„Konnaperspektiivil” on ilmselgelt halvustav kõla. Vahest leidub meilgi sedavõrd tulevikule orienteeritud tõlgendajaid, et nad toodud tsitaati peavad vulgaarse antimarksismi avalduseks. Aga selle vastu räägib kirjanduse nimistu esimese köite lõpus, mida soovitatakse lugejale, kes soovib tundma õppida XIX sajandi tõelist filosoofiat, ja milles Marxile lisaks on esindatud ka Engels. Siin selgub, et mõtlemisviis ei tarvitse üldise meelsusega alati kooskõlastuda. Spengler, loodusteadusliku ettevalmistusega vaimuinimene, uskus ainult asju, mida saab silmaga näha ja käega katsuda. Niisiis tunduks ootuspärasem, et ta esineb tehnokraadi ja progressiusklikuna, s. t ilmalikustunud kristlasena; progressiidee pole ometi muud kui sekulariseerunud kujutlus liikumisest jumala poole. Aga autoril pole mõtteski progressi või selle vastandit („allakäiku”) kuulutada, tema eelistab hoopis igavest ringkäiku, traditsioonilist idealismi, sihitut ja mõttetut paigaltammumist.

„Õhtumaa allakäigus” pakutavat ajaloofilosoofiat võiks nimetada diferentseeritud panteismiks. Diferentseerida saab mitut moodi. Hegeli panteism kaasab inimühiskonna arengu, kuid diferentseerimisel piisab autorile kolmest astmest: orient, antiik ja õhtumaa. Spengler läheb kaugemale ja ühtaegu tagasi: kaugemale astmete hulka suurendades ja tagasi progressi eitades. Hegelil, nagu teada, saavutab maailmavaim enesetunnetuse alles õhtumaal, s. t pärast madalamate astmete (oriendi ja antiigi) läbimist; Spengler seevastu jagab maailmavaimu kaheksaks hiigelmonaadiks, püüdes neid kõrvutades kattuvuseni küündivat sarnasust toonitada.

Maailmavaimu ammendav tundmaõppimine, endastki mõista, on lootusetu ettevõte; Spengleri peateos tõendab, et materjali peremehena tunneb autor end ainult kolme hiigelmonaadi tutvustades: ülejäänute puhul saadakse tuge teose üldplaanist ja määratust, prohveteile omasest enesekindlusest. Teatavasti jäi prohvetlik atitüüd lahutamatuks ka Marxist: nagu muudki suurõpetajad uskus teadusliku kommunismi looja, et ta on inimkonna ajaloos sisse juhatanud uue ajastu. Ometi polnud tema hoiaku suurelisus võrreldav Spengleri omaga. Marxi idealism piirdub sellega, et ta XIX sajandi kõrguselt vaatab alla kogu eelnenud ajale: varem valitses ülekohus, nüüdsest peale algab õigluse aeg.

Olgu toonitatud, et ta seda tõepoolest uskus; just kõnealune tõsimeelsus seletab, miks halvustav „konnaperspektiiv” pidi ilmuma. Spengler vaatles inimkonna arengulugu kosmilisest kõrgusest, ise teades, et peale mõttetuste kordumise pole vaatlejal midagi avastada. Sellise veendumuse sundis talle peale määratu perspektiiv, mille rakendamisel kõik algused ja lõpud ära paistsid. Selles osas erines Marxi suhtumine radikaalselt. Mingist ringkäigust ja paigaltammumisest ei saanud juttugi olla. Suure äratundmise valgus, olles XIX sajandil kiirgama löönud, tegi kunagise ebaõigluse uuenemise juba ette võimatuks. Marksismi klassikud olid avastatud suurtõe ainukehtivuses sedavõrd veendunud, et nad ülendasid selle põhiliseks kriteeriumiks ka arhailiste mõtlejate hindamisel. Neile ei meenunud, et majanduslikud suhted said mõtlemise teljestikuks muutuda alles XIX sajandil, mil vaimu mõiste, kunagine üliväärtus, oli mandumas arhaismiks.

Siin oleks õige koht veel kord kokkuvõtlikult iseloomustada, milles seisneb ajaloolise materialismi olemus. Üle paari aastatuhande oli mõtlejate teadvust kujundanud määravalt jumala mõiste. Kogupilt sealpoolsusest on õige mitmekesine, kuid ühtsuse sai see alati inimülesuselt: inimene, mõistusliku hinge kaudu jumalaga osaduses, tuletas oma ülimad tarkused üleinimlikust allikast. See lähtealus, mis toimib maagilises kultuuris (Spengleri terminoloogia) ka praegu vangutamatult, hakkab uusaegsel õhtumaal tagaplaanile taanduma. Omapäi jäänud maailmas hakatakse vajama uut ülemjõudu ja otsingute käigus selgub, et rahast ülemat väärtust pole. Varem oli jumalus kütkestanud oma vaimse täiuslikkusega, nüüdsest peale astub „algliigutaja” osasse kuld.

Omand üleneb keskmeks ja suhestatusest sellega saab inimese tähtsaim iseloomustaja. Kõige üldisemalt on inimkond alati jagunenud rikkaks vähemuseks ja vaeseks enamuseks, rikaste vaenajaks; tõsiasja koondtähiseks kujuneb „klassid”. Siit jääb ainult pisike samm inimkonna ajaloo lühima kokkuvõtteni: „Kogu senise ühiskonna ajalugu on klassivõitluse ajalugu”. Rikaste seisundist juhtijaina oli Marx ülihästi teadlik, kuid prohveti ja suurtarkuse esmase kuulutajana pidi ta siiski igal võimalusel toonitama, et ennekõike tuleb rikastes näha ekspluateerijaid. Täisväärtuslikud juhid said ilmuda alles pärast rõhuvate klasside kadumist. Ja tõepoolest, XX sajandil hakkasid tegutsema juhid, kes polnud ekspluateerimisest huvitatud.