Pidu 

PÕIM KAMA, suhtekorraldaja ja kriitik 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Põim Kama

Marge Nelk

Aastaid tagasi nägin internetis fotogaleriid 1914. aasta suvest Euroopas. Kui uskuda neid mustvalgeid jäädvustusi, võeti sellest viimast. Piltidel võis näha eranditult lõbusaid ja naervaid nägusid, suvitajaid kuurortides, randades, tänavakohvikutes. Kõik kihas, kõik elas, igal pool oli pidu. 

Lõppev suvi meenutab neid pilte. Kaugusest kostev sõjakõmin suurendab tungi elada, olla õnnelik ja vaba – tantsida! Toimub hulgaliselt festivale, kontserte, teatrietendusi, pidusid. Kõikjale jätkub publikut ning soojadel suveöödel täidab tänavaid pidutsev rahvamass. 

Pidu ei vaja ainult Sanna Marin, meil on vaja pidu, et tulla toime. Nii käes oleva kui ka ees ootava suure tundmatuga. Sõja, majandus- ja energiakriisi, külma ja pimeda talvega, oma haarmeid aina kaugemale sirutava vaesusega. Valmistuks, kui teaks, milleks täpselt valmistuda. Parem tantsida, kuniks veel võimalus. 

Pidu ei tasu hukka mõista, see on inimomane ja loomulik. On olnud läbi aegade. „Tants on lõpuks siiski üle kõige. Mina pean seda kõrgeltarenenud rahvaste üheks silmapaistvamaks saavutuseks,“ on kirjutanud Jane Austen romaanis „Uhkus ja eelarvamus“. Seda enne kuninganna Victoria valitsemisaega, mis kujunes üheks topeltmoraalist läbiimbunumaks ja sotsiaalsest normidest kammitsetumaks ajajärguks brittide ajaloos. Eksimine heakskiidetud moraali ja ootuste vastu, seda eriti naiste puhul, tõi kaasa hukkamõistu ja seltskonnast väljaheitmise. 

Hiljuti lisati mitmes Suurbritannia raamatukogus Austeni teostele hoiatus, et sisu võib lugejat häirida. Seega on täiesti võimalik, et tänapäeval suudetakse tühistamises isegi viktoriaane edestada. 

Me kõik tantsime. Tants on inimkonna vanimaid eneseväljendusvahendeid ja seejuures täiesti universaalne. Ma ei oska nimetada kultuuri, kus ei tantsitaks või ei oleks tantsitud. Asjaolu, et produktiivsuse seisukohalt niivõrd tulutut tegevust pole kõrvale heidetud, näitab, et tants pakub meile midagi meile omast ja asendamatut. See teeb vabaks ja rõõmsaks ega kahjusta kedagi. 

Sõjaeelsetest pidudest suuremad on ainult sõjajärgsed. Ma ei jõua ära oodata. 

 

Foto autor 

Marge Nelk 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht