Ühise aja leiutamine 

Laura Jamsja, Kalamaja muuseumi külastusjuht 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Laura Jamsja

Erakogu

Hiljuti oli mu vanaisa Kaarli surma-aastapäev. Jõhvis elanud endine kaevur oli kange ja kuraasikas mees, kelle ramm koondus kätesse. Ta oskas olematutest vahenditest leiutada pesumasina või küpsetada oma värisevate Parkinsoni-kätega paatsikuid. Mõni aasta tagasi elasime vanaisaga kahekesi Jõhvis. Ühine elu nõudis kohanemist mõlemalt. Kõige rohkem muutus aeg: sekundid-minutid-tunnid mõjusid igavikuna. Tasakaaluhäired ja kahe kepiga kõndimine muutis teleri eest tualetti mineku maratoniks. Kuna igale liigutusele kulus nii palju vaeva ja aega, teisenes liikumine ja kehatunnetus. Iga hetk oli Jõhvis nii pikk, eriti alguses. Pärast mõnda kuud kooselu mu kärsitus lahtus ja aeglus andis elule teise meki, muuhulgas ka koduaia piparmünditeele ja kirsimoosiga präänikutele. 

Koduseinte vahel leidsime oma toimetamistele rütmi. Vaheldust soovides tuli aga  turvatsoonist ja tuttavatelt radadelt lahkuda. Sellega kaasnes sageli rohkesti hirmu ja muret. On meeles, kui kutsusin vanaisa kinno vaatama James Bondi filmi „Spectre“. Ehkki varusime minekuks-tulekuks mitu tundi, ei osanud ma arvestada, kui vaenulik võib olla linnaruum eakate vastu. Kui palju on tänavanurki, trepiastmeid ja konarusi, millest terved libisevad kergusega üle, ent mis on 80aastasele inimesele ohtliku labürindi eest. James Bondi kangelaslikkus kahvatus vanahärra kõrval, kes oli nõus lahkuma oma kodust, oma kindlusest. Ehkki vanaisa tundis Jõhvit nagu oma viit sõrme, tuli kohaneda kodulinna uute tahkudega, mis avaldusid ühes haiguse süvenemisega. Noore mehena püüdis Jõhvi temaga sammu pidada, aga eakana ruttas linn hoopis temast mööda. 

Ehkki vanaisa astus haiguse seatud mängureeglitele vastu ja leiutas end uutes tingimustes alalõpmata uuesti, oli ta oma kehas lõksus. Kui tänulik ma olin, et suutsin haarata teetassi järele ja nööbi kinni panna. Minu liikuv keha tuletas aga vanaisale meelde, mille ta oli kaotanud. Me harjusime kõige kiuste. Harjusime isegi hommikutega, mil vanaisa magas kauem kui mina. Seisatasin toauksel ja kuulasin hingamisnohinat. Sellest kaunimat heli on raske leida. 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht