheldanud halvustavat ja tühistavat suhtumist kultuuri³ ning aina taanduvat võimekust tegeleda nõudlikumate teemadega. „Aga aju kärbub samamoodi – aju on ju ka omamoodi muskel. Kui me üldse ei mõtle sügavamaid asju, ei loe pikemaid lugusid, ei aruta keerulisemaid probleeme, muutub aju lihtsalt lõdvaks ja ei tekigi enam võimet mingitest asjadest aru saada. Siis tulebki aju pudiga toita, väikse lusikaga, nende impulssidega, mis korraks löövad silmad lahti. Aga see ei ole enam kultuur, see ei ole enam kultuurrahvas. Enamuse hakkavad moodustama inimesed, kelle jaoks ongi ainult selline pudi söömine võimalik“.⁴

Säärase pudisöömise maailma kehtestumise omalaadse vastukäiguna võib näha ilmunud kogumikke „Tetraeeder karjamaal. Ene Mihkelsoni eluraamat“ (TK) ja „Peaaegu kõik. Ene Mihkelsoni tõlgenduskogumik 2005–2024“ (PK), mille koostajad ja valdav osa autorkonnast on 2018. aastal loodud Ene Mihkelsoni Seltsi⁵ liikmed. Teosed valmisid Ene Mihkelsoni 80. sünniaastapäevaks.

Eestis ei ole just ülearu palju kirjanikele pühendunud-keskendunud ühinguid või muuseume, seda tänuväärsem on nende tegevus. „Tetraeedri“ saatesõnas selgitatakse, et „selts on võtnud eesmärgiks Ene Mihkelsoni loomingu tundmaõppimisele kaasaaitamise ning kirjaniku jaoks Eesti ajaloos ja kultuuris oluliste väärtuste eest seismise“ (lk 7). Artur Adsoni koostatud ja 1974. aastal ilmunud „Marie Underi eluraamatule“ viitava kogumiku eesmärk on olnud „anda võimalikult mitmekülgne pilt kirjaniku loomingu keerukast eluloolisest taustast ja pakkuda erinevaid vaatepunkte tema luule ja proosa tähendusilma avamiseks“ (samas). „Tetraeedri“ esitlusel nenditi, et see teos peab silmas laiemat lugejaskonda⁶. Seevastu esseistlikke ja teaduslikke käsitlusi koondav „Peaaegu kõik“ on akadeemilisema kallakuga, mida markeerivad ka kõvad kaaned ja tihedam kiri.

Kaks uut raamatut moodustavad koos Arne Merilai kokku pandud kogumikuga „Päevad on laused“ (2005) ning Eva ja Mart Velskri koostatud raamatuga „Vaba inimese tunne. Vestlused Ene Mihkelsoniga“ (2019) esindusliku sissevaate Mihkelsoni elu- ja loomemaailma, nii algajatele kui ka edasijõudnutele.

Autori isik on tähtis ja ei ole ka

Vaadeldavate kogumikega saavad rahuldatud paljude huvid: nii nende, kes tahavad rohkem teada Ene Mihkelsoni loomingu kohta, kui ka nende, keda paelub kirjanik inimesena. Eeskätt just elu(loo)lise ainesega seoses märkis Marju Lauristin „Tetraeedri“ esitlusel, et see raamat on patt, seda poleks tohtinud teha, arvestades autori tõrksust kõige raamatutest väljapoole jääva suhtes. Artiklis „Ikka Mihkelsonist mõeldes – tekstiväliselt“ kirjutab Lauristin: „Ta oli veendunud, et kirjanduse mõistmiseks ei ole vaja tunda kirjaniku tekstivälist tausta, vaid tuleb lugedes süveneda kirjutatu detailidesse, et leida nendes peituv tähendus“ (PK, lk 19). Merle Karusoo dokumentaariumis meenutatakse, et Ene Mihkelsonil olnud koguni plaanis lasta kõik paberihundist läbi, et ei jääks mingeid pabereid järele (TK, lk 205). See ei ole kirjanike puhul erakordne: on teada, et näiteks A. H. Tammsaare hävitaski omajagu materjale ning ka Ristikivi tundis tõrksust elulooliste seikade uurimise vastu.

