Isekeskis iseendaga kohanedes  

Aurora Ruus, filosoofia ja muusikateaduse tudeng  

Iris Tähema 

Aurora Ruus

Aeg ja ajastu on meile kätte mänginud võimaluse olla tavapärasest rohkem iseendaga. Mõnele on see kingitus, mõnele hukatus, ent see aitab mõista, et kõik, mis meil on, olemegi me ise. Endaga üksi olemine on üks keeruline kunst, mida viljeleda on sageli raske ja ebameeldiv. Vahel teeb see haiget, vahel ärritab või suisa vihastab, sest ennast iseendale peegeldades teadvustame eelkõige oma puudusi või lihtsalt kõike seda, mis pole hästi või „õigesti“.  

Selleks et isekeskis iseendaga olemisega kohaneda, on sageli abi endaga rääkimisest. Mitte omaette pobisemisest, vaid enda kui sõbraga rääkimisest. Muidugi, iseenda sõber olla pole samuti lihtne, kuid see ei tähenda, et seda ei võiks proovida. Kuna on raske seletada, mida üldse tähendab endaga sõber olla, siis seda enam võiks püüelda sinnapoole, et sellest kas või aimu saada ning seeläbi end tundma õppida. Lõppude lõpuks polegi ju alati oluline kõike määratleda ega sõnadesse panna. Sageli ongi sõnadesse pandamatu mõte see, et seda ei saa sõnadesse panna. Seepärast on ehk olulisem pelgalt seesama püüd iseenda tundmise poole – millegi abil võib kogemata ka tõele endale jälile jõuda. Kuigi tõde on ka üks kahtlase väärtusega vaieldav kokkuleppe asi.  

Iseendaga kohanedes märkame ehk, et lihtne on suureks kasvada, kuid raske on suureks saada. Veel raskem on olla suur ja suurushullustusest üle. Seda, mis on tõeliselt suur, saab mõista vaid siis, kui oled kunagi olnud väike. Väiksuse väiklusest suuruse suurustusse on pikk maa, ent nende vahel on õhkõrn piir. Lõpuks paistab, et küsimus on ikkagi selles, kuidas leida äärmuste, suure ja väikese, olulise ja ebaolulise tasakaal, et mõista, kuidas kohaneda iseendaga.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht