Tambet Kaugema,
teatriliigiüleste auhindade ühisžürii esimees
Juba Uru (Ott Sepp) aegadest peale teadsid vanad eestlased, et aastad pole vennad, isegi mitte lellepojad. Nii näis see olevat ka aasta tagasi 2024. aasta esimesel poolel, kui meie teatrite mängukava oli küll täienenud keskmisest tugevamate lavastustega, ent sellist pauku ja purakat, nagu pakkus veelgi aasta varem, täpsemalt kohe 2023. aasta jaanuaris lavale jõudnud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi „Macbeth“ (Eesti Draamateater, ERSO ja Eesti Kontsert), ei paistnud kusagilt. Ühisžürii liikmete pead vajusid norgu ning hinge puges kahtluseuss, et aasta lõpus, kui pisitasa tuleb hakata teatriauhindade nominente ja laureaate valima, on kartulisalv tippudest tühi ja leppida tuleb tublide keskmike vaagimisega.
Üheskoos suvesooja ning Hendrik Toompere jr lavastatud ja Kristjan Suitsu kujundatud „Rahamaa“ (Eesti Draamateater) esietendusega muutus olukord ühtäkki palju lootusrikkamaks, ehkki suur hulk maksumaksjaid, kes nüüdseks on pidanud selle lavastuse defitsiitsetest piletitest juba mitmendat korda suu puhtaks pühkima, ei osanud õigel ajal teatrisse tormata ega tea nüüd, kuidas oma hingevalu vaigistada. „Rahamaa“ rohkete vooruste kõrval (Mehis Pihla osavalt kirjutatud tekst ühiskondlikult kõlaval teemal, Ove Mustingu võimas videorežii sümbioosis Kristjan Suitsu suurejoonelise lavakujundusega, Maria Fausti bändi live-muusika ning, mis kõige tähtsam, vaatamata lavatehnilisele küllusele ei läinud näitlejatööd selles segadikus sugugi kaduma) väärib esiletõstmist seegi, et harva tuleb ette, kui suvelavastuse puhul hakatakse sellest kohe rääkima kui kindlast auhinnanõudlejast. Kuna eelmise suve teiseks tähelepanuväärsemaks lavastuseks kerkis Haapsalu kandis samuti Eesti Draamateatri etendatud „Üks helevalge tuvi“ (lavastajad Mari-Liis Lill ja Priit Põldma, kunstnik Laura Pählapuu), siis oli juba aimata, et tuleb taas Eesti Draamateatri aasta ning kõik liigub sissetallatud rada mööda nagu viimastel aastatel kombeks. (Siinkohal pisut isegi mõistan, ehkki ei jaga Sveta Grigorjeva kurjustamist, et teatrikriitikud ei pane suurte ja niigi tugevate kõrval väiketeatreid tähele.*)
Aasta silmapaistvaima teatri positsiooni ei suutnud teised Eesti Draamateatrilt siiski üle lüüa – juba nimetatud lavastustele lisandus neilt sügisel veel „Totalitaarne romaan“ (koostöös Vaba Lavaga, lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Epp Kubu) ja eks õnnestumisi (nagu ka paar altminekut) oli sel teatril veelgi –, kuid väga südilt kappas samas tempos ka Ekspeditsioon, kelle kaks lavastust, „Inimese anatoomia“ (lavastaja Mart Kangro, kunstnik Kristel Zimmer) ja „Leviaatan“ (lavastaja Lauri Lagle, kunstnik Laura Pählapuu), leidsid esiletõstmist nii lavastaja kui ka kunstnikuauhinna nominentide nimistus. Samuti rõõmustas žüriid Vanemuise teatri väga omapärase ja huvitava lavastuslaadiga „Päevaraamat“ (lavastaja Ringo Ramul, kunstnik Arthur Arula), mille selgeks kinnituseks ka sõnalavastuste auhindade žürii eriauhind Veiko Porkanenile ja Ken Rüütlile paariskõnes mängitud kaksikute rolli eest. Üldse olgu öeldud, et nii lavastaja- kui ka kunstnikuauhinna kategoorias oli kümmekond tugevat kandidaati, kes paremate ilmaolude ja priskema kagutuule korral oleks võinud vabalt viie nominendi hulka purjetada. Ent siiski tõi igati teenitult lavastajaauhinna Lauri Laglele „Leviaatan“, mis oma suurejoonelisuse ja paljukihilisusega edastas napilt, kuid veenvalt konkurente, nagu oli see lavastus olulisel kohal ka Laura Pählapuule kunstnikuauhinna andmisel (lisaks „Leviaatanile“ tõsteti esile veel tema kunstnikutööd Eesti Draamateatri „Ühes helevalges tuvis“ ja Vanemuise „Antigones“).
Jaak Allik,
sõnalavastuste auhindade žürii esimees
Enamik sõnalavastuste auhindade žürii liikmeist olid, nagu eelmistelgi aastatel, teatripraktikud, mis annab žürii otsusele kindlasti laiema erialase kaalukuse. Olgu kohe öeldud, et kokkuleppeliselt jäid meie hindamisest kõrvale näitlejatest žüriiliikmete enda rollid ning ka osatäitmised žüriiliikmest lavastaja töödes, kuid kunstnikule ja dramaturgile andsime õiguse kaasa rääkida ja hääletada näitlejatööde puhul lavastustes, kus ka nende käsi oli mängus olnud. Meie vaatluse all oli seekord 126 lavastust, kus tegid kaasa kutselistes teatrites töötavad või kutselise ettevalmistuse saanud näitlejad. Seadsime endale eesmärgi, et igat lavastust vaataks vähemalt kaks žürii liiget, ning tulime sellega ka enam-vähem toime. Mul on rõõm teatada, et 99 lavastust vaatas meie seast rohkem kui kaks inimest.
Viimasel viiel aastal on sõnalavastuste žürii ülesandeks olnud anda välja ainult näitlejaauhinnad (ja üks eriauhind), sest lavastaja- ja kunstnikuauhinna otsustab teatriliigiüleste auhindade ühisžürii, kellele tutvumiseks oli meil õigus kogu aasta vältel esitada lavastaja- ja kunstnikutöid.
Võib arvestuslikult eeldada, et 126 lavastuses oli meil võimalus näha umbes 500–600 rollisooritust, mille hulgast välja valida crème de la crème ehk 20 nominenti (s.t 4%) on üpris kaelamurdev ülesanne. Kui alustasime tänavu jaanuaris mulluse teatriaasta kokkuvõtete tegemisega ja igal žüriiliikmel oli õigus välja pakkuda omad eelistused, siis jõudsime 81 kandidaadini (17 naispeaosa, 22 naiskõrvalosa, 16 meespeaosa ja 26 meeskõrvalosa), mis esindasid 51 lavastust (40%) kogu aasta „uudistoodangust“. Juba see arv üksi annab põhjust pidada teatriaastat kunstiliselt kordaläinuks, sest see tähendab, et lavastustest ligi poole puhul saame oma sõpradele-tuttavatele soovitada neid vaadata vähemasti ühe või teise näitleja nauditava töö pärast. Just see tegi meeletult raskeks meie töö järgmise etapi: nende 81 kandidaadi seast 22 nominendi (ehk umbes 4%) väljasõelumise. Selleks kulus tunde ja korduvaid ümberhääletusi.
Ja need 22 (pean silmas ka eriauhinnale esitatud rollisooritusi lavastustest „Novocento“ ja „Päevaraamat“) pole mitte ainult teatriaasta 2024 „kreem kreemist“, vaid lausa kuld kullast, kuna samaväärselt võinuks nende hulka igas auhinna liigis jõuda veel kaks-kolm kandidaati. Lõppkokkuvõttes sai meie nimekirjas esindatud 21 lavastust 13st teatrist (viiest riigi sihtasutusest, Tallinna Linnateatrist ning seitsmest väike- või projektiteatrist). Ühelt poolt leiab sellest nimekirjast koguni seitse Eesti Draamateatri lavastust, mis kinnitab selle teatri praegust kunstilist tipptaset. Samal ajal jõudsid lõppvooru aga ka Triinu Meriste töö 1Teatri lavastusest „Leping“, mida mängiti ainut Koplis Improteatri tillukeses saalis, ja Kristo Viiding R.A.A.A.Mi monolavastusega „Hullumeelse päevik“, mida Tallinnas on seni mängitud vaid üks kord Nõmmel Von Glehni teatris.
Näitlejatööde kaudu jõudis nominatsioonideni koguni 19 lavastaja looming. Nagu öeldud, töötas lavastajaid hinnanud žürii lahus meie žüriist, kuid tulemusena näeme, et koguni 9 näitlejanominatsiooni (22st) pärinevad just neist lavastusest, mis ka lavastajanominatsioonini on jõudnud (Hendrik Toompere jr „Rahamaa“ nelja, Mari-Liis Lille ja Priit Põldma „Üks helevalge tuvi“ ja Ringo Ramuli „Päevaraamat“ kahe ning Lauri Lagle „Leviaatan“ ühe nominatsiooniga). Eks see kinnitab jällegi, et pole head lavastust ilma säravate näitlejatöödeta ja teisalt viitab ka lavastaja osale näitlejasära sünnis.
Ja lõpuks laureaadid. Võin vaid oletada, mis pani mu kolleege ühel või teisel juhul just nii hääletama (hääletus oli salajane), ning andku nad mulle andeks, kui neile minu enda valikualused omistan. Olgu vaid öeldud, et kolmel juhul viiest langes liisk kõige napima (s.t nelja) häälega, spordis nimetakse seda vist fotofinišiks.
Tõnis Niinemetsa suureks saavutuseks tuleb lugeda seda, et lõppenud aasta tehniliselt kõige võimsam ja keerukam, kümnete rollide ja humoorikate massistseenidega suurlavastus „Rahamaa“, mis näitas meile näitlejaid suuresti ju läbi kaamerasilma ning ekraanidelt, jäi otsast lõpuni siiski näitlejateatriks ja me jälgisime mitte ainult (eripreemia nominendina esile tõstetud videomeeskonna) tehnilisi trikke, vaid eelkõige Tartu vaese agulipoisi kurba kujunemislugu armutuks ja seetõttu paratamatult läbipõlevaks pangahaiks.
Naispeaosa auhind läks Riina Maidrele küllap seetõttu, et ta suutis meile näidata täiesti erisuguste näitlejavahendite abil loodud kahte võimast naist: läbi kogu elu armastust igatsenud ning eneses ja usus kahelnud Anna psühholoogilise teatri võtmes esitatud tegevuslikku sisemonoloogi Bergmani „Erakõnelustes“ (lavastaja Madis Kalmet) ning idamaise temperamendiga külalislavastaja (Barzu Abdurazzakov) tohutule välisele energiale rajatud lavastusmeetodi oivaliselt enesele kohandanud, seetõttu ka ülimalt ekspressiivse ja traagilise Ema lavastuses „Pärsia viimase keisri mõrv“.
Ka Kaie Mihkelsonile tõi edu kahe vastandliku, kuid oma sugestiivsuses haarava rolli loomine. Ligimese murede suhtes osavõtmatu ja hirmunud lapsehoidja Mary Kertu Moppeli lavastuses „Kollane tapeet“ on lausa valgusaasta kaugusel tema ülima empaatiaga mängitud vanaemast lavastuses „Üks helevalge tuvi“. See lavastus oli üldse rikas köitvate naisrollide poolest (ka Teele Pärn, Brita Soll, Laine Mägi). Mihkelsoni vanaema kujunes aga etenduse kammertooniks, püsiväärtustest kinnihoidjaks ning läbi kõigi kannatuste just usu ja lootuse andjaks nii oma tütrele kui ka tütretütrele.
Taavi Teplenkovi irooniline meisterlikkus koomiliste kõrvalosade loomisel on teada. Möödunud aastal lisandus neile rolligalerii „Rahamaas“ (kust eriti eredalt on meelde jäänud vene maffiabossi käed), oma nooruse unustanud sotsrealismi suurmeister Tansõkbajev „Totalitaarses romaanis“ ja tundmatuks grimeeritud Sartorius „Solarises“. Aga minu meelest kallutas auhinna seekord tema kasuks siiski hoopis teisest puust, traagiline, kuid oma saatusest suurem olnud Sergei Eisenstein Julia Augi lavastuses. Muidugi võib imestada, kuidas näidendi nimiosaline järsku kõrvalosaks kvalifitseerus. Tegelikult tuleks see küsimus esitada autorile, sest meespeaosaline on selles näidendis nii mahult kui ka dramaturgiliselt hoopis geeniuse järgi nuhkima pandud sõdurpoiss Saveli. Olgu öeldud, meie žürii võttis reegliks, et me nominatsioonides ei ühenda pea- ja kõrvalosi, nagu varem on juhtunud. Õigustuse meie otsusele andis Eesti Draamateater ise, kes oli Teplenkovi selle rolli eest esitanud just kõrvalosa nominatsioonile.
Ja lõpuks – eriauhind. Statuut lubab selle anda žürii vabal otsustusel. Loomulikult ei peaks see olema (ja pole ka olnud) lohutusauhinnaks näitleja- või lavastajaauhinnast ilmajäämisel, ning kui sellele esitatakse ka lavastaja- või näitlejatöid, siis peab žürii leidma mingi erilise kandi, mis nad tavanominatsioonist väljapoole tõstab. Meie tegime seda Jan Ehrenbergi hingestatud monolavastuse „Novocento“ ja Ingomar Vihmari rabavalt vaimuka „Tõe ja õiguse V“ tõlgenduse puhul. Auhinna valik (muide ainus kord konsensuslikult) langes aga oma unikaalsuses meie lavadel seninähtamatule kaksikvendade rollile Vanemuise lavastusest „Päevaraamat“. Ma kirjutasin teadlikult „rollile“, sest 80% lavaajast mängivad Veiko Porkanen ja Ken Rüütel paaris kõneldes ühtset „kaksikute“ rolli. Žürii sõnastas selle „näitlejameisterlikuks kooskõlaks“ ja tuleb tunnistada, et see „kaks ühes“ või „üks kahes“ teeb lavastuse eriti mõjusaks ja õudseks. Ei oska arvata, kui palju tingis sellise lahenduse lavastuse aluseks olev Ágota Kristófi romaan, kuid lavastaja ja dramatiseerija Ringo Ramuli panus sellesse saavutusse on kindlasti märkimisväärne.
