IX Artishoki biennaal „Siesta“, kuraatorid Brigit Arop ja Margit Säde. Esimene pool kuni 28. II. Teine pool 15. III – 28. III 2025.

Artishoki bienniaal toimub tänavu 9. korda ning sedapuhku on selle pealkirjaks „Siesta“. Nagu ka eelmistel kordadel, saab näha kümmet teost, millest on võimalik lugeda kümmet tõlgendust. Kuid tänavune biennaal on ülesehituselt hajusam ning ka temaatiliselt laugem. Seekordne Artishoki biennaal rullib end ajaliselt lahti kahes osas, nende vahele jääb aga paus. Kuraatorite Brigit Aropi ja Margit Säde sõnul on sellel väga konkreetsed põhjused.

Kuidas erineb seekordne Artishoki biennaal eelmistest?

Brigit Arop: Üks suurimaid muudatusi, mille me Margitiga Artishoki biennaali oma eelkäijatelt üle võttes läbi viisime, oli seni traditsiooniks kujunenud kümnepäevase avamismaratoni lammutamine. Tänavu juba üheksandat korda toimuv Artishoki biennaal sai alguse kunstielu ja -kirjutamise elavdajana ja seega on loomulik, et kunstivälja kitsaskohad on ajapikku muutunud. Meil oli arvamus, et eesmärk kunstielu elavdada on oma aja ära elanud. Eestis toimub palju väga eripalgelisi ja kvaliteetseid kultuuriüritusi ning sageli on raske kõigest ka ise osa saada. Seega tajusime, et vajadus kiiruse ja intensiivsuse järele on kadunud ning peame Artishoki vastavalt oma vajadustele ümber kujundama.

Kui alguses kujutasime ette, et teeme kõik avamised paaripäevaste vahedega jutti ära, siis elul olid teised plaanid ja pidime lisaks avamiste hajutamisele ka nende vahele n-ö siesta planeerima. Loodetavasti jagavad ka teised seda sisetunnet ja me pole ainsad, kes leiavad end vahel tee ääres hingeldamas.

Mida õppisite eelnevatelt biennaalidelt ning mida loodate õpetada järgmistele?

Margit Säde: Pean ausalt tunnistama, et mitmel põhjusel olen ise biennaalide karusselli pealt tahtlikult maha astunud – ma ei suuda isegi meenutada, millal viimast korda näiteks Veneetsias käisin.

Kuna lendan kahe maa vahel elades juba piisavalt, olen ka teadlikult valinud selles protsessis mitte osaleda ja ma ei igatse seda karvavõrdki, kunst leiab mind kõikjalt üles ka ilma biennaalideta. Oluline on olemasolevate kunstifestivalide-biennaalide uuesti mõtestamine, kriisidest räsitud maailmas ei kanna enam „mida rohkem, seda uhkem“ vaid „vähem on rohkem“ suhtumine.

Ka Artishokki tehes oleme seda silmas pidanud ja eelkõige huvitatud aeglustamisest, olemasolevaga töötamisest (madalhooaja kaamos, linnaruum, taaskasutus) ja kohalikkusest.

Arop: Mingil moel on minu olukord ilmselt sarnane Margiti omaga, sest üksikutel välisbiennaalidel olen käinud vaid siis, kui kool või töö on mind sinna viinud – muidu ei saaks ma seda endale rahaliselt lubada. Aga kui vastata sinu küsimusele kitsamalt just Artishoki vaates, siis vähemasti sellest ajast peale, kui mina neil käinud olen, on Artishoki biennaal silma paistnud erisuguste kultuurivaldkondade põimijana. Ehk siis selle osalejaid on sageli võetud visuaalkunstnike, disainerite, arhitektide, urbanistide, etenduskunstnike ning ülepea väga erineva taustaga kirjutajate seast. Seda oleme loomulikult püüdnud eelkäijatelt üle võtta. VII Artishoki biennaali kuraatorite Laura Linsi ja Roland Reemaa kombel otsustasime ka kunstiteosed mööda linna laiali paigutada.

Võib-olla oleks just nimelt kahtlus üks hea tööriist või kompass, mida oleks tore edasi pärandada järgmistele Artishoki korraldajatele – selle abil oleme jõudnud avamismaratoni traditsiooni lammutamiseni, graafikusse sisse kirjutatud siestani, Uuskasutuskeskusega koostöös valminud nännini ja filmirulli peale pildistatud avamise fotodeni.

Seekordne biennaal on ülesehitatud suurele pausile, see peegeldub ka pealkirjas „Siesta“. Mis on selle pausi sisuline (kunstiline) tähendus? Kas teosed muutuvad ajas?

Arop: Kuivõrd biennaali kuraatorikontseptsiooni sisse imbunud paus või siesta sai alguse eraelus toimuvast ja korraldajatena vajadusest tempot aeglasemaks võtta, on paljud kunstnikud või ka kirjutajad asjaga omal moel kaasa läinud. Näiteks on mitmed kunstnikud, sh Lieven Lahaye, Gary Markle, Reigo Nahksepp, Hanna Samoson ja stuudio kollektiiv, leidnud oma teoste eksponeerimiseks sõna otseses mõttes asukohad, mis on mingil moel pausil.

