Spirou on Euroopa vanim koomiksiajakiri, eestlased tost palju ei tea. Mis ta tähendus on, mis võiks olla selle näituse tähendus siin?
Jean Auquier: Täiesti loomulik, et Spiroud Eestis ei tunta, sest seda avaldatakse ainult prantsuse ja flaami keeles. 1960ndatest saati on see nädalaleht tuntud Lõuna-Aafrikast, kus kõneldakse flaami keelt, Kanadani välja. Tegu on originaalse ja olulise ajakirjaga: seda antakse välja juba seitsekümmend aastat ja see on oluline kasvulava, populaarsete koomiksitegelaste sünnikoht.
Ajakirja nimi on ka tulnud ühelt tegelaselt, kes on sarja alguses 15-16 aastat vana ja töötab toapoisina ühes lukshotellis. Valloonias tähendab see sõna tuulepäist lapsukest. Ehk on selle näituse raames põnev ka vaadata, kuidas too tegelaskuju areneb aastate jooksul, kuidas ta põlvkondadega kaasas käib – see on ka kogu ajakirjanduse ja turunduse areng, mida me Spirou vahendusel näeme. Vanasti oli näiteks suitsetamine täiesti lubatud, esilehel olid koomiksitegelased, kes suitsetasid. Tänapäeval on see täiesti mõeldamatu.

Kuidas see ajakiri muutunud meediaolukorras hakkama saab? Spiroul on küll ka elektrooniline väljaanne, aga kuidas uute meediumide plaanis nood ellujäämisvõimalused paistavad?
Nende aastate jooksul on lehe sihtmärk muutunud. Spiroud hakati välja andma otse enne Teist maailmasõda. Alguses polnud päris selge, kellele koomiks mõeldud on – noortele, kes ajalehti ei loe? Selle abil saab väljaandja noored oma väljaannete lugejaks jätta ka tulevikus: alustavad koomiksist, edasi lähevad teiste kirjutiste juurde. Aja jooksul on aga publik muutunud: hakati tegema väiksematele lastele mõeldud koomikseid, nüüdki tehakse neid 10–12aastastele, kes ajalehti ei loe ja istuvad aina arvutis.
See on ka nagu turundustrikk: kui Spirous antakse välja koomiksilehekülgi, millest mõne kuu möödudes saab kokku terve albumi, siis ajakirja lugejad tahavad osta ka ajalehes avaldatud koomiksitest koostatud raamatut. Elektrooniline versioon on hoopis teine teema.
1950ndail ilmus leheveergudele selline tegelane nagu Gaston Lagaffe, kontoripoiss, kes töötab ühe ajalehe juures, ajakirjanduses: need lood on kõik väljamõeldised. Näiteks tuukse seal ükskord kontorisse lehm, et teha piimale kampaaniat. Seda kasutati pärast päriselt ära turundustrikina – ühes päris ajalehes. Ühe sõnaga, need lood kujundavad maailma ja vastupidi.

Ma ei teaks koomiksitest midagi, kui poleks Soomet, olin innukas soome koomiksite koguja-lugeja. Eestis pikka koomiksikultuuri ei ole, on küll päris palju noori kunstnikke, keda üldsus ei tea … Aga kuidas Eesti selles valguses paistab? Põhjus on vist ajaloolises müüris, mis me vahel oli …
Müüri mõiste on väga oluline. Nii idas kui läänes, kus olid totalitaarne režiim, oli koomiksikunst ikkagi olemas, aga see oli eelkõige mõeldud lastele. Seal jutustati väljamõeldud lugusid. Kui realistlikumat nooti lugudesse sisse tuli, siis ainult seepärast, et adapteeriti koomiksiks olulisi kirjandusteoseid (selles plaanis tuleb üha enam hinnata meie Olimar Kallast! – J. R.).
Hispaanias Franco režiimi ajal näiteks peljati koomiksit: seal on ju koos tekst ja pilt, seeläbi on hoopis lihtsam midagi rohkemat välja öelda. Muidugi pole säärane poliitiline koomiks võrreldavgi nt Belgias ilmuva „Lucky Luke’i” koomiksiga, mis on puhas meelelahutus, ei väljenda mingit meelsust.
Idablokimaadel aidati prantsuse kommuniste sellega, et osteti nende ajakirjade-ajalehtede tellimusi suures mahus: need olid ajalehed, kus ilmus ka prantsuse koomikseid, tavalisi, ilma poliitilise laenguta pildiribasid. Nende koomiksite järele tuntakse nt Poolas ja Rumeenias siiamaani teatavat nostalgiat.
Soomes sõltub kõik kirjastajatest: tööstuseta-turunduseta, mis koomiksi selja taga seisab, ei saaks me ka ju rääkida koomiksist endast. On vaja koomiksiajakirju, siis turgu, kuhu need suunata. Skandinaavias on Spirou ja Gaston Lagaffe viimased viisteist aastat edukad olnud just kirjastuste töö tõttu. Kohtusin Soome kultuuriministriga, kes on Gaston Lagaffe’i täiesti armunud, talle nii meeldib see! Ta ütles, et ta poeg on samasugune, hästi laisk, ei viitsi hommikuti ärgata …
Oluline on, et koomiksite taga on ka tööstus. Kunstnik võib ju oma tööd teha, aga kui tal ei ole seda kuskil avaldada, siis ei ole sellest suurt tolku. Belgias luuakse selle tööstusega, aga ka meie koomiksikeskuses, palju uusi töökohti.

