Mihkel Kleisi isikunäitus „Seestunud klombid“ GÜ galeriis kuni 27. I.
Elul on kombeks riimuda. Mitte suures ajaloolises plaanis (à la “esmalt tragöödia ja siis farsina“), vaid just üksikisiku omailma tasandil. See protsess toimib kuidagi tähelepanu kaudu. Kui ollakse midagi juba märganud – eriti kui see miski, mida ei pruugita üldse mõistagi, kuidagi ka kõnetab –, hakkab seesama miski end üha uuesti ja uuesti ilmutama. Mida enam sisendeid, seda rohkem kuhjub riime. Mida enam riime, seda suurem on tõenäosus, et nende mosaiigist kujuneb mingit sorti laul. Ning laulust lähtuv omailm … kuidas sellest mõelda, sõltub tegelikult juba laulust endast.
Mihkel Kleisi puhul on kerge mõtestada seda laulu kuidagi alternatiivkultuurist ja underground’ist lähtuvalt. Ühe kunstikeele arengu kontekstis on sellel näitusel eksponeeritud klombid igati loogilised: veel üks oks sellel puul, mille juurteks on Kleisi käsitsi kujundatud kassetiümbrised läinud kümnendi alguses. Ent kui proovida seda laulu kuidagi kunstnikupositsioonist lahutada (see pole Kleisi puhul üldse kerge), hakkab veelgi tugevamalt tööle tema teostesse kätketud liha kütkestav vägi.
Selle illustreerimiseks sobib üks lugu tõsielust. Kleisi näituselt viis mu koju rong. Jaamas tundsin talla all mingit tompu, mis plögasest sulalumest kuidagi eristus – vetruv nagu kumm, ent veidi pehmem. Pilk jõudis moodustiseni enne mõistmist ning murdosaks sekundist täitis mind totaalne mõistmatus – nagu vedeleks maas kerge kuumtöötluse tõttu roosatav, paistes munand. Mingi organ? Ah?! See on hoopis sealihakonservi sisu, mis mõnikond minutit enne mu jaama saabumist oli ühe kähmluse keskel ennast karbist lahti raputanud ning perroonile sättinud. Kümned, kui mitte sajad sead, töödeldud ühtseks, säilitusainest roosatavaks, konservikarbi kummis kuju hoidvaks litriks … Pakkiv lumi, libe liha ja kautšukipuu kummist saapatald tegid kolme peale vinge kriuksatuse. Ning sadade sigade liha laul kondenseerus Nõmme rongijaama taga ühte pisikesse piuksu.
Kammerlik rituaal
Mihkel Kleisi näol on tegemist kunstniku, muusiku (Luarvik Luarvik, Ratkiller, Edasi jm), koguja, kassetikultuuri eestvedaja, disaineri ja eksperimentaalmuusika connaisseur’iga (Kleisi rateyourmusic.com-i aastalõpunimekirjad on põnevate uute muusikakogemuste vahendamisel Eesti kontekstis ainuliselt laiahaardelised) – võib kahtlemata öelda, alternatiivkultuuri erudiidiga. Seejuures küllaltki tagasihoidliku inimesega, kes ennast liigselt ei afišeeri ega turunda. Ütleme nii, et kui Mihkel Kleis oleks kaks vakka edevam, võiks ta oma ekstsentrilisuses vabalt olla tuntuim inimene riigis. Ilma võluva tagasihoidlikkuse ja pretensioonituseta kaotaks ent mingi hingestatud elemendi ka tema kunst. Lühidalt, tegu on loojaga, kes huviorbiiti sattununa naljalt sealt välja ei lange.
Näitusel „Seestunud klombid“ jätkub Kleisi eelmistel väljapanekutel „Tähendusväline vaade“ (Rüki galerii, 2021) ja „Sotto forte“ (Temnikova ja Kasela galerii, 2016) käsitletud fantaasiavormide arendamine ja käsitlemine. Kuigi need Kleisi vormid on välja kasvanud tema kassetiümbriste kujundustest, on nad liikunud läbi mõlema näituse aina jõulisema iseolemise poole. Albumikujundustest põlvnemine andis tunda nii „Sotto forte“ seeria mehaanilis-orgaaniliste vormide kui ka „Tähendusvälise vaate“ ornamentaalsete pseudotähekujude juures. „Seestunud klompide“ näitusel ei pruugi seda põlvnemisliini esmapilgul aimatagi, kui jätta kõrvale mingi tunnetuslik värelus, mis riimub kuidagi vähemasti minu peas albumikujunduskunstiga.
