Seni on väga head taset näidanud Kaitseväe orkester, mille mullusest juubelikavast on meelde jäänud tervet kontserdipoolt hõlmanud sümfooniline muusika, Bedfordi uusimpressionistliku teose meisterlik esitus ja stiilse üleolekuga lustitud operetivalik. Uus koosseis peab leidma oma koha Eesti muusikaelus. Tundub, et selleks on bigbändimuusika, eriti selle karmim ja rokilikum osa. Kui Estonian Dream Big Bandi käekiri on õhulisem ja klassikalisem, siis vastkuuldud bigbänd kord häirib, kord võlub oma raskepärasusega. Džässimees Siim Aimla dirigeerimine oli vägagi nauditav, tema käe all iseloomulikku repertuaari leides on koosseisul tulevikku ka kontserdilaval. Üks eripära – tugevad solistid – on orkestril küll. Hea valik oli tellida teos eesti muusika ühelt „kutseliselt naljamehelt” Tõnis Kaumannilt.
Vaimulikud laulud puhkpilliorkestri esituses – ühest küljest on selles traditsiooni, aga ka värskust ja huumorit. Teose esimeses osas mõjus tavatu orkestri-tremolo kuidagi kohmakalt, aga järgmiste osade julged rütmileiud ja nihked koraalist džässi panid huviga kaasa mõtlema. Raske esiettekandeks, aga kui tekstiga harjutakse ja rohkem ettekandelist kindlust leitakse, saab sellest orkestrile hea oma lugu, liiatigi eeldab see orkestrilt džässisoont. Koos võimekate solistidega ongi just selles koosseisu tugevus.
