Hendrik Lindepuu, too veidrikust bussijuht, on meid võtnud kaasa imelisele retkele, ta on vahendanud hää tüki Poolat, mis muidu meie käeulatusest väljas oleks, me mööduks tast nagu teeäärsest koerakesest suures liinibussis, mil väikeste külakökatsite vahel peatumiseks mahti pole.

Tõsi, Lindepuul on vaid minibuss, säärane väike ja ägisev, mahutab küll hää portsu kenasid inimesi, aga mitte rohkem. Ja ega neid kaasatahtjaid eriti palju olegi. Suur jagu tõlkeluulest jääb lugejahulkadest puutumata … aga see käib tegelikult kogu luule kohta pea kogu läänemaailmas.

Igatahes kägiseb see liinibuss ühte väiksesse kummalisse külakesse, kust igast mutiaugust avaneb tee uude maailma, jumalik omaruum. Ja neid ruume-käike-universumeid valitsevad selle ilma penid, koerakesed tee ääres. Gombrowicz, Różewicz, Kołakowski, Szymborska, Herbert, Świetlicki, Zagajevski, Miłosz …

Miłosz on üks eriline koer, suur öösügavate silmadega, tokerjas, veidi koon jumala poole, oma karuse olemisega maas ja ajaloos kõvasti kinni, pea budistlik materjalist. Selline peni, kes palju ei haugu, aga seda täpsemalt. Ja tema haugatust tuleb siis juba tõsiselt võtta.