Näitus „Elu ei saa kunagi peatada“, kuraator Johanna Jolen Kuzmenko. Tallinna linnagaleriis kuni 9. II.
Ajastul, mil järjest nenditakse, et aeg on liiga raske, et üldse mingit kontseptuaalset kunsti luua, ilmub üksteise järel aina rohkem praeguse keerulise aja emotsionaalse reaktiivsusega tegelevaid näitusi. Ja kas polegi tegelikult kunsti kauneimaid väljendusviise sõnastamatu raskuse poeetiline, estetiseeritud ja tundlik peegeldamine? Sellised näitused avaldavad enamasti mõju universaalse, abstraktse samastumisega – iga üksikvaataja muutub kogukonna osaks, kes on kollektiivselt näitust kogenud ja oma tundeid etteantult sublimeerinud. Nagu oldaks mingis grupiteraapias käidud.
Ühiskondlike olukordade illustreerimine psühhiaatriliste diagnooside kaudu on küll ohtlik tee, ent ühises generaliseerunud ärevuses oleme kõik kokku puutunud millegagi, mis käivitab võitle-põgene-tardu–reaktsiooni ning seeläbi rühmitab käitumist. Siinjuures on üsna meelelahutuslik püüda jaotada näituse vormis esindajaid vastavatesse kategooriatesse. Näiteks eelmise Tallinna Fotokuu peanäitus „Transs“ (kuraator Ilari Laamanen) oli ilmselge võitlusreaktsiooni väljendus, kogu oma ülekoormava hüperseisundlikkusega. Sagenevad tundmatuse või müstitsismi sümptomitega näitused, kas või nt Edith Karlsoni Veneetsia paviljoni „Hunditund“ („Hora Lupi“), otsivad lohutust muupoolsusse põgenemisest. Johanna Jolen Kuzmenko esimene kuraatorinäitus suhestub aga siinkohal just viimase, tardumise, halvamise reaktsiooniga.
Hästi kujundatud ohked
Kuue kunstnikuga rühmanäitus on lakooniline, meeldiv ja ei võta palju ruumi. Väga lihtne, aga läbimõeldud kujundus mõjub korraliku ja hubasena – roosad ja punased galeriiseinad rõhutavad siseruumi olemust ka tuulisel talvekuul. Selles kaminasoojas toas laulavad Lauri Lesta kaminasoojad puidust instrumendid võõraid laule. Seinte sametisus tasakaalustab kõhedat jahedust, mis teoste tasapindade taga olevatest ruumidest õhkub. Iga üksik töö on seinal nii täpselt välja valgustatud, et mõjub kumavana. See mugav vaikne kohake on loodud selleks, et vähem mugavatest ja vaiksetest asjadest mõelda.
Võiks öelda, et näitus embab vaatajat kahe käega oma läbivalt tasakaalustatud sümmeetriaga. Morozova siniste maalide paar „Hülgamine“ ja „Teadvustamine“ viitavad teineteisele, samal ajal on Hedi Jaansoo fragmenteeritud autoportree tükiline ja nihkes, kuid poolitab siiski sümmeetrilist nägu. Tagumises ruumis puutub vaataja kokku veel tugevama sümmeetriaga: Eheri maalid pikkadest nägude jadadest on diptühhonina ruumi otsaseinas pühalikult välja valgustatud, külgseintel peegeldavad Helmi ja Saksa tööd üksteist täpse klappivusega. Lauri Lesta heliinstallatsioon toimib nii näituse saatehelina kui ka iseseisva kogemusena: neli kuusepuidust, enam mitte töökorras pilli on pandud toimima kõlakojana helidele, mille on loonud ilmselgelt teised pillid, nagu kusagilt paralleelmaailmast. Kõnelejaid on kolm ja nad räägivad kindla korra järgi, üksteisele vahele segamata.
Ühtlasel väljapanekul kohtuvad eri põlvkondade kunstnikud. Huvitav on see, et kunstnike vanusest hoolimata meenutab näitus kohati 1970-80ndate kümnendite eesti kunsti. Paistab, et taas peab reaalsusega tegelemiseks tungima krüpilisse sürreaalsusse, hüperreaalsusse või mingitesse teistesse murenevatesse ja omavahel segunevatesse tegelikkustesse. Ehk on selletõttu näitusel omamoodi nostalgiline tunnetus. Või siis vähemasti ei saa seda kindlasti liigitada ülimoodsate hulka.
Anonüümne pühalikkus
Kuraator romantiseerib saatetekstis hubaseid hingetõmbehetki, palsamina mõjuvaid Haruki Murakami jutustusi, rasketele asjadele tähelepanu juhtimisest keeldumist. See kõik mõjub praktikas väga lavastuslikult alates kindla maitsega tööde valikust kuni suurepärase täpsusega väljavalgustatud kujunduseni. Tähelepanu juhtimise asemel on ette võetud näitusekülastaja emotsionaalse rännaku kujundamine rangelt esteetiliste võtetega. Ruum kehtestab ühte kindlat olekut. Selline hästi riietatud eimiski meenutab iseenese kallistamist – nagu oleks embuses ning mõnus on olla ka, kuid tühi tunne püsib.
Iga kunstniku teostes on peidus sisukad ja sügavad karakterid ning lood, neisse on lukustatud reaalsed viited ja intensiivsed kogemused. Kuraator on need üldistanud, hajutanud anonüümseks abstraktsuseks. Kõiki teoseid ühendab see, et siit ja sealt piilub kurbus, mis ei kuulu otseselt kellelegi. Midagi otseselt nukrat ei juhtu, kuid näituselt lahkudes on siiski melanhoolne tunne. Juba töödel kujutatud kehalisusest võib välja lugeda väsimust, kurnatust, meeleheidet, siin-seal näeb nägudel üksikuid pisaraid või üleüldist ilmepuudust. Sellise kambaga silmitsi seistes tekib äratundmine ja suhestumine, ent ma tean, et seda tunnevad kõik ja minu kogemus pole sugugi ainulaadne.
Kui esimeses ruumis kohtume Darja Morozova ja Hedi Jaansoo autoportreega, siis tagumises võib kokku puutuda mitme teise tegelasega, kes järjekindlalt kunstnike omailma loovad. Läbivad ja väljaarendatud, peaaegu alteregolikud karakterid tulevad siinse kunstnike valiku puhul eriti hästi välja, sest narratiivsus ja tegelastega töötamine on olnud omane neile kõigile: Reti Saks on tegelenud illustratsiooni ja väikegraafikaga, Silva Eheril oli joonisfilmi taust ning ka Maie Helm on olnud pühendunud animalist. Nende loodud tegelastega kohtume aga täpselt nii põgusalt, et on võimalik tajuda nende sürreaalsust, pärinemist teisest maailmast, kuid mitte piisavalt kaua, et neile aktiivselt kaasa elada.
Selline abstraheeritud kurbus võib lõppude lõpuks kutsuda esile kaastundeväsimuse. Teisiti öeldes, sooja pesa häirivus on sarnane selle tundega, mida tunneb inimene oma üleküllastunud elus siis, kui meedia- ja kultuuriruumis on näha nii palju põhjusi kurvastamiseks, kuid neid kõiki vaid põgusalt, vilksamisi. Pole siis ka ime, et nii suur hulk inimesi reageerib võitlemise või põgenemise asemel tardumisega.
Teadmatuse magus kõla
Midagi on selles ilusas ja dekoratiivses, esteetilisele kogemusele keskenduvas tundelisuses väga meeldivat. Näitus reageerib tänapäeva inimese olukorrale, ent ei ürita kunstile liigseid maailma päästmisega seotud ülesandeid anda. Ehkki oma ratsionaalse mõistusega tahaksin töödest välja urgitseda häirivad mõtted, rasked tunded, napisõnaliseks jäämise mõrumaitselise süü, siis poeetilisem mina tajub nende taga kergust. Ülesärritatud maailmas elamisest tekkinud apaatia teeb kurvaks, kuid samal ajal pakub ka ajutist rahulolu. Mingi osa minust mõtleb, kas pole kuidagi alatu võtta praegusel ajal sedasi ruumi millelegi nõnda liiga lihtsale. Samal ajal jällegi, kas poleks maailmas enamikku lugudest, romaanidest, etendustest ja filmidest, kui autorid omaenda traagikat ei dramatiseeriks?
