Kas nägite ohtu, et olete lõpuks silmitsi töödega, kus on lihtsalt esemeid üksteise otsa kuhjatud? Kunsti- ja käsitööpoed on tulvil ülekuhjatud dekooriga ehetest ja esemetest, mis on valmistatud kokku kogutud asjadest. Kas ja kuidas saite seda vältida?
Taolisi töid küll pakuti, kuid me ei valinud ühtegi neist näitusele. Väljapanekul on mitmeid töid, millel on taoline iseloom, kuid nende teostega käib alati kaasas mingi lugu, mis küündib kaugemale, kui pelk asjade kogumine. Tooksin näiteks Norra kunstniku Kari Steihaugi teose: kunstnik kogus inimestelt lõpetamata kudumeid ning lugusid, miks need on jäänud lõpetamata ning koondas nendest kokku arhiivi. Näitusel eksponeerib ta fotosid lõpetamata kudumitest, mida saadavad lühikesed lood töö katkijäämisest. Ühelt poolt on see teos vaid esemete kogumine, kuid arhiivi moodustamine ning tihtilugu isiklike, emotsionaalsete lugude salvestamine viib teose teisele tasemele.
Ühe ohuna nägime näituse liigset sentimentaalsusesse kaldumist. Lõpptulemusena saavutasime tasakaalu sentimentaalsete ja sentimentaalsuseta tööde vahel. Näitusel on ka töid, mis jätavad vaikelu mulje: esemed, mis on mingil viisil omavahel seotud, mingisse suhtesse seatud. Ka see on kogumisega seotud, sest kogumine on asjade klassifitseerimine esemete sarnasuse alusel. Arvan, et „Kogumise kunst” on hea teema, kuna annab väga laia tõlgendamisruumi.

Kas ja milline koht on Tallinna rakenduskunsti triennaalil Euroopa kunstiväljal?
Usun, et näitusel osalemise avalduste suur hulk näitab, et triennaal on Euroopas tuntud. Seda kinnitab ka tõsiasi, et paljud silmapaistvad kunstnikud avaldasid soovi näitusel osaleda. Mõnikord juhtub, et avaliku kutsega näituste korral tahavad vaid tudengid näitusel esineda ning juba tuntud ja tunnustatud kunstnikud ei reageeri, sest nad soovivad, et neid kutsutaks personaalselt.
Triennaal korraldati selle praegusel kujul kuuendat korda ja usun, et see on oma kohta leidmas. Arvan, et triennaal on rahvusvahelises mõttes eriline seetõttu, et enamiku maailma biennaalide ja triennaalide puhul keskendutakse kindlale distsipliinile või materjalile: Riias ja Kaunases on tekstiilibiennaalid ja -triennaalid, Koreas toimub keraamika biennaal, igal aastal toimub tähtis ehtekunstisündmus „Ehe” („Schmuck”) Münchenis. Selline valdkondadevaheline näitus on unikaalne.

Kas triennaal liigub teie arvates õiges suunas või tuleks midagi muuta?
Peamine arutluskoht on, kas korraldada näitus avaliku kutsega formaadis või tõelise kureeritud näitusena, kuhu kuraator kutsub esinejad. Mõlemal variandil on oma head küljed ja vead. Sel aastal tegime kahe süsteemi kompromissi, mis toimib. Olen tulemusega rahul. Usun, et rahvus- ning valdkondadevahelisus on trien­naali omadused, mida tuleks kahtlemata hoida.

Kui palju teadsite eesti tarbekunstist?
Teadsin siinset ehtekunsti, kuna see on nii tugeval tasemel. Eesti ehtekunstnikud on rahvusvaheliselt väga aktiivsed. Pean tunnistama, et ma ei tea eriti eesti keraamikast või tekstiilikunstist. Paljudel maadel võtab kaks distsipliini tarbekunstis pearolli. Rootsis on samuti ehtekunst väga tugev ja aktiivne, nagu ka keraamika, tekstiil on taustal ning klaasikunst pole enam nähtav.

Lõpetuseks – kuidas läheb Rootsis tarbekunstil ja mis on juhtunud kuulsa Rootsi klaasiga?
Rootsi klaas kogus 1920. ja 1930. aastate maailmanäitustel kuulsust ja edu ning andis kunstnikele tööd. Rootsi klaasitööstuses töötati paralleelselt kahes liinis: disaini ja stuudioklaasi suunal. 1960. aastatel algas klaasiettevõtete kadumise protsess ning nüüd on klaasikunst alles peamiselt ateljeekunstina ning kunstnikud tegutsevad sageli välismaal suuremates klaasikunsti keskustes. Rootsi klaas on praegu n-ö kodutu. Ühelt poolt on Rootsi oma disainiajaloo üle uhke, kuid valitsuse soosiv suhtumine disaini on möödanik. Neoliberaalne poliitika ei näe disaini kui kultuuri osa säilitamises mõtet. Rootsi on oma lähiriikide seas ainus, kus pole disainimuuseumi. Kunstikoolid närbuvad, tehnikaülikoolid paisuvad ning noori innustatakse õppima inseneriks – majandus on Rootsis kultuurist olulisem. Prantsusmaal ollakse seevastu oma kultuuripärandi üle uhked. Näiteks kuulus Sèvres’i portselanivabrik kuulub praegu kultuuriministeeriumi alla. Prantslastel on hoopis teistsugune lähenemine. Pilt erineb ka Rootsis ja Soomes. Soome kui noorem riik on oma kultuuri üle uhke: Soomel on kultuuriinstituute üle maailma, Rootsil vaid üksainus – Pariisis. Norral on jälle nafta tõttu nii palju finantsvahendeid, et neil on võimalik oma kultuuri toetada ettekujutamatus mahus ning rolli mängib jällegi see, et ka Norra on Rootsi kõrval noor riik.