Eestis peetakse koomiksiks keskeltläbi ajaleheribasid, noored teevad rohkem „põranda all”. Kas meil on õige aeg maha magatud?
Kohtun ka mõne Eesti koomiksikunstnikuga (kõnelesime 6. III – J. R.), aga kui õigesti aru saan, siis on tegu kunstnikega, kes on omavahel sõbrad –, ma ei mõtle seda nüüd sugugi halvasti – aga kes oma toodangut väga ei avalda, lihtsalt seepärast, et sellel pole turgu. Kui see on eesti keeles, siis pole seda võimalik ka eksportida. Miks on just koomiksiribad populaarsed? Ju ei taheta tõlkida pikemaid, graafilisi romaane. Või siis lihtsalt, et Ameerika koomiksid – nagu „Garfield” – on siin nii levinud. Kolm pilti ja kõik.
Teine asi puudutab hinda. Pehmete kaantega koomiksialbum maksab viis kuni kaheksa eurot, prantsuskeelsed koomiksilugejad on valmis välja käima kõvade kaantega ilusate koomiksiraamatute eest ka kümme eurot ja enam. Aga neil on ju see harjumus, see on nende kultuuri osa. (Intervjuu tegemise juures viibinud Belgia suursaadik Marc Thunus täpsustab, et tema põlvkonna inimestel on ligi neljandik kodusest raamatukogust koomiksid, kusjuures tema abikaasa õppinud prantsuse keelt „Astérixi” koomiksite abil.)
Belglastel on kunstnik Morris: ise flaam, Lucky Luke’i tegelaskuju autor. Ta kolis noore autorina prantsuskeelsesse Vallooniasse, Flandrias polnuks tal piisavalt lugejaid, ta tegi teadliku valiku kolida elama sinna, kus on ka publik.

Kuidas kogu maailmas pilt paistab? Aasia, eriti Jaapan, tungib oma mangadega peale, Ameerika on suurtootja. Kas nad teisi ära ei kipu uputama?
Tegelikult räägime kahest eri asjast. Meelelahutuslik koomiksikunst on USAs väga levinud. Jaapanis vastab sellele manga, Itaalias nt topolino (ehk Miki Hiir), Belgias on selliseid väga palju. Need koomiksiraamatud ei maksa nii palju vähem. Aga on ka teine maailm, mida on USAs vähem, aga see on väga populaarne Jaapanis ja Lääne-Euroopas. Neid raamatuid nimetatakse pigem „graafilisteks romaanideks”, need ei puutu kuidagi koomiksiraamatusse. „Tintin” läheb ingliskeelses maailmas ka sinna alla.
Jaapani graafilised romaanid on ka Belgias väga populaarsed, nt Jiro Taniguchi lood, mis räägivad ta lapsepõlvest – ta on juba läinud ka kirjanduse ajalukku. Või siis Akira Toriyama mangasari „Dragon Ball”, kus ka autor räägib oma elust. Üleilmastumine mängib ka koomiksimaailmas suurt rolli. Ühed on koguperelood, teised graafilised romaanid.
Filmimaailmas on koomiksid populaarsed, USAs tegid eelmisel aastal ilma „Smurfid”, aga Cannes’is sai preemia film „Sinine on kõige soojem värv” („La Vie d’Adèle”), mis põhineb ka ühel Belgia koomiksil.

Eesti keeles on nendest uue aja graafilistest romaanidest läbi läinud ainult Mariane Satrapi „Persepolis”. Kuidas see siia sobitub?
Satrapi tegi oma koomiksi selleks, et rääkida oma noorusest Iraanis. Siis ta veel ehk animatsiooni peale ei mõelnudki. Mina lugesin seda lihtsalt kui ühe lapsepõlve lugu. Seal on juttu kõigest korraga. „Sinine on kõige soojem värv” räägib kahe naise armastusest ja kõigest, mis sellega kaasas käib. Siis on veel Tintini ja smurfide lood, ja need on kõik graafilised romaanid! Eksisteerivad koos. Minu koduriiulis pole „Persepolis“ mitte teiste koomiksite vahel, vaid XX sajandi kirjanduse hulgas. Koomiks pole lihtsalt koomiks. Art Spiegelmanni „Hiire” („Maus”) tegelasteks on koonduslaagrisse pandud hiired.
Tase sõltub kunstnikest, Belgias on praegu lausa kunstikoolid, kus saab omandada selles vallas kõrghariduse, õppida koomiksikunstnikuks.

Prantsuse-eesti vestluse on vahendanud Reeli Viikberg.