Mitmed Koidula-uurijad on „Kosjakaskedega“ seoses pidanud vajalikuks välja tuua, et noormeeste komme oma väljavalitu värava ette kaski istutada on Eestis tundmata. Koidula õe Eugenie abikaasa, „Kosjakaskede“ 1870. aasta Vanemuise Seltsi esmalavastuses Nääri Maretit kehastanud Heinrich Rosenthal – üks kahest „neiust“ ainsal Koidula teatrist säilinud fotol – on koguni oletanud1, et see silmariivav ebaeestipärasus häiris ka näidendi autorit sedavõrd, et ta selle näidendi hilisema käekäigu vastu suuremat huvi ei tundnud ning pikka aega arvati käsikiri koguni kadunud olevat. Kui see viimaks 1946. aastal trükki jõudis, olid tekstist kadunud algselt näidendi juurde kuulunud kupleed. Aasta varem oli „Kosjakased“ Kaarel Irdi lavastuses Vanemuises uuesti lavale tulnud, olles esimeseks kivikeseks Irdi kui lavastaja pärisosaks kujunenud rahvalik-lopsaka teatri alusmüüris ning ühtlasi otseseoses varasema traditsiooniga, „epohhihõnguline Koidula-lavastus sellele vastavas arhailises, tingilik-naiivses teatrikeeles“2.
Mis või kes on Koidula tänapäeval? Eelkõige võimas kultuuriline meem, kaugelt äratuntava võimsa juuksepahmakaga naine, kes julges trügida „meeste mängumaale“, kinkis eestlastele oma teatri, edendas kirjandust ja ajakirjandust, elas küllalt keerulist, rohketes käsitlustes lahatud elu. Nüüdsel ajal tuuakse ta mängu siis, kui tuntakse vajadust rahvusliku kehandi kergitamise järele: laulupeod, koolilõpuaktused ja igat sorti isamaalise suunitlusega pidulikumad ettevõtmised. Ent Koidula kui tõsiseltvõetav kirjanik – peale kahe-kolme krestomaatilise luuletuse? Koidula kui elutark, nõtke sulega prosaist, kui terava pilguga publitsist?
Sümptomaatilisena avaldub see huvikese ka teatrikunstis, kus Koidula püsib huvisfääris kui põnev persoon, kes peale kultuuriloolise näidendi võib välja ilmuda ka ootamatutel hetkedel (näiteks Laura Jaanholdi lavastuses„45 339 km² raba“, Endla teater, 2015). Koidula nelja näidendi põhjal on selle sajandi professionaalses teatris valminud vaid üksainus lavastus („Säärane mulk”, lavastaja Kaili Viidas, Endla teater, 2017). Koidula kui näitekirjaniku varasema lavateekonna puhul võib taas postuleerida tema pidulikkuse oreooli: enamjaolt on tema näitemängud ette võetud siis, kui on olnud vaja tähistada mõnd rahvuslikku tähtpäeva või mõne teatri ümmargusemat juubelit, ning ikka ja alati on sealjuures tehtud viibe Koidula-aegse teatri traditsioonile, mille silmatorkavam komponent on mõistagi „mehed seelikus“. Nii on eesti rahvusliku teatri esiknäidendit „Saaremaa onupoega“ esitatud kas tervikuna või ositi ikka vaid drag-versioonis, meesnäitlejast Miinaga.
Pean minagi esinema ülestunnistusega, et lugesin „Kosjakaski“ esimest korda alles nüüd, enne Endla teatri lavastuse vaatamist. Olin vaid meelde jätnud, et algelis-laenulise „Saaremaa onupoja“ ja kunstiliselt täiemõõdulise „Säärase mulgi“ vahel pani Koidula kiirelt, „Saaremaa onupoja“ menust tiivustatuna paberile veel ühe näitemängu, mille peategelasteks on kaks neidu, üks vaene, aga aus, teine rikas, aga riiakas. Ilmnes aga, et tegu on vähemasti oma ajajärgu eesti näitekirjanduse kohta kõvasti üle keskmise palaga, kus sündmustik keerutab ennast osavasti lahti, karakterid pole ühti nii mustvalged ja suurima väärtusena tõuseb esile näidendi värvikas keelepruuk. Pealegi on vahepealne kogemus õpetanud, et näidenditegelase öeldut ei pea alati otse ja üheselt võtma. Võtkem või Koidula näidendite tuntud nn kõrvalerääkimised: kes käsib meil neid siira sisekõnena võtta? Miks välistada teesklus, flirt või niisama-kenitlemine? (Vahelepõikena: kuna samas kogumikus leidub ka Koidula proosateoseid, lugesin ühe soojaga neidki, ikka esimest korda. Üllatuslikult osutusid needki täiesti lugemisväärseks, iseäranis sügava mulje jättis „Ainuke“.)
„Kosjakaskede“ Endla teatri mängukavasse ilmudes mõtlesin esiti inertsist, et küllap on taas mõni tähtis tähtpäev tulekul. Et lihtsalt niisama teetegi „Kosjakaski“? Et nagu päriselt vä? Ingomar Vihmari lavastuse esimesed sekundid lubasid arvata, et realiseerunud on üks minu ammuseid unistusi. Kui enamasti tõmmatakse teatris dramaturgilise teksti stiilikategooria mitu astet allapoole, minnakse teadliku banaliseerimise teed (meenutagem vaid lugematud „Hamleti“ ja „Othello“ pastišše), siis miks mitte teha teinekord ka vastupidi: otsida nimme naiiv-triviaalses dialoogis tegelaste peidetud alltekste ja sublimeeritud ihasid, vihjeid mitmekordsetele mängudele ja filosoofilistele allüüridele? (Tõsi, teatud juhtudel kasutas seda võtet oma lavastustes Mati Unt).
Aga ei, pisut salongilik mänguruum ja tegelaste pidulik fassong – naised kõik Koidula teisikutena soengustatud ja maani tualettides, mehed lipsus-frakis – ei too veel kaasa subtiilsemat suhtestilistikat. Üks näitlejatest, Nils Mattias Steinberg, on lavastust võrrelnud kolmanda Eesti tõsieluseebiga „Rannamaja“3. Tõesti, lavakujunduse steriilsus ja loo ülesehitus – kiired vestlusstseenid vaheldumas kavatsuslikult lihtsakoeliste laulunumbritega – tekitab seoseid telesaate formaadi, näiteks mõne hommikusaatega. Ent kui tegelaste välimus lubaks laval toimetaval tegelaskonnal siirduda isegi presidendi vastuvõtule, siis nende käitumismaneer, sageli käratsev ja pröökav oma õiguse taganõudmine, silmade pööritamine, rääkimata juba Koidula dialoogile julgelt vahele susatud nüüdisaegsest rämpskeelest, toob meelde pigem Peeter Võsa ja Taavi Libe sõpruskonna. Mõni silmatorkav detail paneb mõtte uitama: näiteks lillemustrilistelt seintelt selgelt paistvad (pleekinud) laigud vihjamaks, et siin on varem rippunud kellegi portreed (kelle?, kas läksid müügiks või visati minema?) – aga sellised küsimused vist ei kuulu selle lavastuse stilistikasse.
Õigupoolest annabki Endla teatri „M & M ehk Kosjakased“ end määratleda ühe suure stiiliharjutusena, mis navigeerib samaaegselt õige mitmes voolusängis korraga. Stiilikategooriate nihestamine ja ootamatu ümbermängimine muidugi ongi üks kindel osa Vihmari lavastajakäekirjast. Maksim Gorki eluvõõrad intelligendid („Suvitajad“, 2022) ja William Shakespeare’i väärikad kodanlased („Windsori lõbusad naised“, 2019) olid Vihmaril ühemõtteliselt banaliseeritud, muudetud jauravateks, kuid siiski vahest mitte läbinisti eemaletõukavateks dressi- ja bemmivendadeks.
„Kosjakaskede“ puhul on tehtud teistpidi, maakad salongi toodud. Suhete süsteemis on ära lõhutud Koidula mustvalged süsteemid. Ei ole siin edumeelne Tõlla Hans (Tambet Seling) midagi väga teistmoodi kui oma õnne eest võitlev Luige Siim (Nils Mattias Steinberg). Nagu ka nipsakavõitu Suli Miina (Karin Tammaru) millegipoolest ausam kui tundeline Nääri Maret (Kleer Maibaum). Muidugi ühtlustavad kogu truppi (lisaks eelmainituile Astra Irene Susi, Paul Samuel Vihmar) ühised laulunumbrid, mitte küll Koidula algupärased kupleed, vaid Felix Küti loodud originaalid ja kaverid.
Kõik kokku siis üks arhetüüpne suhtesegadik, mida jutustatakse seekord ootamatul viisil. Hästi jälgitav ja kaasa elatav, piisava pikkusega (eriti mitmete kurnavate kolme-neljatunniste tükkide jadas), veidi armas, veidi totter ja natuke heldimapanev – kui vahepeal endale meelde tuletada, et näitemänguga lohiseb kaasa kultuurilooline taak, otsene seos eesti teatri- ja kirjakultuuri algusega.
Üks asi ikkagi veel. Kas tõesti on tänapäeval võimalik käsitleda, lugeda ja lavastada Koidulat ilma isamaalisuseta, kui lihtsalt üht (näite)kirjanikku paljude seast? Küllap vist, kui mõelda erilaadsete lugemismudelite ja nüüdisaegse teatrikeele paljuhäälsusele ühelt ning kultuuriliste mälumehhanismide rabedusele teiselt poolt. Ei ole ju kohustust iga (kultuuri)tekstiga kogu kontekstide koormat kaasa vedada ja teinekord võib oma koduse kosjakase maha istuda ka seal, kus see koguni harjumata ja võõras näib.
1 Rudolf Põldmäe, Koidula teater. Eesti NSV Teatriühing, 1963, lk 66.
2 Karin Kask, Eesti nõukogude teater 1940–1965, Eesti Raamat, 1987, lk 245.
3 Kristi Raidla, Endlas esietenduv „M&M ehk Kosjakased“ teeb kummarduse Koidulale. – ERRi kultuuriportaal 28. I 2025.
