Laulupeo piletid lähevad kaubaks nagu ahjusoojad kaneelisaiad ning kaare alla ei pääse sugugi igaüks, aga selles ei väljendu asjaolu, et koorijuhtide kui meie rahvuskultuuri ja laulupeotraditsioonide kandjate töö on märkimisväärselt alaväärtustatud. Tume vari hiilib lähemale iga kord, kui talle kas või korraks selg keerata. Eesti Koorijuhtide Liit on võtnud ülesandeks probleemidele tugevamalt tähelepanu juhtida ning ka kahel päeval – laupäeval, 22. märtsil Tartus ja järgnenud päeval Tallinnas – kokku kutsutud koorijuhtide foorum on üks samm olukorra parandamiseks.

Grete Arroga motivatsioonist

Motivatsioonita ei ole koorilaul võimalik, ometi teame sellest üllatavalt vähe. Sageli arvatakse, et motivatsioon on inimese omadus – tema enda teha –, kuid tegelikult tuleneb see keskkonnast. Hariduspsühholoog Arro sõnul ei saa kedagi motiveerida, kuid on võimalik motivatsiooni toetada. Peamine märksõna on „autonoomne motivatsioon“, mis toetub inimese eelistustele ja sobivusele minapildiga ning on peaaegu mõjutamatu. Välisest survest tulenev motivatsioon on aga alati progressi pärssiv, mistõttu ei sobitu need kaks tüüpi lihtsasse tasakaaluvõrrandisse. Küsimus „kas piits või präänik?“ on seega tühine, kuna mõlemad survestavad psüühikat ega soodusta arengut. Kes on aga need innustavad ja inspireerivad dirigendid, kelle õlgadel lasub kooride toimepidevus ja erialane järelkasv? Motivatsiooniteooria järgi on need inimesed, kes alateadlikult suudavad toetada autonoomset motivatsiooni ja tagada oma õpilaste või lauljate baasvajadused. Põhjust meelt heita ei ole kellelgi: need on õpitavad ja treenitavad oskused!

Eesti koorielu 2040. aastal

Esimeses vestlusringis keskenduti peamiselt kahele küsimusele: millised muudatused on hädavajalikud koorikultuuri ja laulupeotraditsiooni püsimiseks ning milliseid nende alustalasid ei tohi mingi hinna eest lõhkuda? Võrdlemisi vaikiva heakskiidu pälvis arvamus, et laulupeo­traditsiooni peab jätkama enam-vähem samal kursil ning tuleb hoida ja väärtustada seda, mis on juba olemas. Üks selliseid väärtusi on sisukas ja toekas tekst, mida põimida kuulajat kõnetava helikeelega. Aeg-ajalt leitakse ikka selliseid kooriteoseid, mis suisa ootavad, et keegi neilt tolmukihi pühiks ja sellest tolmust saab pinnas, millest tärkavad uued päikesepaistet otsivad õied – kõik uus saab kord vanaks ja vanast sünnib uus. Selleks et uus oleks parem, ei tohi muutuste tuultest kõrvale jääda ning see kehtib ka koorikultuuri kohta üldiselt.

Need mõtted jõuavad paberile ajal, kui tulevik on ebakindel ja seda väga mitmel rindel. Koorikultuur on praegu ja on ka varem olnud – meenutagem näiteks laulvat revolutsiooni või majandussurutise kiuste toimunud 2009. aasta laulupidu – suurele osale Eesti ühiskonnast oluline vaimse tervise teejuht. Seejuures kipub põhjendamatult vähe kõlapinda pälvima kooriliikumise teejuhtide – dirigentide ja muusikaõpetajate – tähendus ja panus. Olles jõudnud punkti, kus töötamine selle eest väärilist tasu saamata ei ole enam mõeldav, ei saa eirata asjaolu, et koorijuhtimine on elukutse, mitte dirigendi eralõbu. Isegi autonoomse motivatsiooni toetamisest jääb siin väheseks ja on selge, et koorilaul (ka kogu rahvakultuur) vajab elus püsimiseks rohkem vahendeid. Samuti on vaja muuta mõtteviisi koorides, kohalikes omavalitsustes, riigi tasandil jne.

Koorilaulu ei saa ankurdada konkreetse institutsiooni külge, tegemist on väga palju laiemale vundamendile tugineva nähtusega. Jätkusuutlikkuse tagamiseks on ühtmoodi oluline nii lauluharjumus maast madalast kui ka täiskasvanute kollektiivide tegevuse toetamine, rääkimata koorijuhtide töötingimustest. Need teemad peaksid esil olema pidevalt ning eestkoste peaks olema häälekas, kuna hõikujaid on lugematult palju ja väga lihtne on jääda hüüdja hääleks kõrbes. Vastutuse peavad võtma nii poliitikud kui ka koorilaulu harrastajad (see on alati ebapopulaarne arvamus). Aeg on lasta lahti arusaamast, et rahvakultuur peab olema tasuta. Maksta kümneid ja sadu eurosid spordiklubi liikmesuse või mis tahes hobi eest ei tekita enamasti küsimusi – miks siis mitte koorilaulu eest!?

Muutustega peavad kaasas käima ka koorijuhid. Läbirääkimised töötasu ja -tingimuste üle on tööturu lahutamatu osa ning dirigentide enda sõna siinkohal väga kaalukas. Koorivaldkond ootab tuult rohkem kui teelt eksinud laev, aga kui kasutada arutelu lõpusõnades kõlanud mõtteid, tuleb loota, et need muutused toimuvad stabiilsel foonil ning toetavad laeva püsimist kursil.

