Rahvusballetis Estonia jõuab 28. märtsil lavale Lepo Sumera ja Märt-Matis Lille muusika ja Marina Kesleri koreograafiaga ballett „Sisalik“, mis on lavaküpseks saamist oodanud peaaegu 40 aastat. Sel puhul vestlesin helilooja ja Eesti Heliloojate Liidu juhatuse esimehe Märt-Matis Lillega, kes balleti sünniloo kõrval rääkis heliloojate liidu (asutatud 1924. aastal kutselisi muusikuid ühendava Eesti Akadeemilise Helikunstnike Seltsina, kuhu kuulusid ka interpreedid) saja aasta tähistamisest, lähenevatest Eesti muusika päevadest ja paljust muust.

Tuled just balleti „Sisalik“ proovist. Palun räägi see lugu lahti: kuidas läks niimoodi, et üks helilooja alustab ja teine lõpetab?

Lepo Sumera sai tellimuse 1980ndate lõpus Moskva Suurest Teatrist, see oli tookord kindlasti tema elu tellimus, tohutult prestiižne asi. Kõigis tema tehtud osades on ta oma oskusi väga julgelt eksponeerinud. Aga see oli üks projekte, millele Nõukogude Liidu lagunemine kindlasti kasuks ei tulnud, see lihtsalt vajus paraku ära. Ma ei teagi, miks Estonias sellest asja ei saanud. Eks 1990ndad olid vaesed ja keerulised ajad ja siis ta tegi sellest orkestrisüidi osi, nii et arhiivis on mitu salvestist valmivast balletist „Sisalik“.

Kui kõike seda hakata nüüd rekonstrueerima, siis üks suur probleem on see, et orkestrisüidi materjal on olemuselt teistsugune, kõik osad on balleti jaoks natuke liiga pikad ja ka libreto märkmetes ei vasta need stseenide pikkustele. Ka temaatiliselt on see pigem juba sümfooniline muusika. Oli tükk tegemist, et hakata seda kõike lahti võtma, dešifreerima ja täitsa uuel moel kokku panema. Lepo arhiivis on ka väga erinevas valmimisastmes asju, mõned täiesti mustandi tasandil, ja mingeid osi selle balleti jaoks ei olnudki. Mingitele stseenidele on jällegi palju versioone ja siis pidin valima, lõikama, ümber sättima, midagi kergelt Lepo osadele juurde kirjutama, modifitseerima. Mõned stseenid on nüüd puhtalt minu muusika. See oli väga suur ja teistmoodi töö: helilooja üldiselt ei tegele ju nii põhjalikult ja intiimselt teise helilooja loominguga. Põhjalikult ühe helilooja teose väga intiimsesse hingeellu sisse elada oli suur rännak.

„Sisalik“ ei ole sul kaugeltki esimene lavateos, aga minu teada küll esimene ballett, kuigi tantsuga lavateoseid oled loonud varemgi, meenub kas või „Emajõe sünd“ eelmisest aastast. Mida uut oled selle käigus õppinud?

Jah, olen muusika teinud mitmele kaasaegse tantsu lavastusele, aga see spetsiifika on teistsugune. Kaasaegne tants on liikunud kontseptuaalsuse suunas, selle piirid on väga avarad. Klassikaline ballett on rangete nõuete ja piiridega žanr. Seal on ikkagi mingisugune pikkus, mis toimib, mingid karakterid, rütmid, ta eeldab traditsioonilisemat muusika­käsitlust. Selline Morton Feldmani stiilis asi, et teeme 40 minutit ühe akordi peal midagi, seal hästi ei toimiks ja laguneks kergelt laiali. Aga jah, ajaloolised vormid ole olnud minu ampluaa, kuigi olen palju tegelenud vanamuusikaga, aga klassikaline ballett on eelkõige XIX sajandi asi, see ei ole mulle kõige omasem ajastu ja žanri poolest. Sellevõrra läksin sinna ka rohkem sisse. Lepo suhestub sellega selgelt, lähtusin palju sellest, mida Lepo oli teinud. Üritasin ka ise teistsuguseid võtteid ja suundi lähtekohaks võtta. Arutasime palju lavastajaga ja tegime minu kirjutatava muusika osas koos otsuseid.

Mis asjaoludel see teos praegu kapist välja võeti?

Arvo Volmeril on see olnud juba pikka aega hinge peal. Seda on üritatud alguses vist muusikateaduslikumal moel rekonstrueerida, aga siis, nagu ta mulle ütles, sai talle selgeks, et on vaja ikkagi heliloojat. See materjal ei ole nii terviklik, nii selge, nii kompaktne ega viinud kuhugi. See on olnud pikaaegne unistus ja Lepol on ju sel aastal juubeliaasta nagu mitmel teisel olulisel eesti heliloojal. Mul oli küll mõttekoht, sest just eelmine aasta oli Emajõe-teemaline teos – et kas ikka jõuan lähestikku kaht suurt asja teha –, aga nüüd olen jõudnud Kolgata teel lõpusirgele.

Lugesin balleti sünopsisest, et looga on seotud piisonid. Meenus, et üks su varasem teos ansambel U:-le oli piisonite väljasuremisest ja ka esimeses kammerooperis „Indiate uurimine“ oli midagi selle teemaga pistmist. Kas see on juhus?

Pigem on see juhus. Seal süžees on lugu loos: seal toimuvad filmivõtted ja filmivõtetel on ürgaegsed hõimud, kes omavahel võitlevad. Ühed on Piisonid, teised Sisalikud. See seos on, et mind on ikka huvitanud arhailised dimensioonid muusikas ja kultuuris. Üks põhjusi, miks ma jah ütlesin, oli see, et libreto materjal paistis mulle piisavalt tugev ja intrigeeriv. Ja ka Lepo on olnud mulle ääretult oluline inimene: olen üsna kindel, et ma olen olnud tema kõige pikaaegsem õpilane, sest läksin tema juurde juba kümne­aastaselt, õppisin vahelduva eduga konsi lõpuni. Vahepeal käisin ülikoolis, olin muusikaakadeemiast eemal, seejärel Soomes. Lepoga on mind sidunud pikk elutee, väga erinevad etapid. Mingil moel kummardus ja tänu on see suur asi ette võtta.

Mis printsiibid teid Lepoga seovad?

Alustan sellest, mis meid ei seo. Mulle avaldas tema juures väga muljet suur pühendumine õpetajana. Mina ei suudaks seda. Olen võimeline andma nädala­lõpukursuseid ja olen seda ka teinud, aga pikaaegne regulaarne töö kellegagi oma ülesannete kõrval näib mulle väga keeruline. Ma imestan tõesti. Lepol oli ju nii palju korraga käsil. Kuidas ta jõudis! Isegi kui tal olid kõige hullemad ajad, kui ta oli minister, siis tunnid ikka toimusid. Ja ta võttis seda väga tõsiselt. Naljakas öelda, aga ma ei saagi aru, miks, sest tal ei olnud seda justkui vaja. Ta oli väga hooliv inimene. Olen palju mõelnud, kuidas ta inimestesse, õpilastesse suhtus, ja samal ajal oli ta ka väga karismaatiline, laia joonega aplombikas inimene – huvitav kombinatsioon väga erinevatest omadustest. Ta avas mulle eri uksi, helikeeli, mis ei olnud üldse temale omased ega hingelähedased, ta oli väga uudishimulik. Võib-olla see uudishimu võiks meid ühendada, sest ka mind on ikka paljud asjad huvitanud, ja mitte ainult muusikas. Ma laenasin talt mõnikord ka raamatuid. See uudishimulik pilk maailmale ja samal ajal suur nõudlikkus oma loominguliste ettevõtmiste suhtes …

Puht muusikaliselt oleme erinevad. Lepo on ikkagi väga sümfooniline mõtleja, ja just sümfonismi traditsioonilises mõttes: suured kontrastid, pikad arengu­liinid. Temaatiliselt on mind rohkem huvitanud ühe materjali juures püsimine ja selle võimaluste ammendamine. Lepo on stiililt kohati hästi ekstravertne, mina kindlasti vähem. Aga võib-olla on jõulised kontrastid kohati ka mulle meeldinud: tugevate ja väga vaiksete helide vastandamine, väheke teises plaanis. Aga ilmselt ühendab meid ühe tunnusena vormi olulisus muusikas. Lepol on samamoodi vormi ja kuulaja ootustega mängimine. Mingi hetk on ootamatud pöörded, järsku tõmmatakse kuulaja hoopis teise kohta.

Mis sul veel on heliloojana käsil olnud? Mis on sulle praegu aktuaalne?

Mind on järjest rohkem huvitanud pikad kaared, staatika uurimine ajas. Eksperimentaalses plaanis on mind huvitanud erinevad häälestussüsteemid: mul tuli sügisel Soomes ettekandele üks kammerteos, kus kasutasin võimalust jagada oktavi eri viisil. Arvan, et pärast „Sisalikku“ tuleb mul jälle rohkem ideede kogumise aega, tõmban natuke hinge. See on olnud ääretult kurnav, mis viimased kaks-kolm aastat on endaga kaasa toonud.

Aga EMPil [Eesti muusika päevadel – toim] tuleb mul ettekandele ka väiksemat sorti orkestriteos. Seal oli kontseptsioon õpilase ja õpetaja teema, see on siis minu kummardus Lepole sümfooniaorkestri žanris. Kuna ma niikuinii Lepo asjadega tegelesin, siis käisin kohe välja, et olen praegu väga sellel lainel.

Ja veel, mul on Non Grata kunstirühmitusega olnud meeldiv pikaajaline suhe, eelmine aasta kureerisin Euroopa kultuuripealinna raames Tartu EMPi, kus nad ka osalesid. Mulle väga meeldib, mis nad teevad. Meie klassikalise muusika maailm kipub olema liiga tuttav ja turvaline. Performance-kunsti olemus on lausa ohtlikkus, võiks öelda. Kuulaja ja vaataja ei saa ennast turvaliselt tunda. Kunagi ei tea, mis kuhu viib ja mis seal üldse toimub. Ja see hetkelisus on ka väga huvitav – performance’it ei korrata kunagi. See on rangelt ühekordne. Mul on väga hea klapp Al Paldroki ja Taje Trossiga. Muljetavaldav, mida see loominguline tandem on siin Eestis üles ehitanud ja kuidas nad on rahvusvaheliselt niivõrd aktiivsed. Eesti kajastustest ei olegi seda palju näha. Neid kutsutakse pidevalt kuhugi, neil on oma kontaktid. Sügisel oli neil turnee New Yorgis ja Houstonis. Mind kutsuti Houstonisse kaasa. Paaril perfokal olin ka osaline, tegin muusikat taustaks. See oli väga nauditav, hoopis teise kohta astumine.

Kuna Houston on Louisiana piiri lähedal, sain täita ammuse unistuse käia New Orleansis. Mind on pikka aega huvitanud džäss ja selle eri vormid, New Orleans on suuresti džässi sünnikoht. Väga lummav ja armas oli seda seal kogeda. Ka „Sisaliku“ nendes osades, mille olen puhtalt ise kirjutanud, hoian natuke džässilikku joont. Olen võtnud selle liini, et rütmilises materjalis on tihtipeale svingiv element.

Heliloojate liit tähistab sajandat aasta­päeva. Mida see liidule tähendab ja kuidas tähistate?

Ühe suurema ettevõtmisena tuleb füüsiline artefakt, raamat liidu ajaloost. Väga mitmed muusikateadlased on sellega seotud, ette on võetud eri teemad ja ajastud. Esitlus tuleb EMPil enne ERSO kontserti. Kerri Kotta on kirjutanud meie kaasajast, Kristina Kõrver viimastest kümnenditest, Äli-Ann Klooren nõuka­ajast – see on väga huvitav materjal. Huvitav on olnud seda kõike lugeda ja vaadata, nii palju põnevat saab teada. Äli-Ann avab ka Eesti vabariigi esimest iseseisvusaega. Virge Joamets ja Tiina Mattisen toimetavad seda kõike ja vaatavad üldpilti. Ja kuna meie liidu peamisi tegevusi on niikuinii EMP, siis vaatame selle aasta EMPil ka natukene rohkem tagasi kui tavaliselt. Muidu on EMPil üldiselt keskpunktis praegu sündiv ja praegu tegutsevad heliloojad, nüüd on seal natuke rohkem ajaloolist dimensiooni.

Palju on käsil asju, mis ei ole seotud liidu juubeliga, vaid arenevad orgaaniliselt. Praegu on podisemas väga oluline tulevikuperspektiiv seoses Põhjamaade muusika päevadega (Nordic Music Days), mis on üks vanemaid järjepidevaid muusikafestivale üldse – seda hakati tegema juba XIX sajandi lõpupoole. Kui hästi läheb, siis mõne aasta pärast on ka Eesti seal osaline. Ja meil on nagunii veel Balti muusika päevad, mis on ka väga hästi käima läinud: eelmine aasta oli festival Tartus, nüüd tuleb Leedus, järgmisel aastal Lätis ja 2027. aastal jälle Eestis, sel korral Tallinnas. Ja siis on see võib-olla seotud ka Põhjamaade muusika päevadega, aga see on praegu veel work in progress. Juhul kui koostöö toimub 2027. aastal, siis on Balti muusika päevad ja Põhjamaade muusika päevad koos, aga kui mõni teine aasta, siis võib see olla kitsamalt koostöö Eestiga. Tulemust mõjutavad rahataotlused ja sellised asjad.

Sul on heliloojate liidu esimehena ees väga suured jäljed. Kuidas sa oma eelkäijaid mäletad?

Jah, Lepoga on mul ka see seos … Heliloojate liit on otseselt kogu aeg olnud seotud selle ajastuga, kus ta on tegutsenud. Kaugest ajast ma ei oska rääkida … Mul puuduvad seosed, aga Jaan Räätsa tundsin juba otseselt, puutusin temaga kokku ja me saime väga hästi läbi. See, kuidas Jaan seda kõike siin haldas, on väga huvitav ja intrigeeriv, sest ajad olid äärmised lollakad ja keerulised. Arvan, et ta sai nende erinevate tõmbetuultega väga hästi hakkama. Lepo pidi siin toimetama nendel rasketel 1990ndatel, kui ei olnud üldse raha. Võimalused olid ju suured, aga see tohutu vaesus, mis igalt poolt vastu vaatas … mis võib-olla talle ka lõpuks saatuslikuks sai. Raimo [Kangro – toim] oli ka samamoodi, ega teda kauaks olnud. See on üldse põlvkond, kes ei osanud ennast hoida. Nad põletasid ennast ikka tohutult, võttes endale väga palju kohustusi – paljuski iseenda arvelt.

Olkul [Olav Ehalal – toim] on pärast Lepot jälle pikem jälg. Olku on olnud mulle ääretult hea tugi. Olen temalt palju nõu küsinud, eriti algusaegadel. Tema algatused, lai pilt ja diplomaatiline hoiak … Olku on hästi vana kooli inimene, tohutult iseennast taandav. See on väga vajalik oskus selles positsioonis: isiklikud loomingulised ambitsioonid tuleb pidevalt kõrvale panna, sest perspektiiv peab heliloojate asja ajades olema teine.

See on võib-olla ka selle töö raskus. Mulle näib, et heliloojale ei ole selline mõtlemine nii omane. Helilooming on olemuselt ebakollektiivne tegevus, heliloojad on väga individualistlikud, hästi palju veedetakse aega omaette enda loomingulisi ambitsioone ellu viies. Olen vaadanud, et teatri või isegi kunsti ja kirjanduse vallas on kas või kalduvus rühmitusi moodustada palju suurem. Meil ollakse väga omaette. Ometi tuleb ka liidu raamatust välja, et meil on kogu aeg olnud suur ühtekuuluvustunne, mis on huvitav, sest teiste loomeliitude inimesed isegi imestavad, kuidas me nii vähe omavahel kakleme.

Mida ütled heliloojate esindajana praeguse kultuuripoliitika kohta? Äkki on sul soovitusi neile, kes panevad kokku uut koalitsioonilepet?

Kontekst on hästi oluline. Mina tajun selgelt, et elame sõjaajal – et kõik peavad kompromisse tegema. Väga raske on selles mõttes, ei ole päris õige hakata iseendale vastu rinda taguma. Muidugi, see, mis me teeme, on väga oluline ja kõige tähtsam on, et see oleks jätkusuutlik. Eesti ajalugu, kultuurilugu on tulvil igasuguseid katkestusi. Oleks traagiline, kui seekord toimuks katkestus majanduslikel põhjustel, sest meie ala väga suur oht on poolprofessionaliseerumine: inimesed lihtsalt ei ela sellest tööst ära ja peavad heliloomingu kõrvalt tegema kõike muud, aga tippvormi niimoodi hoida ei saa. Helilooming tähendab hästi palju ajaga tegelemist ja aega peab tõesti reaalselt võtma. Seda ei saa teha niimoodi põlve otsas, natukene hilistel õhtutundidel. Kunagi Eino Tamberg väga ilusti sõnastas, et heliloojaks olemine tähendab enda heliloojana tundmist. Seal on sügav mõte: see tähendab, et sa eelkõige professionaalses plaanis tunned ennast heliloojana, mitte selle kõige muuna, mida võiks sellele lisaks teha – ja mida paraku ka tehakse, et ära elada. Nii et meile on ääretult oluline, et need tänuväärsed hoovad, mis Eesti riigil on, et eesti heliloomingut elus hoida ja edendada, kindlasti säiliksid ja käiksid ajaga kaasas. On ju teada, et elukallidus on läinud täitsa kosmosesse, aga meie võimalused on ikka aastatetaguses ajas.

Minu soovitus on: mõelge meie peale ja väärtustage seda. Kõik hea meelega nopivad neid õisi, nii tore on kusagil välismaal minna edukat eesti heliloojat kuulama ja tunnetada, et see on osa meie praeguse aja kultuuri suursaavutustest, aga seda reaalselt … Ma saan aru, et poliitikutele ei ole see prioriteet, kuna loojaid on üldse vähe – kultuur on nii pisike valdkond –, aga see sümboolne vaimne jälg, mida ta ühiskonnale annab, on väiksusele vastupidiselt väga-väga suur. Kultuur määratleb väga palju seda, mis me oleme, miks me oleme, miks me üldse tahame siin olla.

Võib-olla on kultuuri tähtsusest kõige parem aru saada, kui mõelda, milline oleks elu siis, kui ei saaks käia teatris, kontsertidel, kinos, kui ei kuuleks väärtuslikku muusikat, vaid kasutaksime pildipanga stiilis muusikapanga geneerilisi lahendusi. Elu oleks võrreldamatult vaesem, igavam, sisutühjem. Peame olema väga õnnelikud, et vaatamata mitte kõige roosilisematele võimalustele on eesti heliloojad vastu pidanud ja meid regulaarselt rõõmustanud ja üllatanud tõeliselt kvaliteetsete loometeostega.

Mulle teeb väga rõõmu – eriti vaadates nooremat generatsiooni, aga ka minu ja vanemate põlvkonda –, et me oleme väga rahvusvahelised. Hästi palju räägitakse rahvusvahelistumisest, aga meil on see reaalsus: eesti heliloojate teoseid mängitakse A-kategooria festivalidel, kui kasutada filmianaloogiat – tippsaalides ja tippkollektiivide esituses. Esitatakse nii vanemate kui ka nooremate teoseid, ja ma ei räägi praegu Pärdist, kes on kõige esitatum või pidevalt üks kõige esitatumaid elavaid heliloojaid üldse. Minu generatsiooni ja nooremate puhul on need uudised suhteliselt regulaarsed – see on võimas.

Keda sa noorematest heliloojatest rõõmuga jälgid?