„Tetraeedri“ esitlusel meenutati veel, et Mihkelson oli enda kohta kirjutatu suhtes väga nõudlik. Ise kirjutades toetus ta paljuski oma mälule, isiklikule taustale. Sirje Olesk artiklis „Ene Mihkelsoni elu“: „Enet huvitas algusest peale küsimus sellest, kuidas isiklikke kogemusi kunstiks vormida. Ta tahtis kirjutada, ta oli kirjanikuks sündinud, aga ta tundis, et oskab kirjutada vaid läbi enda, oma isiklikult läbi tuntud kogemustest ja läbielamistest, mida ta selles ühiskonnas teha ei saanud ja vist ka ei tahtnud“ (TK, lk 46). „Autori isik on korraga tähtis ja ei ole ka,“ märkinud Mihkelson ise – „kuigi tema teostes on palju autobiograafilist, nõudis ta alati, et neid ei käsitletaks „omaeluloolistena““ (TK, lk 50). Olesk toob esile, et kui eriti pärast „Ahasveeruse und“ seostati Mihkelsoni loominguga üha kindlamini rahvuslikku tragöödiat ja sõda metsas, häiris see autorit väga, „sest tema tahtis näha tekstide kunstilist analüüsi, mitte teoste tõlgendamist omaeluloolises võtmes“ (TK, lk 64).

Uurijalt ja kriitikult nõuab see omalaadset köietantsu. Kui vaba ta on oma tõlgendustes? Ühel pool on autor oma tahtega ja tunnistatult isiklike kogemuste vormimisega ilukirjanduseks. Teisalt on uurijal voli valida oma vaatenurk. Kuidas tõlgendada omaeluloolisust küll arvesse võttes, ent siiski takerdumata üks ühele vastavustesse?

Kui tulla tagasi „Tetraeedri“ ja patu juurde, siis see saab lunastatud. Kogumikus ei ole laskutud elu(loo)lisse tühja-tähja, vaid doseeritud oskuslikult ja pieteediga isiklikku ainest, mis aitab kaasa kogumikuga seatud eesmärkide täitmisele. Iseäranis briljantne ja naudinguga loetav on selles osas Merle Karusoo artikkel „Mina ja minu Mihkelsonid. Dokumentaarium“: siin avatakse Mihkelsoni tundnute mõtteavalduste kaudu tähenduslikke aspekte, mis on abiks tema (loomingu) mõistmisel. Artikkel kandideeris õigustatult Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale.

Üle aegade kestev looming

Mihkelsoni loomingut ümbritseb raskesti mõistetavuse oreool. Joosep Susile, kes on esindatud mõlemas kogumikus, näib aga Mihkelsoni-tõrke põhjusena hoopis tõesem oletus, et „me elame harukordsel ajastul, mida iseloomustab harukordselt halb maitse“ (PK, lk 60). Ühtlasi pakub Susi artikliga „Märkmeid lugemistalgutest“ suurepärase toetava raamistiku Mihkelsoni luule tõlgendamiseks (TK, lk 363–388).

Ka Viivi Luik tõdeb ajakirja Akadeemia hõbeauhinna pälvinud artiklis „Katkestuste kaart“, et elame ajal, mil „rumalus ei ole enam häbiasi, vaid on muutunud märkamatult, aegamööda ja hiilivalt peaaegu et inimõiguseks“⁷. Aigi Rahi-Tamm tõdeb: „Häirekella selle pärast, milleni vaimne harimatus, pealiskaudsus, süvenemisest ja mõtestamisest loobumine (sh valu vältimine) võib viia, on murelikud löönud läbi aegade“ (PK, lk 23). „Ene Mihkelsoni sõnum, millest ta ise lähtus ja mida teistele südamele pani, oli onu lausutud soovitus: „Laps, katsu targaks saada, lolli rahvast on kerge valitseda““ (samas). Kas võib loota, et asjade seis ei ole siiski veel pöördumatu? Nõudlikkusest, maitsekultuurist kirjutas juba Betti Alver luuletuses „Laulik“: Ta teab, et sama inimparv, / kes, huulil vanded, / nüüd kõike igavesti-kaunist trotsib, – / käes sooblinahad, kuld ja teised anded, / kord nuttes kaotsiläinud luulet otsib“.⁸