Heli Veskus,
muusikaauhinna žürii esimees
2024. aasta muusikateatri saak oli pisut tagasihoidlikum kui mõnel varasemal aastal: uuslavastusi ja kontsertettekandeid oli üksjagu, aga üldpilt ei saanud liiga rikkalik. Selle üks võimalikke põhjusi oli vahest see, et kõikjal käib kibe kokkuhoid.
Heameelt teeb, et mõlemad ooperiteatrid tõid oma repertuaari Giacomo Puccini ooperi – Vanemuine „Turandoti“ ja Estonia koostöös mitme Itaalia teatriga „Madama Butterfly“ –, sest mullu möödus sada aastat helilooja surmast. Rõõmustab, et lisaks klassikalisele ooperile jõudis lavale kammerooper ja XX sajandi ooper: nende seas Viktor Ullmanni „Atlantise keiser“ Estonia ja Von Krahli teatri koostöös ning Philip Glassi „Hydrogen Jukebox“ Nargenfestivalilt. Estonia jätkas kontsertettekannete traditsiooni Rossini „La donna del lago“ ja Berliozi „Fausti needmisega“, kus esile tõusis muusikajuhi Arvo Volmeri taas väga veenev ja kõrgetasemeline muusikaline kontseptsioon ja teostus. Toreda projektina on põhjust meenutada Malle Maltise ooperi „Raasulapsuke“ ettekannet Narva ooperipäevadel, kus tegi psühholoogiliselt mõjuva rolli noor sopran Annabel Soode.
2024. aastal ei esietendunud ühtki klassikalist operetti – sellest on kahju, sest erinevalt ooperilavastustest, kus viimasel ajal näeb peaosades peamiselt välismaiseid soliste, saaks operetilavastustesse kaasata just eesti lauljaid. Siin võiks olla muusikajuhtidele mõtteainet, kuidas leida sobivat repertuaari kasutamaks rohkem oma lauljaid, sest laulja areneb ainult tööga.
Kui vaadata muusikaauhinna nominentide nimistut, siis neist koguni kolm – Tõnu Kaljuste, Tamar Nugis ja Veiko Tubin – on seotud Nargenfestivali lavastusega „Hydrogen Jukebox“.
Tõnu Kaljustel on head vaistu leida heliteoseid, mille sisu resoneerib praeguse ajastu ja probleemidega, nii oli see ka „Hydrogen Jukebox’i“ puhul. Lavale on toodud väga ühtselt hingav lauljate kooslus, nii head muusikalist balanssi kohtab harva. Tahan esile tõsta Karis Trassi ja Heldur Harry Põlda mõjuvad soolonumbrid. „Hydrogen Jukebox’i“ muusikaline tõlgendus ja tänapäevase muusikateatri väsimatu edendamine tõidki Kaljustele ühe kahest muusikaauhinnast.
Itaalia koreograaf ja lavastaja Giorgio Madia pälvis nominatsiooni „Turandoti“ stiilse ja tervikliku lavastusega Vanemuises. Juba tema varasematest muusikateatri töödest Eestis – Bizet’ „Carmen“ (2015) ja Straussi „Viini veri“ (2018) Vanemuises – on kujunenud Madial ja kunstnik Maarja Meerul välja huvitava ja selge käekirjaga koostöö, mille puhul alati ootad, millega seekord üllatatakse. Madia on koos Meeruga leidnud mõjuvad visuaalsed lahendused koori- ja ansamblistseenidele. Kogu lavaline tõlgendus on psühholoogiliselt veenev ja seejuures stiililt kooskõlas Puccini muusikaga. On hea meel tõdeda, et Vanemuise muusikateater on jätkuvalt tõusvas arengus. Muusikajuht Risto Joost on „Turandotis“ lavale toonud tugeva lauljate koosseisu, kelle seast toon välja noore perspektiivika soprani Kadri Kõrveku Liu rollis.
Tamar Nugis hinnati nominatsiooni ja laureaaditiitli vääriliseks haaravate ja vokaalselt kõrgetasemeliste osatäitmiste eest ooperites „Atlantise keiser“ (Estonia ja Von Krahli teater), „Madama Butterfly“ (Estonia) ja „Hydrogen Jukebox“ (Nargenfestival). Laureaaditiitel on Nugisel auga välja teenitud ja loodan, et teatrid leiavad talle väärilisi rolle, kus tema vokaalne ja lavaline anne saaksid veel eredamalt särada.
On hea meel, et seekord pälvis nominatsiooni ka pianist-repetiitor, kelle töö teatris jääb ehk vahel märkamatuks, kuid on väga oluline ooperi lavale jõudmisel ja lauljate ettevalmistamisel. Nominatsiooni sai Jaanika Rand-Sirp, kellel on olnud pianist-repetiitorina tähtis roll Estonia muusikalavastuste ja kontsertettekannete „Atlantise keiser“, „La donna del lago“, „Fausti needmine“, „Carmen“ ja „Madama Butterfly“ ettevalmistamisel.
Veiko Tubinale tõi nominatsiooni Philip Glassi kammerooperi „Hydrogen Jukebox“ (Nargenfestival) ajastuvääriline ning teose dramaturgiaga tundlikus dialoogis lavastus ja videokunstnikutöö. Tubina puhul on meil jälle üks noor lavastaja, kes on ooperi juurde sattudes jäänud siia pikemaks ajaks, pakkudes sealjuures eri ajastustest, erisuguse helikeele ja tundetooniga teostele vastava ajastu väärilist ja isikupärast lavalist tõlgendust. Tubin on nüüdseks välja toonud neli ooperilavastust: Wolfgang Amadeus Mozarti „Idomeneo“ (Estonia, 2021), Rasmus Puuri ja Veljo Tormise „Lalli ehk Mere keskel on mees“ (Birgitta festival, 2022) ning Timo Steineri „Crisis“ (Birgitta festival, 2023). „Hydrogen Jukebox’i“ lavastus riimub tundlikul ja leidlikul moel muusikalise ja sõnalise dramaturgiaga, olles ühtaegu kammerlikult intiimne ja ooperlikult suurejooneline vaatemäng.
Liisi Aibel,
tantsuauhinna žürii esimees
Tantsuauhinna žürii vaatas 2024. aastal 30 uuslavastust. Eelmisel, 2023. aastal oli vastav arv 31. Arvestades seda, et 2024. aasta 30 lavastuse hulka mahtusid ka 7 lavastust, mis etendusid EMTA rahvusvahelise kaasaegse etenduskunsti magistriõppe lõputööde festivalil, iga kahe aasta tagant toimuva „CPPM Manifestali“ raames, siis võib järeldada, et uute tantsulavastuste hulk on mõningases langusess.
Tegemist ei ole loomulikult täiesti tõsiseltvõetava statistikaga – osati tuleneb tantsulavastuste arvukuse kahanemine kindlasti ka žüriitöö spetsiifikast. Aasta-aastalt muutub tunnetuslik piir tantsu- ja etenduskunstilavastuste vahel täpsemaks. Kui varasematel aastatel vaatasid tantsužürii liikmed ohtralt ka etenduskunsti lavastusi ning etenduskunsti žürii liikmed tantsulavastusi, siis praeguseks tajuvad žüriid žanritevahelisi piirjooni märksa paremini ja kattuvusi esineb üha vähem. Kas see suundumus on hea või halb, selgub ilmselt peagi, võib-olla juba lähiaastail, kui on jälle põhjust terasemalt (tahavaate)peeglisse vaadata ning praegu kehtivat auhinnasüsteemi taas põhjalikumalt analüüsida.
Tulles nomineeritud lavastuste – Ruslan Stepanovi „Küsi oma kehalt“, Mart Kangro „Keskealine tantsuajalugu“, Henri Hüti „Pühendusega“, Kalli Pikase ja Triinu Tauli „Nutan saba ja sarvedega“ ning Külli Roosna, Kenneth Flaki ja Rakesh Sukeshi „Varjupaik Ouroboros“ – juurde, siis on esteetilis-temaatilisi ühendusjooni meelevaldne tõmmata, kuid üks niit neid teoseid ometigi ühendab. Nimelt on kõikide lavastuste autorid väga kogenud loojad, kes on tantsuväljal tegutsenud aastakümneid. See peegeldub valituks osutunud lavastuste küpses kujundikeeles ja peenelt läbitöötatud koreograafias, kus küll riskitakse, ent puudub koht juhuslikkusel.
2024. aastal tõusis taas teravalt päevakorda teatri- ja kunstivaldkonnas tegutsejate materiaalne toimetulek ning vajadus üle vaadata seni kehtivad tasumäärad ja toetusviisid, mis ei taga vabakutselistele kunstnikele stabiilsust ega ka elementaarset hakkamasaamist, ilma et oleks tarvis teha valdkonnavälist lisatööd. Kuna tantsukunstiloojad on pea sajaprotsendiliselt vabakutselised, siis puudutab see probleemistik tantsuvaldkonda eriti valusalt. Seega tasub möödunud aastast lisaks kunstilistele elamustele kaasa võtta kaks silma paistnud artiklit: minu kaasžüriiliikme Raho Aadla „Tantsukunstnikud toimeahelates“ (Sirp 8. XI 2024) ja Sõltumatu Tantsu Lava juhi Triinu Aroni „Saatmata kiri tantsuministrile“ (ERRi kultuuriportaal 12. IX 2024).
Gregor Kulla,
etenduskunsti auhinna žürii esimees
Kui vaadata tõtt mulluste etenduskunsti auhinna nominentidega, siis nii tagasiulatuvat heameelt kui ka ootusärevust eesseisva ees sünnitab autorite ennatus ja institutsionaalne usaldus. Aasta viis eredamat tippu, keda nüüd lähemalt kirjeldan, kattusid horisondil nii minul, Maria Arusool, Riina Oruaasal, Maike Londil kui ka Urmas Lüüsil ehk kogu etenduskunsti auhinna žüriil.
Maria Metsalu lavastust „Kultuur“ (Kanuti gildi saal) ilmestab enim riskantsus: tal on uljust endale jalga tulistada ning juhtida seda tehes tähelepanu kultuuri eelisõigustatusele. Lavastus on kui kihiline käsitööküpsis, milles loistatud maitsed väliselt kokku ei sobi. See asetab vaataja vuajeristlikku olukorda, vaatlema iseend vaatlemas, tabades ruumis ja enamgi ka veel peegeldusena nädalaid hiljem. Metsalu puhul on tegu kartmatu kunstnikuga, kes seab lavastuses kahtluse alla oma leivaisa.
Dramaturgilise taiplikkusega, mis on koosloomelavastuste puhul kaunis erand, paistab silma Eesti ja Sloveenia kolmikute lavastus „Fun Fact“ (Kanuti gildi saal, Bunker). Lavastus käsitleb kahes kultuuris ristuvaid ühiskondlikke tragöödiaid, ühist mälu ning on võtnud vormiliseks aluseks kilva, misläbi lahustatakse rabavalt vaatajaroll – publik omab näilist agentsust ning on osa lavastuse dramaturgiast ja stsenograafiast moel, mis on ehe.
Liisbeth Horni, Anumai Raska ja Kärt Koppeli lavastus „Roti rumba“ (Kanuti gildi saal) eritleb aga ajakajalist kurbmängu ja ühismälu sünnitajat, head ja halba liitvat ühismeediat. Horn, Raska ja Koppel on töötanud välja somele omase võttestiku ning tabanud terava audiovisuaalse suunatundlikkusega nüüdisaegse inimese enesekogemust, mida iseloomustab digitaalne jälgimine. Häbitunne ja petlik ühtekuuluvustunne, mis on jälgimisühiskonna vooruseks, kui sunnib võtma osa tiktokimängudest ja nii end kui teisi seirama, pidevalt head ja süütut tahet väänutades.
Vaid läinud suvel etendatud kobarlavastus „Hungerburg2024“ (Tartu Uus teater) mõjus oma kummalise segareaalsusega, milles nii nõukogude- kui ka tsaariaegsed puhkeasutused olid liitunud lähiajalooliseks nostalgiautoopiaks. Renate Keerdi lavastus „Kahheldraal“, Andreas Kübara ja Joel Väli lavastus „Backtothebeach“ ning Lauri Lesta installatsioon „Hungermusic“ kasutasid silmapaistvalt ära oma toimumiskoha eripära ja võlusid nii eraldiseisvalt kui ka osana Narva-Jõesuu sürreaalsest Hungerburgist.
Mart Kangro aga ehitab oma lavastuses peent liivalossi, mille ta õige pea taas veega üle valab, et seda taas nullist kõrguma voolida. „Inimese anatoomias“ (Ekspeditsioon) on pingul kõik vahendid kui kitarrikeeled. Nagu pealkiri ütleb, esitleb ta lavastuses (enda) anatoomiat, ühendades nii oma julguse, dadaistlikkuse kui ka tundlikkuse ning lubades samal ajal vaatajaskonnal lavastuse pihta hammast teritada.
Paarikordse (sünnipäeva)lavastuse „Keskealine tantsuajalugu“ (Kanuti gildi saal) puhul koondas Kangro oma kontseptuaalsetest soolodest kokku isikliku tippkontseptuaalse etenduskunsti aabitsa, mis põrpis lööva kehalisuse ja muuseasusega enam kui muu Kangro loomepangas. Lavastusliku küpsuse ja oskuslikkusega pälvis Kangro tänavuse laureaaditiitli.
Kui midagi kokku võtta, siis mulluste lavastuste selge ja isikupärane vorm, ühiskondlik laetus kui karge uljus ja muutuva inimlikkusega mängimine peegeldavad ilmselgelt pelutavat poliitilist õhustikku, kuid mis olulisem, kunstnike haljast elujõudu – südamega julgust. See lubab uskuda, et kui muu on igav nagu Käsmu tee, siis Kanuti gildi saal ühes kodumaise etenduskunstiga hoiab kätt pulsil ja nõela veenil.
Anu Ruusmaa,
balletiauhinna žürii esimees
Möödunud aasta pakkus meie kahe muusikateatri balletirahvale ja balletisõpradele mitmeid elamusi. Lavale tuli kaks uuslavastust Estonias ja kaks Vanemuises, lisaks sellele oli hulgaliselt tantsijate isiklikke esietendusi rolliloomes.
Estonia uuslavastusteks olid Michael Pinki loodud Adolph Adami „Giselle’i“ nüüdisaegne ja puudutav adaptsioon. Pink on toonud tegevuse tänapäevasemasse keskkonda, rääkides loo armastusest, petmisest, kättemaksust ja andestusest. Teiseks esietenduseks oli Jevgeni Gribi ja Alisson Kruusmaa algupärane balletilavastus „Valgus maailma lõpust“. Selles räägitakse lugu maailma loomisest, harmoonia kadumisest, ahnusest ja hävingust ning uue, võimalik et parema maailma sünni võimalikkusest.
Mõlemad lavastused on tekitanud vastandlikke arvamusi ja mõttevahetusi, mis iseenesest juba räägib sellest, et lavastused kõnetasid, jäid meelde ning andsid mõtteainet. Mitmekülgse vastukaja tekkimine nii professionaalide kui ka publiku hulgas on parim, mis juhtuda võib. Tähelepanu vääriv on fakt, et „Valgus maailma lõpust“ pälvis 2024. aasta riikliku kultuuri aastapreemia ning oli nüüd ka balletižürii aastaauhinna nominent. Jevgeni Gribi kui noore lavastaja isikupärane käekiri on huvitav, ta kasutab mitmeid tänapäevaseid tantsutehnikaid ning lavalisi vahendeid, väljudes traditsioonilisest balletile omasest mõtteviisist. Lavastuses kasutatud abstraktsete kujundite rohkus nõuab publikult kaasamõtlemist.
Vanemuises esietendus Kristina Paulini lavastus „Vihm detsembris“, mis on inspireeritud Frédéric Chopini loomingust ja tema traagilisest armastusloost George Sandiga, kellele meespseudonüüm oli ainus võimalus, et XIX sajandi prantsuse kirjandusmaailmas läbi lüüa. Lavastusest sai ka Vanemuise balleti 85. aastapäeva tähtsündmus. Selles tuleb selgelt nähtavale tänapäevane, hea klassikalise baasiga tantsuleksika ning Vanemuise balletitrupi tugev üksteisetunnetus, mis sulandub ühtseks tervikuks.
Teise uudislavastusena jõudis Vanemuises publiku ette Giorgio Madia „Ohtlikud suhted“ Pierre Choderlos de Laclos’ XVIII sajandist pärit skandaalse romaani ainetel. Madia on selles lavastuses kirglikult pühendunud loo jutustamisele, pingele ja elevusele, sensuaalsele mängule iha, võrgutamise ning kättemaksuga, kuni jõutakse tõelise armumiseni, mis muudab mängu. Kogu lavastuse jooksul tuleb vaatajal tegevustikku tähelepanelikult jälgida ning fookuses on näitlejatöö, mis pakub balletiartistidele hulgaliselt mängulusti. Balletiartistide näitlejatööd selles lavastuses saab lugeda suurepäraseks ja kaasakiskuvaks.
Jevgeni Gribile balletižürii aastaauhinna nominatsiooni toonud lavastuse „Valgus maailma lõpust“ kõrval pälvisid selle ka mitmed tantsijad kirgaste rollisooritustega, mis pakkusid elamuse ja olid meeldejäävad oma kõrge professionaalse taseme poolest.
Vanemuise baleriin Caroline Maquignon jäi meelde proua de Tourvelina lavastuses „Ohtlikud suhted“ ja Ludwikana lavastuses „Vihm detsembris“. Tema esitus on habras, tantsutehniliselt täpne ning musikaalne. Rolliloomes on ta nooruslikult siiras ja empaatiline.
Eesti Rahvusballeti baleriin Marta Navasardyan on sel hooajal loonud mitu meeldejäävat rolli: nimiosa lavastuses „Giselle“, Klara lavastuses „Pähklipureja“ ja Naine lavastuses „Valgus maailma lõpust“. Tema kehastatud isikupärane rolliloome on kehakeelelt väga orgaaniline, loomulikult voolav, naiselikult õrn ning tantsutehniliselt puhas.
Eesti Rahvusballeti esitantsija Sergei Upkin on pikka aega olnud meie publiku üks lemmikuid ning tema loodud Karenini roll Marina Kesleri lavastuses „Anna Karenina“ on sügavuti ja nüansirikkalt läbi tunnetatud, üks hooaja tähelepanuväärivamaid. Tänavu rahvusvahelisel tantsupäeva galal paneb Sergei Upkin punkti lavategevusele, ent ta jätkab oma mitmekülgse kogemuse jagamist Muba balletiõpilastele.
Eesti Rahvusballeti balletisolist Ketlin Oja on seekordne laureaat. Ta üllatas meeldivalt Blanche’i rolliga lavastuses „Tramm nimega Iha“. Oja läbitunnetatud arenguga Blanche mõjub algusest lõpuni kaasahaaravalt ja liigutavalt ning tema rollijoonis on terviklik. Keerulise saatusega Blanche on Ojal loodud tundlikult ja nüansirikkalt, avades tegelase siseheitlusi ja vastuolulisust. Peale selle jäi ta meelde ka nimiosalisena lavastuses „Giselle“ – üdini aus ja siiras Giselle on Ketlin Oja esituses habras, romantiline ning tantsutehniliselt nauditav.
Eleriin Miilman,
Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna žürii esimees
Salme Reegi nimelise auhinna žürii nominentide nimekiri võtab tabavalt kokku mulluse noore vaataja teatri. Kõige paremini kirjeldab seda märksõna „vormirohkus“. Noor publik nägi karavanteatrit, ökokriitilist tantsuteatrit, dokumentaalteatrit, loenglavastust, nii kammerlikku kui ka vaatemängulist nukuteatrit, vähendatud vaateväljaga meelelist rännaklavastust, varjuteatrit, põneviku suvetuuri, stand-up’i, klounaadi ning loomulikult sõnateatrit: suurel ja väikesel laval jutustatud armumis-, edu- seiklus-, pettumis-, kasvamislugusid.
Suurem osa lavastustest toodi välja ikka pealinnas, vähesed Tartus, aga (žürii vaatest) sõitmist väärivat teatrit oli ka Kuressaares, Viljandis, Rakveres, Pärnus ja Jõgeval. Kui lastelavastusi oli 2024. aastal kaasahaaravaid, humoorikaid ja mängulisi, sekka igavaid, rahutuks tegevaid ja arusaamatuid (et miks see on lavale toodud), kuid vähemalt oli, siis teismeliste ja noorte valik oli kesisem ning sisult ja vormilt ühetaoline. Osalt võib põhjus olla noore vaataja teatri vähene osakaal teatrite repertuaari koondkokkuvõttes, aga sellest hoolimata julgustame sihtrühmaga ja sihtrühmale mängima. Võiks proovida sõnadele ja ilmsele narratiivile vahelduseks luua tugevama visuaalse või füüsilise teatri komponendiga lavastusi ning neile nimme põhikooliõpilasi kutsuda.
Salme Reegi nimelise auhinna žürii valis viie tugeva ja eripalgelise, omavahel isegi võrreldamatu nominendi hulgast laureaadiks Estonia lavastuse „Tajuleebe tantsulugu“. See on eesti teatri esimene puhta rõõmu kogemus autistlikele ja intellektipuudega lastele.* Nimeliselt tõime välja idee autori, relaxed performance’i (tajuleebe lavastuse) vormi nn maaletooja ja lavastuse produtsendi Tuuli Potiku ning lavastaja ja koreograafi Eve Mutso kui pühendunud tandemveduri. Sügava kummarduse teeme kahtlemata kogu meeskonnale, kes mõtles välja sissejuhatavad ja lavastust tutvustavad materjalid, ülitundlikele lastele sobiliku heli- ja valguskujunduse ning sensoorse publikuala ehk istumisvaiba. Teekonda välisuksest saali (õigupoolest lavale) ja mujale saatis alati vastava koolituse läbinud tähelepanelik publikuteenindaja. „Tajuleebe tantsulugu“ näitas, et publiku etenduskogemuses on lavastusega samavõrd tähtsad etenduseks häälestumine, teatrisse saabumine, seal enda turvalisena tundmine ning omas tempos igapäevaellu naasmine.
Estonia „Tajuleebe tantsulugu“ on silmapaistev algatus, kunstiliselt ja korralduslikult hoolega läbi mõeldud lavastus, mis on just nende laste pärane, kes on igal etendusel saalis. See on hea näide, et mäng saab olla kaasav ja täpne, kui sihtrühma on süviti tundma õpitud ja koostööd tehtud. Teedrajav ja õnnestunud teatritegu ühiskonnas, kultuuris ja üksikisiku tasandil.
* Keiu Virro, Pingevabad lavastused erivajadustega lastele: kas puhta rõõmu kogemus jõuab ka Eestisse? – Eesti Päevaleht 20. IX 2019.
* Sveta Grigorjeva, Avalik kiri Alvar Loogile ehk Eesti teatrikriitika hetkeseisust. – Sirp 31. I 2025.
