Järgmine kiiks käis Y-galeriis Tiina Söödi näitusel „Pu-pu-pu-puudutus” ehk teisisõnu „Tu-tu-tu-tušš. Kokutus või kokutušš”. Teemaks ei ole see, mida pliiats teeb fotonegatiiviga või  kunstnik modelliga, vaid inimeste füüsiline kontakt ning kuidas see inimesed kokutama võtab. Tiina Sööt nimetab end suhtlemisperverdiks, aga vannub, et ei hakka raskelt hingama, kui ta bussis inimeste vastu puutub. Sellega ta tunnistab end veel kord perverdiks, sest normaalsed inimesed sõidavad juba ammu isikliku autoga. Igatahes näitavad ta maalid, et suhelda ta tõesti oskab. Need on vormistatud nagu päästevesti kasutusjuhendid lennukis.  Ma kujutan ette, et iga kord, kui näitus avati, demonstreeris galerist nagu stjuardess külastajatele, kuidas janust selja tagant pudelist joota ning teist inimest kui kartulikotti selga vinnata. Aga ettekujutuseks see jääbki, sest ma ei pääsenud oma Tartu külastuspäeval isegi galeriisse ning imetlesin instruktiivseid maale Ineternetis.     

Nelly Drelli „Välgatus”, kolmas kiiks, on praegu Vaala galeriis vaadata. Nelly Drell on vist mõnda aega selle üle juurelnud, kas tema kunstil on ka mingi ühisnimetaja, ning jõudnud järeldusele, et ta kujutab kõike läbi oma silma. See ei ole üldse nii lihtlabane, nagu kõlab, sest Ly Lestberg vaatab maailma läbi digikaamera ning Tiina Sööt üle disaineri laua. Lühidalt, iga  Nelly Drelli pilt kujutab silma, mille terasse on maalitud maal. Varem võis Nelly Drelli kohta arvamust küsides vastuseks kuulda: „Oskab päris hästi joonistada, vä?”. Tõsi, koolitus on tal klassikaline. See annab pildile kuidasomadused, aga praegu huvitavad statistiliselt keskmist kriitikut rohkem mis-küsimused. Kui nüüd kriitiku käest Nelly Drelli kohta küsida, võib too kohe rõõmsalt vastata: „Silmapilk!”. Dialoogi algus seegi. Need on silmad, mis näevad  erinevaid stseene, nagu vaataks televaatajate silmadest tehtud reality show’d. Kõikidest Nelly Drelli pilditüüpidest nimetaksin ühe, mis mulle silma on jäänud. Need on monokroomsed aktid tumedal tausta