Leedu lavastaja Rimas Tuminas (1952–2024) kutsutakse 2007. aastal Moskvasse Vahtangovi teatri kunstiliseks juhiks, sest teater on kriisis. „Suruda maha oma iseteadvus ja uhkus ning kutsuda appi varjaagid – see on üks vene teatri kummastav tendents,“² tõdeb kriitik Roman Dolžanski. Aga mäng väärib küünlaid. Seitsme aasta pärast kullatakse Tuminase lavastus „Jevgeni Onegin“ Kuldse Maski auhinnaga ja Vahtangovi teatrist Vanal Arbatil kujuneb Moskva üks populaarsemaid mängupaiku. „Lavastajana on tal olemas oma maailm, mida laval luua. Seda kohtab harva ning selles maailmaloomises on huvitav kaasa lüüa,“³ tunnustab Tuminase fenomeni näitleja Maksim Suhhanov.

Algus ei ole roosiline. Moskva teatrikooliga (GITIS) leedu lavastaja Rimas Tuminas seisab silmitsi Vahtangovi teatri suure trupiga. „Ta proovib väga diplomaatiliselt taastada teatri loomingulist õhkkonda. Trupis on 90 inimest, eri põlvkondadest. Kui teatris ei ole kaua aega midagi toimunud, hakkab võimutsema sarkasm ja iroonia. Tuminas oma talendi ja mentaalsusega üritab integreerida vene teatrisse euroopalikku kultuuritunnetust,“⁴ kirjeldab neli aastat hiljem olukorda Maksim Suhhanov. Tuminas on kaval nagu rebane, tuleb venelasi nende oma klassikuga rahustama. „Tšehhov aitab seejuures nagu hea ravitseja, kes paneb käed haige koha peale. Vaatab meie poole ja muigab tasahilju: miks te küll närite üksteise kallal? Rahunege ja õppige elama ilma kon­fliktita. Ka proovides on üks mu põhilisi ülesandeid välistada konflikt,“⁵ kinnitab Tuminas.

Läbilöögilavastuseks Moskvas saab „Onu Vanja“. Istun Moskvas lavastaja kabinetis, on 2010. aasta kevad, etendus on lõppenud, Tuminas on elevil: „Otsin alati võimalust Tšehhovit lavastada. Kui jään põdema, kaotan usu maailma, lähen närviliseks, ei armasta kedagi, siis on viimane aeg pöörduda Tšehhovi kui arsti poole. Ma ei näe temas kirjanikku-geeniust, pigem provintsiarsti, kes ravib lihtsate rohtudega. Tšehhovi näidendid annavad usaldusväärse retsepti. Loed ja tervened. Leian sealt oma õnnevalemi.“⁶

Näitleja Sergei Makovetski, onu Vanja kuue seljast heitnud, siseneb hoogsalt ja särab nagu päike, etendus läks korda: „Kui ma vaatan Rimase lavastusi siin ja Leedus, näib mulle, et Vahtangovi õpetus on olemas igas tema lavastuses. Neis ei ole karikatuuri, ei ole mängitsemist, et vaadake vaid, kui vabad me oleme, ei ole kammitsetud nalju. Võib mängida traagilist rolli, kaotamata seejuures lavalist elevust. Publik peab tajuma mängurõõmu – see on vahtangovlik põhimõte. Iroonia ja kergus kuuluvad materjali andmisel asja juurde. Kõikides Tuminase lavastustes on see olemas. Kui tahad saalile keelt näidata, pead selle õiguse välja teenima.“⁷

Kui roll õnnestub ja lavastus saab kiita, on näitleja rahul ja õnnelik, vaenukirves on maha maetud. Ljudmila Maksakova, üks Vahtangovi teatri vapinägusid, tunnistab aastal 2014: „Teatril on olnud igasuguseid perioode, praegu oleme laineharjal. Tuminase esimesed katsed olid perestroika moodi, ta vaatas, mida selle teatriga peale hakata. Sündis „Onu Vanja“ ja sellega loksus kõik paika: Tšehhov, Tuminas, näitlejad. See oli edu, kus kõik mosaiigitükid jõudsid õigesse kohta.“⁸

Järgmine Tuminase triumf on „Jevgeni Onegin“. Teater mängib seda suure eduga New Yorgis ja Tel Avivis, Pariisis ja Londonis. Vene kriitika on seda lavastust Belinskit parafraseerides nimetanud vene ebaõnne, kire ja raskemeelsuse entsüklopeediaks. „Me ise oleme nagu Oneginid, kahtlustavad, iroonilised, ei mõista näha ega kuulata, nõutame armastust ise armastamata,“ on tunnistanud Rimas Tuminas, kes sai 2014. aasta kevadel selle töö eest parima lavastaja Kuldse Maski.

Laval on kaks Oneginit ja kaks Lenskit, aga Tatjanasid on üks – ja see on kontseptuaalne. Tatjana arengukaar on lavastajale oluline, seda on palju rohkem avatud kui Puškinil kombeks. Näeme naise teekonda armsast tütarlapsest range ja stiilse daamini. Tatjana rollis on Jevgenia Kregžde (mänginud ka Sonjat „Onu Vanjas“): „See on lugu sellest, mis on elus juhtumata jäänud, lugu armastusest, mida pole olnud – Onegini elamata jäänud elust. Sellest, mida oleme kaotanud või millest loobunud ja mida aeg-ajalt taga nutame. Kui loen oma lõpumonoloogi ja saal nutab koos minuga, saan aru, et nad ei nuta mitte Tatjana, vaid oma loo pärast. Pole minul näitlejana, Puškinist rääkimata, plaanis kedagi süüdistada, välja vabandada või õpetada. Üritan mängida nii siiralt, et inimesed, keda see puudutab, süüviksid endasse. Kui vaataja suudab iseendale andeks anda, on see minust tubli saavutus. Mina omakorda andestan mängides iseendale – selles on teatri suur võimalus.“⁹

Rimas Tuminase kuldaega Vahtangovi teatris jääb ka „Maskeraad“ ja „Kuningas Oidipus“. Viimane sündis koostöös Kreeka Rahvusteatriga ja esietendus festivalil Epidauruse amfiteatris. Seejärel kohandas Tuminas selle Vahtangovi lavale. Lavastuses teeb kaasa kreeka koor. Meiegi nägime seda kreeka tragöödiat koos kreeka kooriga Tallinnas „Kuldne maski“ festivalil, nagu ka teisi Tuminase lavastusi.

Juba peetakse plaani „Sõja ja rahu“ gastrollide asjus. Aga sõda jõuab ette ja lõpetab kultuuriidülli. Lõpeb ka Tuminase teekond Moskvas. Tema lavastused jäävad Vahtangovi teatri mängukavva, lavastajanimi kustutatakse afišilt.

Viimase intervjuu Tuminasega teen telefonitsi, lavastaja on juba tõsiselt haige, aga lavastamise soov pole kuhugi kadunud. Ta töötab Tel Avivis Gesheri teatris Venemaalt põgenenud näitlejatega. Tuminas on lõpetanud töö „Anna Kareninaga“ ja ühe soojaga abistab näitlejaid lavastuse „Ära vaata tagasi“ väljatoomisel (Jean Anouilh’ „Eurydike“ ainetel). „See on kurb ja puudutav lugu näitetrupist, kes ootab raudteejaamas rongi. Nad tahaksid sõita festivalile, vastu uuele elule, aga rongid ei peatu,“ kirjeldab Tuminas lugu. „Pole võimalik oma ajast välja astuda. Me ei saa oma sõjast välja. On oluline, et me ennast päriselt lukku ei keeraks oma muredes. Ei tohi seda eleegiat jätta hiiliva hullumeelsuse meelevalda. Me palume abi. Palvekeelel ja vaikse lootusega. Mängime seda oma teatraalsel moel. See mäng on rõõmus ja kerge, aga haavu ei peida.“¹⁰

Olgu see jutt sissejuhatuseks Tallinna „Tuminas Fest’ile“, kus näeb kolme kuulsa lavastuse salvestist. Mängu­kavas on „Onu Vanja“, „Jevgeni Onegin“ ning „Sõda ja rahu“, kõigil eesti­keelne tõlge. Samuti on kavas kohtumine Rimas Tuminase lavastuste kunstniku Adomas Jatsovskisega. Festival toimub 28. – 31. märtsini kinos Artis.

1 Maris Johannes, Lavastaja Rimas Tuminas: „Pöördun Tšehhovi kui arsti poole“. – Sirp 7. V 2010.

2 Roman Dolžanski, Vene teater Euroopa teatri kontekstis. – Sirp 13. XI 2009.

3 Maris Johannes, Pildid Venemaal sündinud asjust. – Sirp 17. VI 2011.

4 Samas.

5 Maris Johannes, Lavastaja Rimas Tuminas: „Pöördun Tšehhovi kui arsti poole“. – Sirp 7. V 2010.

6 Samas.

7 Samas.

8 Maris Johannes, Näod „Kuldse maski“ taga. – Sirp 10. X 2014.

9 Samas.

10 Maris Johannes, Eleegia rongijaamas, kus rongid ei peatu. – Sirp 2. VI 2023.