Üks ääretult põnev loominguline isiksus on Madli Marje Gildemann, kes võitis eelmine aasta ka LHV autasu. Ta on üles ehitanud niivõrd isikupärase maailma, on toonud hästi kütkestavalt muusikaloomesse bioloogilised teemad. Alisson Kruusmaa on praegu heas hoos: kirjutab palju, esitatakse palju nii Eestis kui ka välismaal. Loodetavasti temal on ka head võimalused jätkata endale sobival viisil. Rasmus Puur on läinud sügavuti monumentaalsemasse sümfoonilisse maailma ning loob seal toimivaid ja mõjuvaid tervikuid.

Liisa Hõbepappel on ka väga huvitava mõttemaailmaga noor tegija, kes suhestub maailmaga ja samal ajal on ta õnneks ikkagi meil siin Eestis. Tal tuleb ju nüüd välja lausa ooperi mastaabis teos koostöös U: ansambliga. Ootan suure huviga, mida ta meile pakub. Juppe ooperist on U: juba presenteerinud sarjas „Residentuu:r“ nüüdismuusika keskuses. Eesti kultuuripoliitika kahjuks väga ei soosi suurte ja pikka aega nõudvate teoste tegemist. See on pigem erandlik. Põhiliselt tehakse umbes kümme minutit kestvaid kammerlugusid. Aga seda rõõmustavam on, kui aeg-ajalt ikka midagi tuleb.

Gregor Kulla mõned teosed, mida olen sattunud kuulma, on väga eredad, värvikad. Huvitav näha, kuhu tema areneb. Nüüd on ta Austrias. Kui keegi mult nõu küsib, siis alati soovitan, et minge kindlasti välismaale. See kogemus on nii vajalik. Eestis ei ole raske kuhugi jõuda – olgem ausad, lagi ei ole väga kõrge. Üks asi, et välismaal peab palju rohkem pingutama, aga teine asi on erinevate mõtte­maailmadega kokkupuutumine ja iseenda harjumuspärasest keskkonnast väljaviimine. Tore on näha, et paljud heliloojad seda teevad. Ja see, mida nad siis kirjutavad … Õnneks paljud tulevad ka tagasi.

Avatus maailmale on niivõrd rõõmustav. Mina mäletan veel Nõukogude aega. Kui tagantjärele analüüsida, kaasnes sellega täiesti spetsiifiline ahistus. Võib-olla sellepärast ennast põletati ja see äng kippus sinna viinapudelisse uppuma. See, kuidas joodi, oli ikka täitsa pöörane. Kas tänapäeval saaks keegi endale lubada nädalapikkust tsüklit? Ikka kuuled siit-sealt eesti kultuuri korüfeedest 1980ndatel, kui juhtus, et inimene kadus nädalaks ära – ja nii oli. Mulle tundub, et sel olid selged põhjused ja tänapäeval ei kuule selliseid lugusid, ja ka sellel on omad põhjused. Võib-olla elame eesti kultuuri jaoks parimal võimalikul ajal – kuigi palju oleks vaja ära teha ja palju on ka põletavaid probleeme.

Teistpidi, globaalses mõttes on praegu hästi habras tunne. Iga päeva eest, mille saab veeta rahu ajal siin iseseisvas Eestis, peab olema tänulik. See aeg toob veel rohkem välja, kui õnnelikud peame olema, et saame elada nii, nagu praegu elame.

Mida tänavustelt Eesti muusika päevadelt eriti ootad ja teistelegi soovitad?

Alati on muusikapäevade kroonijuveel ERSO kontsert. Saab olema huvitav, kuidas on heliloojad lahendanud ülesande siduda teos oma heliloomingu õpetajaga. Vahest pakub see rohkem huvi ka neile kuulajatele, kes on harjunud klassikalisema helikeelega, kuna seal on seosed vanema põlvkonna heliloojatega. Eesti Rahvusmeeskoor teeb meiega üle pika aja koostööd, vaatab pisut tagasi ja väheke edasi. Nii et saame jälle kogeda teistsugust osa meie väärikast koorikultuurist. Ja rahvusvahelise staarkollektiivi Arditti Quarteti esituses kuuleme eesti heliloojate muusikat.