Ei sada aastat paranda, mis sõda riknu tunniga  

PIRET VOOLAID, folklorist

Piret Voolaid

Alar Madisson

See oli just meie talvise laulupeo – Tartu maratoni – lumise nädalavahetuse aegu ehk pisut enne Eesti Vabariigi aastapäeva, kui üks hea sõber lähetas mulle toredad fotod oma mõnusas maakodus mängivatest lastest. Pisike eneseteadlik plikatirts, kahe valge karvatutiga roosa müts peas, kelmikalt lumekindluse kõrgest vallist üle piilumas ning sinises kombinesoonis ettevõtlik poisiklutt samal ajal luurajana valgel lumel roomamas. Pilte illustreeris kommentaar „Ukrainasse läheb appi, vend koolitab.“. Turvaline idülliline mängumaailm sulandus sedasi karmi eluga. Kusjuures järsku polegi keskmisel üksikisikul suhtumise näitamiseks palju rohkem vahendeid kui lisada oma ühismeedia profiilipildile Ukraina lipu värvid … Kohanemine seegi. Salvestamist, säilitamist ja mäletamist-mõtestamist väärt seigad.  

Enneolematult üleilmse mõõtme võtnud koroonaviiruse kohta ei tea me endiselt, kas see on tulnud, et jääda. Igal juhul on rahvaluulearhiividesse jõudnud selle perioodi rikkalik pärimus, mis on aidanud võõra ja tundmatu taudiga omal moel harjuda – hirme naljaks pöörata, aga ka inimesi tülli ajada. Lähedal alanud sõda on faasis, kus kultuuriuurijad kohanevad järjekordse inimkäitumise ilmingu jäädvustamise, uurimisega – alates uude olukorda sobitatud keelenditest (nt demilitariseerimine, denatsifitseerimine kui tapmise eufemismid ja rahvalike vastustena neile deputin(is)eerimine, kaputin jms). Kuidas seda vana ja uut haiguste ja sõdade pärimust targalt kasutada? Kuigi meil on vanasõnad – kus sõda, seal häda; ei sõda too soola-leiba; ei sada aastat paranda, mis sõda riknu tunniga; jumal lasku sõjaväge ikka kuulda, ei elades näha jpm –, jääb see rahvaloome elukeerises tihti naiivpsühholoogiaks. Sõdu pärimus ära ei hoia, aga igaüks saab endale sobiva kohandada oma mõtteviisi ja vaimusaarega. Kuniks elu, seni on kõik veel võimalik.