Uru Valteri isikunäitusel algab kõik puhkpilliorkestrist. Puhkpilliorkester ilmub näitusele nagu anakronism, vigastus reaalsuse koes, millegi loomingulise ja jampsliku liides. Mul isiklikult ei ole puhkpilliorkestri vastu midagi, aga midagi kaurismäkilikult tugevalt nihestatut on vaatepildis, kuidas täiskasvanud inimesed, mundrid seljas, vasktorudest hülgehalli merd välja puhuvad (loo tegelik pealkiri on „Majakene mere ääres“, aga kõik teavad seda, kuigi on võib-olla ära unustanud).

Tuntud formaadist väljumine tekitab sageli mingeid tõlgenduslikult veidraid äärealasid ja selliseid mittekohti, kus üldine liigitamine oleks nagu head alused kaotanud. Paraadil on puhkpilliorkester normaalsus, aga Uru Valteri näitusel on see üsna veider ja võtab ära igasuguse võimaluse väljapanekut tõsise pilguga vaadata. Küsida ausa näoga, mida kunstnikud siin esindavad, pole pärast paraadvormis puhkpilliorkestrit (ja koos basskitarriga!) enam võimalik. Kui „Siin me oleme“ esilinastus, ei olnud meemi mõiste siinkandis kasutusel, aga tekkinud oli see juba küll – Richard Dawkinsi raamat „Isekas geen“ ilmus aastal 1976, tulevase kultusfilmi esilinastus toimus 1979. aastal. Aga „Kui on meri hülgehall…“ kujunes eesti kultuuri alusmeemiks, sest hülgehall pole siinkandis mitte ainult meri, vaid ka enamik aastaaegu ja isegi eestlase enesessepöördunud psüühika. Kõik see kokku viitas asjaolule, et ehk võiks proovida Uru Valteri näitust vaadata meemide kogumina.

2024. aasta suvel küsitles Vikerraadio oma kuulajaid, et saada teada, millised on kõige populaarsemad laulud eesti filmidest ja Vinteri/Vetemaa „Majakene mere ääres“ („Kui on meri hülgehall…“) sai Vikipeedia andmetel esikoha. Ilmselt ületab see laul (ja ka fraas) eesti kultuuri alusmeemina nii Vargamäe lõputu kraavikaevamise kui ka laudadega Kalevipoja ja siili asümmeetrilised dialoogid. Uru Valteri isikunäitus koosneb tõesti suures osas meemidest, kuigi need ei ilmu viisakalt pildikeste ja tekstidena, vaid on lihtsalt näituseruumi laiali laotatud ja unustatud.

Poolmütoloogiline merevaade. Kõigi nende rohkem või vähem unustatud meemide koondumispunkt on selgelt siiski rannik. Rannikul on oldud kala, aga ka kauplemise pärast. Mida seal rannikul ikka muud teha, kui ilm on üsna toores? Meremaali loomiseks rannikule minek on midagi suhteliselt uut – nüüd näib neid meremaale vaadates, et need on õige vanad asjad. Petlik ajataju näitab mõnekümne aasta vanuseid objekte peaaegu sama vanana kui aastatuhandeid vanu traditsioone. Ja ega tegelikult olegi Uru Valteri ajaline ulatus täpselt teada – võib-olla oli ta rannikul koos kiviaegsete hülgeküttidega. Hülgehallil oli siis küll hoopis teine tähendus ja ega merd ka keegi eriti kujutada püüdnud.

Kõik need objektid, millest kiirgab unustust, tuletavad meelde ühte paralleeli. Tartus Pallase galeriis on hetkel veel (15. märtsini) avatud ruumiinstallatsioon „Konku“, mille on kokku pannud Aapo Ilves ja Epp Margna. Konkusse on kogutud kogu see kola, mis on defineerinud meie eelnevaid elukümnendeid ja mis nüüd on hakanud vaikselt lagunema ja pudenema. Kokku toodud asjade päritolu arvestades on tegemist lõunaeestlase poolmütoloogilise ruumiga (selles mõttes, et kõik need asjad esinevad sageli inimeste unedes ja mälestustes, aga midagi otseselt mütoloogilist neis pole).