Lisaks on ka nt üks kirjutajatest, Mia Maria Rohumaa, siestalikust tukastamisest inspireerudes kirjutanud oma tekstid üles unenägudena. Aga ei, teosed ei ole otseselt loodud ajas muutuma. Me oleme ka öelnud, et tegu ei ole teemanäitusega ning seega on igasugused temaatilised seosed, tõukumised või võib-olla ka pseudotervikud puht juhuslikud.

Mille järgi valisite seekordsele Arti­shoki biennaalile kirjutajad ja kunstnikud?

Säde: Tahtsime kokku tuua väga erineva profiiliga loojad, kellega pole seni veel koostööd sattunud tegema – seega kaasasime disainereid, arhitekte, muusikuid, heli- ja visuaalkunstnikke. Ka kirjutajate nimistusse tahtsime lisaks kunstnikele-kriitikutele ka ajakirjanikke, teoreetikuid, ilukirjanduse viljelejaid, tõlkijaid, kunstnikke, näitekirjanikke, aga leida ka omaalgatuslikke alternatiivseid kirjutamispraktikuid.

Üritasime vältida nn tavalisi kahtlusaluseid ja välistada ka neid, kes on juba biennaalil varasemalt osalenud. Samuti soovisime, et osalevad kunstnikud-kirjutajad elaksid Eestis või oleksid teistmoodi hästi kursis kohaliku eluoluga. Valikut kokku pannes oli meile oluline vaatenurkade mitmekesisus, et siesta oleks lisaks interdistsiplinaarsusele ka põlvkonnaülene.

Arop: Tahaksin veel täpsustada, et kuigi lokaalsust on Artishoki biennaali puhul rõhutatud, ei tähenda see, et jääksime sedasi millestki ilma. Sageli põhjendatakse kunstivälja rahvusvahelistumist arusaamaga, et väliskunstnike kaudu tulevad meie kunstiväljale kasulikud välisteadmised ja kõrvalpilk. See on muidugi tõsi, aga meile paistis Arti­shoki jaburalt kurnava formaadi juures, et need n-ö välisteadmised on tegelikult meil siin juba olemas – Eesti kunstiväljal on tegevkunstnikke, kes on pärit mujalt või mujal õppinud ja töötanud. Samuti on meil kohalikke kunstnikke, kes elavad ja töötavad mujal, aga on jätkuvalt tegevad ka kohalikul väljal. Seega me ei kaota rahvusvahelistumisega hinnatud välispilku, vaid saame seda inimestelt, kes on tuttavad mitme kunstiväljaga ning tundlikud ka siinse osas. Lähtusime Margitiga sellest arusaamast nii osaliste kui ka tiimi kokkupanemisel.

Artishoki biennaalis on juba formaadi tõttu palju ennustamatut. Kas teie hinnangul tekib seekordsel biennaalil midagi, mida võib nimetada kunstiliseks tervikuks?

Säde: Uute teoste produtseerimine on alati mitme muutujaga protsess, Arti­shoki puhul lisandub siia veel ka teoste mõtestamine, mis pole kirjutamise hetkeks üldjuhul veel lõplikult valmis. See on omaette katsumus. Kuigi biennaalil on palju ootamatut ja ennustamatut, saab kindel olla meie biennaali sisse kirjutatud puhkusse, pausi – siestasse. Hästi ajastatud pausid, olgu kõnes või tekstis, loovadki toimiva terviku. Samal ajal tuletan endale pidevalt meelde, et ühte püha tervikut ei ole olemas ja katkestused on oluline osa kogupildist. IX Artishoki biennaalil tähistame seda, et nii kunst kui ka elu on fragmentaarne ja täis erinevaid katkestusi, nii tahtmatuid kui ka tahtlikke mahamagamisi …

Milline täpsemalt on juhuse roll seekordsel biennaalil?

Arop: Loodetavasti võimaldab seekordne biennaal juhukohtumisi teosega ning seda ka sellisele publikule, kes muidu galeriisse ei pruugi sattuda. Kuivõrd teosed on linnas laiali, on väga tõenäoline, et palju inimesi satub biennaalile just kogemata. Artishok on piisavalt obskuurne formaat, et see võiks jääda ainult kunstivälja siseringi huviorbiiti, juhul kui ei tehta pingutusi, et teadlikkust sellest tõsta. Kui aga asetada kunstiteosed nt Tallinna tehnikaülikooli või näiteks Mustamäe jalakäijate teele, keskturu putkasse või uuskasutuskeskusesse, siis näeb neid loodetavasti palju rohkem inimesi kui ainult meie sõbrad ja kolleegid.

