Ainus, mida saab Mossile tõepoolest ette heita, on tema teoste kammerlikkus; seda ei murra ka galerii keskele ehitatud ruumi kokku pressiv vahesein. Akademism ning paatos lausa nõuavad kuuemeetriseid lõuendeid. Näiteks „Kalmutajate” sinimustvalge lipu sängitajad (või püha Helena moodi leidjad?), mis võiks täita riikliku pühapildi funktsiooni. See peaks toimima nagu üks teine lipust kantud kuulus teos: kõigepealt näen maali ette astudes laipade merd ja alasti jalgu (ehk antud juhul voltide rägastikku ja urruauku) ning alles pilku tõstes taban trikoloori. Või siis Caravaggio „Peetruse ristilööja”, kes urvitab ennast vaataja poole. Kujutage ette ruutmeetrist tagumikku Kadrioru lossi või Stenbocki maja seinal!

Vahest elamuslikem vastandus ongi „Kalmutajate” ning „Kalmupeiu” ja kinnimässitud autori büsti vahel. Neist kahe esimese puhul on tegelikult tegemist 2010. aasta maalidega „Pole vaja rohkem liblikaid” („No More Butterflies”) ja „Fun”, mis on aga saanud värske neoon-siniroosa hoogsalt lõuendile kantud värvikihi ning seisavad seetõttu oma erksuses ja vabas ekspressiivsuses selgelt terve ülejäänud komplektiga konfrontatsioonis. Kuigi neil puudub mingigi füüsiline sarnasus autoriga (ja ka ülirealistlik büst on ju kinni kaetud), seisavad nad ilmselgelt kunstniku positsioonil. Toores ürgne jõud, mis on vastandatud väljapeetud lõuenditele, kus see vägi vaid argsi ennast kalkuleeritud pintslitõmmete keskelt näidata julgeb (nt „Solgutajate” nurka kerra tõmmanud absurdne kass). „Kalmupeiu II” toetab oma jala kastile kirjaga „Fun”, pigistab puseriti terminaatorlikud lõuapärad kokku ja näitab meile sõna otseses mõttes trääsa.

Moss on Jumalast inspireeritud looja, kes võib meile sõrmeotsaga puistata seda tõde, mida ainult tema näeb, või siis selle Valguse meie eest varjata. „Ja tõesti, nähtavad asjad on vaid nähtamatute asjade kujutised” (Pseudo-Dionysius, Epistola X). Ja meil, lihtsurelikel, ei jää muud üle, kui hüüda „Kyrie, eleison!”.