Näitusel on eksponeeritud 12 ofsettehnikas litograafiat, igaühel ilutsemas üks filigraanselt teostatud sürreaalse iseloomuga klomp. Tavapäraselt vormistatud ja raamitud teostega väljapanek mõjub kammerlikult – seda ka teoste ja näituse formaadi poolest. Graafilised lehed on paigutatud kolmele seinale, nii et need moodustavad sedasi vaatajat ümbritseva sõõri. Klombid või, nagu Kleis neid teoste pealkirjades on nimetanud, „formatsioonid“ on omavahel seotud. Teoste alla kleebitud siltidel, millelt tavaliselt saab lugeda teose pealkirja, dateeringut ja tehnikat, on esitatud graafiline skeem, kus kõik kaksteist formatsiooni on ühendatud mingit sorti nabaväädi või soolikaga suuremaks tervikuks.
Saatetekstis selgitab Kleis, et eksponeeritud vormid saidki ellu kutsutud eesmärgiga selle suurema visandliku skeemi üksikosad välja joonistada. Samuti puudutab kunstnik tekstis tõika, et teoste loomine oli tema jaoks iselaadi eksortsism. Kujutis tuli läbi töötada selleks, et tervik saaks ennast avada. Tekib paralleel paleontoloogiga, kes võib küll aimata, et ta kaevab välja saurust, ent peab esmalt pintslilöögi haaval skeleti maapõuest välja puhastama, et saurus ka tegelikult välja ilmuks. Võib öelda, et mingis mõttes on näitusel tegemist fantaasiaarheoloogia suurepäraste leidudega.
Kujutised ise on raskekujuliselt abjektsed. Näitusel on meisterlikult läbi töötatud liha, soolte, puukoorte, iminappade, kapillaaride ja taimesoonte rägastikud, mis on asetatud justkui kalasabamustrina optilist värelust stimuleerivatele taustadele. Sellele kõigele mingit sorti psühhoanalüütilise tõlgenduse andmine mõjuks labaselt ja tarbetult. Tähelepanelik vaataja võib loomulikult märgata, kuidas enamik kompositsioone on lahendatud servale toetuvate kolmnurkadena, teha sellest tõukuvalt naiivsemiootilise üldistuse, et kõik tipule toetuvad kolmnurgad on poisid, servale toetuvad kolmnurgad on tüdrukud, ning jõuda mingi freudistliku diagnoosini. See oleks mahavisatud aeg.
Representatsioon ja ilu
Kleisi seerias on tunda mingit isiklikkust, kuid see isiklik alge on piisavalt sügavale peidetud, et toimida autentsusmootorina teoste sees, mitte nende otsese sisuna. Just usutavus, nii naljakalt, kui see ka fantaasiavormidest rääkides ei kõla, on see, mis lubab vaataja kujutlusel ja tähelepanul hakata iselaadi formatsioonidest oma riime avastama. Loomulikult ei pruugi abjektsed riimid olla just kõige meeldivamad leiud, kuid nende lirtsuvates sobitumistes peitub sellegipoolest mõnu, mille kogemiseks ongi kunst küllap kõige õigem keskkond.
Loodan, et eelkirjutatust ei jää muljet, et teosed tekitavad vastikust. Representatsiooni eeliseks objekti enda ees (objekti reaalne eksistents on siinkohal täiesti teisejärguline) on kujutamise teisendav võlujõud. Kõik bioloogiline koosneb paberil siiski vormist ja värvist. Kapillaaride õhedad sooned osutuvad lähivaatlusel punase pliiatsi peeneks jooneks, mis on omakorda graafilise menetluse kaudu muutunud pisivormiks, mille trükipress on paberile surunud. Toimub kolmekordne metamorfoos: liha saab joonistuseks, joonistus saab graafikaks ning graafika saab vaataja peas kunstiks. Ja see teeb Kleisi klombid – nii tore on seda kaasaegse kunsti kohta öelda – ilusaks.
Ma pole kindel, mida Mihkel Kleis oma loomingus sublimeerib, ent ma võin olla kindel, et ta sublimeerib. Ma ei tea, mida klombid endast kujutavad, ent ma võin olla kindel, et need pole niisama, tähenduseta. Mul pole aimu sellest, kuidas täpselt võtavad mu sooled kanamunast välja toitained ning kuidas saab munast seejärel sitt. Aga ma tean, et pilku vastikusest eemale pöörates ei kao kuhugi ei vastikus ega selle tekitaja. Äratundmisest saab tulla mõistmine, mis pakub riime millelegi, millest võib saada laul. Ülemlaul. Või liha ja saapatalla vahele jääv piuksatus.