Koorijuht ja tööandja

Juba tulevikuvisiooni käsitlevast arutelust oli selge, et koorijuhtide õiglasest töötasust mööda ei saa – mitte et see oleks nüüd kellelegi uudisena tulnud. Dirigendi amet pakub harva võimalust töötada tavatööajal: harrastuskoorid harjutavad sageli nädala sees ja õhtusel ajal paar tundi korraga või siis hoogtöö korras nädalavahetustel, lisaks on kontserdid. Sageli tuleb ka ette, et dirigent sõidab proovi näiteks Tallinnast Tartusse. Ühest-kahest koorist enamasti ei piisa, et normkoormust täis saada, rohkem koore tähendab jällegi keerulisemat logistikat. Sama kehtib ka muusikaõpetajate kohta. Olgugi et on teistsuguseidki näiteid, tehakse sageli õpilastega kooriproovi pärast tunde, mõnikord selle eest lisatasu saamata. Tuleb ka ette, et nädala sees päevasel ajal on vaja teha erialavälist tööd.

Kõige raskematel juhtudel viib selline töökorraldus valitud erialast loobumiseni, eriti kui töötasu toob silma sära asemel pisara. Viimastel aastatel on astutud samme olukorra parandamiseks. Eesti rahvakultuuri keskuse juures on avatud riiklik palgameede, mille abil on võimalik omaosalusele saada juurde 50 protsenti, et tõsta koorijuhi töötasu kutsestandardile vastavaks, kuid dirigentide töösuhted ja kooride toimeviisid on väga erisugused, mistõttu võib bürokraatia õlitamata hammasrataste vahele kergesti kinni jääda. Tööleping ei võimalda kuigi palju paindlikkust, aga paljude harrastuskooride töö on teataval määral dünaamiline. Siiski jäi kõlama positiivne noot, et palgameedet kasutatakse usinasti ja järjest enam leiavad selleni tee ka kohalikud omavalitsused.

Üha rohkem tõuseb päevakorda koorilaulja omaosalus ja selle suurenemine. Raske on aga tõmmata piiri koori toimimiseks (sh koorijuhile töötasu maksmiseks) vajaliku ja lauljat heidutava summa vahele. Kooride liikmemaksud erinevad märkimisväärselt ja praegu puudub ka vastav statistika, mille põhjal otsuseid langetada. Konkurents eri toetustele on karm ning erasektori toetus nimetamisväärselt kahanenud, mistõttu on paljud koorid majanduslikus kitsikuses ning see teeb omakorda jällegi koorijuhi palkamise keerukaks. Dirigendita koor aga kaugele ei purjeta. Tõeline nõiaring, kas pole?

Kust tulevad järgmised koorijuhid?

Vastusega sellele küsimusele lüüakse kaks kärbest ühe hoobiga: eks ikka koolist. Töö nii tulevaste dirigentide kui ka lauljate leidmiseks peab algama juba maast madalast laulutundides, muusika­stuudiotes jne. See on tähtis koorilaulukultuuri hoidmiseks, teisalt aitab laulmine arendada väga erisuguseid oskusi. Kõigist ei saa muusikuid – ei peagi saama –, aga helide tajumine, rütmitunnetus, koostööoskus jms tulevad kasuks igal alal. Ka näiteks pilli­õppijatele kõlas arutelus tugev soovitus tegeleda ka laulmisega, kuna enda hääle kasutamine muusikas aitab ka mängitavat instrumenti paremini tunnetada.

Kui laps tuleb laulma, nägu naerul ja sära silmis, siis hoiavad positiivsed kogemused teda soovitud ala juures. Ja kui mõni nendest särasilmsetest lauljatest (statistika järgi on enamikul koorijuhtidest eelnev kooris laulmise kogemus) leiab, et tema kutsumus on seista tulevikus ise n-ö seljaga publiku poole või õpetada muusikat klassi ees, siis on mitmesuguseid võimalusi alustades eri koolidest ja õppeastmetest, lõpetades valikuga muusikapedagoogika ja kooridirigeerimise vahel. Mõlemal juhul on tööpõld lai ja tööpuuduse ees ei ole vaja hirmu tunda. Eriala lõpetajad leiavad tööd üldharidus- ja muusikakoolides, nii harrastus- kui ka professionaalsete kooride juures. Võti järgmiste koorijuhtide sisenemiseks koorivaldkonda on aga praeguste koorijuhtide taskus: eriala vastu huvi tekitada ja õiget inimest õigele teele suunata ei saa mitte keegi teine.

Sisukas, olulist arutelu ja ootusärevust täis päev kaalus selgelt üles õues sillerdava päikese, kuid murelikuks teeb, et valdav enamik osalejaid olid koorijuhid ise, ent muutuste juhtimiseks on vaja needsamad teemad viia poliitiliste otsuste orbiidile. Ainult isekeskis arutades ollakse alati üks samm maas. Sellegipoolest liigub Eesti Koorijuhtide Liit õiges suunas ja loodetavasti meelitavad järgmised foorumid kohale ka laiema profiiliga kuulajaskonna.

Jürgen Rünk on Tartu Akadeemilise Meeskoori juhatuse aseesimees ja Eesti Meestelaulu Seltsi juhatuse liige. Koorijuhtide foorumit on ta peegeldanud harrastuslaulja kogemusest lähtuvalt ning palub vabandust, kui mõni tõlgendus erineb algmõtte esitaja omast.