Viivi Luik märgib, et Mihkelsonile oli kirjutamine raske: „Iga raamatu eest maksis Mihkelson tüki oma eluga. Kirjanikuks õppida ei saa mitte ükski sel väga lihtsal ja jõhkral põhjusel, et mitte ükski ei saa õppida Mihkelsoniks, nii nagu ei saa õppida Mati Undiks või Juhan Viidinguks“ (TK, lk 24). Mihkelsoni võib pidada kirjanikuks par excellence, kes kirjutas tammsaarelikult südameverega. Lauristini kinnitusel kirjutas Mihkelson samamoodi, nagu elas, ja mõtted ja meelekujundid põhjustasid talle kehalisi kannatusi: „Ta kirjutas neid enesest välja sama piinarikka intensiivsusega, kui ta neid enesesse võttis“ (PK, lk 17). Talle oli iseloomulik jäägitult endasse haarav loomisprotsess, mis tähendas „elamist irreaalses olekus, milles tavasuhted ja olmereeglid on välja lülitatud ning unenäod tõelisemad kui päevakogemused“ (samas, lk 19). Siinkohal kangastub hiljuti loetud Andrei Ivanovi „Hämariku melanhoolia“ (2023), kus autor kirjutab otsesõnu loomistungist ja -piinast. Vaid vaevades saab sündida üle aegade kestev kirjandus, mis leiab lugemist ja tõlgendamist ka aegu hiljem.

Artiklis „Rännud Mihkelsoniga elu ja teksti piiril“ tõdeb Lauristin, et „geniaalsete kirjanike tekstid ei sure, nad suhtlevad omavahel ja koovad inimkonna ühismälu kangast“ (TK, lk 137). Kõige olulisem ongi mäletada, säilitada südametunnistuse vabadus igal ajal ja igas olukorras, ka ebatõdede pealetungi maailmas. Nublut parafraseerides: kui valget laeva ei tulegi, jääb lootus ometi.

1 Toomas Liiv, ma olen veel üsna noor mees. Rmt: Toomas Liiv, Luuletused 1968–2002. Tuum, 2003, lk 22.

2 Karl Ristikivi, Hingede öö. Eesti Raamat, 1991, lk 228.

3 Marju Himma, Marju Lauristin: peost suhu elamine ohustab kultuuri püsimist. [Intervjuu.] – Eesti Päevaleht 25. XII 2024. https://epl.delfi.ee/artikkel/120345587/intervjuu-marju-lauristin-peost-suhu-elamine-ohustab-kultuuri-pusimist

4 Samas.

5 Vt https://www.enemihkelsoniselts.ee/et.

6 Raamatut esitleti 18. X 2024 Eesti Kirjandusmuuseumis konverentsi „Inimene algab sõnast. Ene Mihkelson 80“ raames. Vt https://www.kirmus.ee/sites/default/files/2024-10/Mihkelson80_104_SirjeOlesk_MarjuLauristin.mp4. KirmusTV kaudu on võimalik järele vaadata ka konverentsi teisi esinemisi: https://www.kirmus.ee/et/tegevus-kirmustv/kirmustv-jarelvaatamine.

7 Viivi Luik, Katkestuste kaart. – Akadeemia 2024, nr 2, lk 204.

8 Betti Alver, Laulik. Rmt: Eesti luule kuldne klassika. SE&JS, 2004, lk 1080.