Säde: Juhuse rolli ei saa siesta kontekstis kindlasti alahinnata, ka lõunauinakute puhul pole kunagi kindel, kui kaua need kestavad ja missuguses tujus taas ärgatakse. Linnaruumis teoste näitamine võimendab juhust veelgi, mulle meeldib mõte, et mõnele teosele võib mööduja Artishoki biennaalist miskit teadmata lihtsalt otsa komistada. Gary Markle’i, Reigo Nahksepa, Ulvi Haagenseni ja stuudio kollektiivi õues paiknevate teoste ning Alana Proosa rännakute kogemisel võivad juhust võimendada veel kevadtalviselt muutlikud ilmaolud, veresuhkru ja vitamiinide tase ning vastupanuvõime viirustele.

Tõepoolest, teosed ja esinemised on mööda linna laiali, ajas ja ruumis laiali jaotatud. Samal ajal võib neid käsitlevaid tekste lugeda ka veebist, mis rangelt võttes allub täiesti teistsugusele ruumiloogikale. See paneb küsima, kui seotud või sidumata on teosed oma asukohaga. Miks?

Arop: On mitmeid teoseid, mis on loodud kohaspetsiifiliselt ning neid taieseid ei saagi mingisse teise asukohta tõsta, ilma et töö kaotaks midagi oma tähendusest. Näiteks 19. märtsil avatav Reigo Nahksepa skulptuurigrupp „Kilplased“ on nii füüsiliselt kui mõtteliselt loodud just selle tühja postamendi jaoks, mis on Mustamäel nõnda juba aastaid seisnud. Mõtteline taust selle ümber on naljakas, kohati ka absurdne ning peegeldab tabavalt linnamehhanismide tupiktänavaid. Samal ajal on see teos ka piisavalt mitmepalgeline, et jätta publikule ruumi oma tõlgendusteks. Eelviimasena, 25. märtsil avatav stuudiokollektiivi teos „Tuhkus“ on samuti kohaspetsiifiline, kuna toob ühe nende varasemalt teostatud ja kahjuks vahepeal põlema pandud installatsiooni „Põhukabel“ asukohta, kus on samuti süütamise tagajärjel toimunud tulekahju.

Samal ajal tuleb tõdeda, et biennaalil on ka teoseid, mis pole niivõrd otseselt oma lokatsiooniga seotud, jättes selle ka külastajale välja mõelda – näiteks juba avatud Artjom Astrovi teos „JUICE“ ühel vanalinna äripinnal või Hanna Samosoni joonistused endises Dünamo poes. Kuna juba kunstnikega tutvumise ja stuudiovisiitide ajal teadsime, et soovime hajutada biennaali üle linna, suunasime nad varakult asukohapõhise lähenemise poole. Seetõttu on pea kõik kunstnikud mõelnud korraga teoste ja nende esitlemise asukohtade peale – sageli lausa nii, et alustasid teose kavandamisel mõnest kohast, mis on nende jaoks kuidagi märgiline olnud.

Säde: Paljud kunstiteoste asupaigad, näiteks see rentnikku ootav Hopneri maja kelder vanalinnas või Laikmaa tunneli kiosk, endine Dünamo pood või ka Võrgu 8 on sattunud kuskile vahepealsusesse. Need ootavad uut aega ja funktsiooni. Nendesse kohtadesse teoseid tuues tahame näidata, et pausi ja aega asjade ümbermõtestamiseks ei vaja ainult inimesed, vaid ka linnaruum kui selline.

Kui te „Siesta“ kontseptsiooni välja töötasite, oli maailm teistsugune. Kas hiljutised geopoliitilised sündmused on pannud teid biennaali töid uue pilguga vaatama? Milline on „Siesta“ poliitiline laeng?

Säde: Ma ei ole kindel, kas sa pead siin silmas Donald Trumpi võimule saamist ja tema immigratsioonipoliitikat või mida täpsemalt. Hakkasime biennaali planeerima täpselt aasta tagasi ja kõik biennaali jõujooned nagu omaalgatuslikkus, väheste ressursside ümbermõtestamine ning mängulised-leiutajalikud lähenemised on meile endiselt väga südamelähedased.

Arop: Küllap võib pealiskaudsel moel jääda mulje nagu lõunauinaku ümber biennaali ülesehitamine on kuidagi naiivne või eskapistlik? Samas võib mitmeid Artishoki eraldiseisvaid teoseid, nt Lieveni, Alana või Gary omasid, lugeda ka läbi poliitilise läätse. Siestat kaitstes tuleb meelde ka see Audre Lorde’i tsitaat: „Caring for myself is not self-indulgence, it is self-preservation, and that is an act of political warfare.“ (Enese eest hoolitsemine pole enesekesksus, vaid enese alalhoid ja sedaviisi ka poliitiline võitlus.) Omal moel kõlab see tsitaat kaasa ka nt Hanna ja Alana teostega.

Säde: Teadlikkus enesehoolest ning ärevuse ja hirmu maandamise oskustest on nii üksikisikule kui ühiskondadele olulisem kui kunagi varem. Pärast kolme teose avamist (ja samal ajal valmistudes neljandaks) olen väga tänulik, et silmapiiril terendab hingetõmbepaus.