Samalaadne on ka Kari Steihaugi projekt „Arhiiv: lõpetamata” (kestev projekt, foto, tekst), kus kunstnik on kogunud, fotografeerinud ning arhiveerinud poolelijäänud kudumeid ning nendega seotud lugusid. Fotod lõpetamata kudumitest ja neid saatvatest mälestustest moodustavad tundmatute inimeste elu mosaiigi. Teos haarab vaataja endasse: ühe loo juures võib soojalt muiata, teise puhul südamest kaasa tunda – ikka suhted, mis purunevad enne armastusega kootud eseme valmimist, lähedaste inimeste mälestus või üsna argine, kuid lõbus meenutus möödunud aegadest. Kunstnik ise peab teost „austusavalduseks lõpetamatusele, mida võib leida fragmentides ja ülejääkides, elu ebaselgetes ja lahendamata tahkudes”. Ka lõpetamata ja narmendaval me elus on ehk siiski oma koht, väärtus ja ilu. Samas vormis on töötanud ka Nelly van Oost, kes on kogunud kokku 255 keed ja nendega seotud  lugu inimestelt üle maailma, ning Mah Rana, kes pildistab inimesi nende ehetega ning palub neil jutustada oma ehete tausta kohta. Võib järeldada, et lugude kogumine ja huvikese inimesel on populaarne tegevus, mis täidab justkui ise teose tähendustega. Kunstnik kasvatab sellisel juhul teost nagu taime: paneb kasvama ja kastab, see aga kasvab nagu iseenesest.

Kahjuks on näitusel ka päris mitmeid nördimust tekitavaid ülekuhjatud teoseid, mille põhjenduseks on kunstnikud toonud, et praeguse maailma esemerohkus sunnib neid olemasolevat töötlema. Usun, et kunstnik peaks sellisel puhul pidama teravalt silmas, et esemete kombineerimisega kaasneks lisaväärtus ja -tähendus või kasutute materjalide õilistamine, mitte silmariivav monstrum. Kuidas teeb maailma paremaks asjaolu, et  väikesed koledad objektid on kokku koondatud suureks koledaks objektiks? Ümbertöötamisse kunstis tuleks kriitilisemalt suhtuda. On hulgaliselt teoseid, mis on ajendatud tõelisest kestlikust mõtteviisist, ja on olukordi, kus jääb mulje, et tegemist on põhjendusega, mis on alati varnast võtta ning eetilisest vaatepunktist ümberlükkamatu. Kui kunstnik väidab, et teeb ühte või teist seetõttu, et maailmas on liiga palju asju ja inimesed kannatavad tarbimishulluse käes, siis ei näi vaatajail jäävat üle muud, kui tunnustavalt noogutada. Kardan, et paljudel juhtudel väljendab ümbertöötamise jutt laiskust. See on kunstimaailmas sageli sama kui kuulutada missivõistlustel „tahan maailma rahu ja päästa osoonikihti!”. Peaksime mõtlema, kas meie põlvkonna roll on tõepoolest käed rüppe panna ja alistunult tunnistada, et kõik on juba mõeldud ja tehtud ning meil jääb üle vaid vanu ideid, esemeid uuesti sorteerida? Kas seisame tõesti juba prügihunnikute otsas? Ma ei väida siinkohal, et kunstnikud peaksid modernistide kombel harrastama võidujooksu, kes tegi esimese punase kolmnurga või mummulise maali. Mõistagi suurendab nüüdiskunstnikes lootusetuse tunnet informatsiooni suur kättesaadavus, mis lõhub kergelt ainulaadsuse püüdlused. Sellele vaatamata ei tohiks jätta lootust, et ka tänapäeva inimestel on midagi öelda ja õigus luua uusi, oma nägu esemeid. Kahtlemata oli triennaali žüriil raske ülesanne valida väga suurest hulgast laekunud töödest välja näitusele sobilikud teosed, kuid usun, et austusest kunstnike vastu oleks võinud sõel olla ehk veelgi tihedam.

Triennaali satelliitnäitus „Kogumise kunst. Jagamise kunst” okupatsioonide muuseumis esitleb kunstiakadeemia disainiteaduskonna magistrantide teoseid. See on peanäitusest fookustatum, erksam, vaimukam. Näiteks Kaupo Holmbergi müstiline masin „Salvador” (2012, kõrgkuumuskeraamika, segatehnika) väljendab sügavat mõtet vaimukas vormis. Tema teos ühendab väidetavalt kõrgtehnoloogilist elektroonikat, alkeemilisi valemeid ning Nõukogude riist- ja tarkvara. Masin mõõdab vaataja füüsilisi ja psüühilisi andmeid selleks, et arvestada välja tema eeldatav eluiga. Selleks, et surma kuupäeva edasi lükata, peavad sellised näitajad nagu töö, hobid ja suhtlemine olema tasakaalus. Kui leida tasakaal eluenergia kogumise ja jagamise vahel, on võimalik oma elupäevi pikendada. Selline masin kuluks meeldetuletuseks vahest paljudele ära! Sügav ja inimkeskne on ka Külli Nidermanni klaasist kolp „Mälestused” (2012, klaas, sulatustehnika), mille puhul on kunstnik öelnud, et eluajal me kogume ja jagame mälestusi ning pärast inimese surma jäävad alles vaid need mälestused, mida ta on teistega jaganud.

Rühmitus Urmas-Ott (Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste) kogub näituse raames raha. Nende teos „Kogumiskast” (2012, saepuruplaat, pleksiklaas, valgustid, külmtöötlus) kogub külastajatelt annetusi näituse korraldamiseks, materjalide ostmiseks, tööde teostamiseks, tööriistade soetamiseks ning mahajoomiseks. Annetaja  võib oma kontaktid kirja panna ning saada tagasisidet, mis otstarbel ja lõpptulemusega tema annetust rakendati. Pilku püüab ka Urmas Lüüsi „Metallitöölise ehe” (2012, metallipuru, magnet, külmtöötlus), kus ehe on vormitud nii, et magnetid riide all  tõmbavad ligi raua abrasiivsel töötlemisel tekkiva puru. Kunstnik kuulutab värskendavalt: „Teosel puudub ühiskonnakriitilisus, ülim kontseptuaalsus või metafüüsika. Töö tugineb vaid kõige primitiivsemale ümbritsevast kogumise printsiibile!” Näituse „Kogumise kunst. Jagamise kunst” puhul tundub, et noortel on peanäituse kunstnikest paremini õnnestunud läheneda kogumise teemale loovalt, avatult ja oma teed pidi.

Nagu iga väärika kunsti-suursündmuse puhul, tõi ka VI rakenduskunsti triennaali avamine kaasa palju näituste avamisi, nii et tarbekunsti-huvilistel oli, mida vaadata. Triennaali avamise aegu sai näiteks näha Tanel Veenre aristokraatlikku ja uhket näitust „Minu kuningriik” Tallinna Kunstihoone galeriis. Hopi galeriis käsitlesid kaks ehtekunstirühmitust Otse! ja A5 mängu, parodeerimist. Iida galeriis oli väljas Kristiina Lauritsa näitus „Diarium”, kus kunstnik oli ühendanud nõtke käeliigutusega leiva, soola ja vääriskivid. Tema saab sellega hakkama! Leib ja kuld mõjuvad tema teostes täiesti loogiliselt ja väärikalt. Kes ei oska leiba kulla vääriliseks tõsta, see peab veel harjutama.