Uru Valteri isikunäitusel on üsna sarnasel moel loodud n-ö rannikueestlase poolmütoloogiline ruum. Rannikueestlase unedes ja mälestustes võivad käia küll merevaated, mis sarnanevad serva pidi tuhmuvate meremaalidega. Rannikueestlase mõttemaastikel triivib kindlasti ka vana paat, millel on veel isegi aerud küljes, aga millega merele minna tegelikult ei saa. Kõik need asjad, visuaalid ja mõtteseosed on suures osas unustatud meemid – kõik teavad neid, nad on olnud kõigi elus (vahel ka otseselt jalus), aga kui tahta neile ligi pääseda, hakkavad nad hajuma ja muutuvad poolläbipaistvaks.

Valter ja Bourbaki. Maha unustatud meemid ei nõua hinnanguid. Need ilmuvad ja kustuvad veel enne, kui jõutakse neid põhjalikumalt vaadata. Näituse autoril oleks võinud suurem rõhuasetus olla – fiktsionaalne Uru Valter oleks võinud näitusekülastajate ette ilmuda natuke täpsemalt ja värvikamalt. Praegu polnud ta palju selgemate piirjoontega kui näiteks Bütsantsi kadunud maailma kihtidest hämaralt teadaolev matemaatik Jätkuv Teophanes, kellest pole jäänud ühtegi tööd ja keda me tunneme vaid tema kaasaegsete üleskirjutuste järgi. Jätkuv Teophanes võis nimena koondada mitmete Bütsantsi matemaatikute põlvest põlve kestvaid pingutusi luua mingisugune sidus matemaatika, mis ületaks inimeluea ebakindla lühiduse. Kuid võrdluseks on olemas ka tänapäevane kollektiivmatemaatik, Jätkuvast Teophanesest oluliselt paremini dokumenteeritud persoon, nimelt Nicolas Bourbaki, kes kasvas välja Pariisi École Normale Supérieure’i lõpetanutest (nii nagu Uru Valter on välja kasvanud EKAst). See kollektiivmõistus otsustas kirjutada Prantsusmaa kõrgkoolidele matemaatilise analüüsi õpiku. Bourbaki eeldas, et see õpik peab esitama kõiki matemaatikas XX sajandil tehtud olulisi käike.

Kuid tema missioon oli suurem – nimelt ühendada omavahel matemaatika valdkondi, mille vahel polnud ilmseid ja vaidlustamatuid seoseid. Tegelikult liigub ka Uru Valter üsna sarnases suunas. Mingi suurem seoseraamistik on tema näitusel olemas (meri ja sellega kaasnevad tegevused), aga ükski näitusel välja pandud ese ei pea tegelikult millegi muuga otseselt külgnema. Tellingud, jah – mere ääres väike maja ootamas on mind – aga esialgu pole need siiski midagi muud kui kõigest tellingud ning näitusekülastaja ei saagi teada, kas lisaks monumentaalsele laemaalile oli näitusele planeeritud ka väike maja (mis jäi laemaali üha kasvava raskuse all ehitamata) või protsess alles käib ning see maja on siiski kusagil platonlikul ideede-tasandil ootamas, et saada omale füüsiline vorm.

Selles mõttes polegi Uru Valter väga teistsugune kollektiivpersoon kui Nicolas Bourbaki. Ka Uru Valteri isikkoosseis on treenitud kunstianalüüsist ja -protsessist keerulisemaid ja huvitavamaid lõike välja tõmbama (võiks isegi öelda „nagu kalu merest“, s.t mõningase juhuslikkuse alusel, kuid siiski plaanipõhiselt ja kohaliku metafoorse vee olemust tundes). Minu arvates võiks Uru Valter seada endale eesmärgiks kajastada oma näitustel kõiki Eestis maalitud meremaale, nii nagu Bourbaki seadis omale eesmärgi kirjutada kõikehõlmav sisemiselt sidus matemaatika ajalugu. Isegi kui see eesmärk jääb täitmata, oleks kollektiivmõistus Uru Valter sellega loonud statistilise ruumi, kus loksub kogu Eesti meremaalidel kujutatud vesi. See poleks sugugi väikese mastaabiga töö.