Rakvere teatri „Klaaslaps“, autor Maarja Kangro, dramatiseerija ja lavastaja Urmas Lennuk, kunstnik Nele Sooväli, muusikaline kujundaja Imre Õunapuu, valguskujundaja Roomet Villau. Mängivad Jaune Kimmel, Madis Mäeorg ja Imre Õunapuu. Esietendus 13. IX Rakvere teatri väikses majas.

Tahan lavastajat tunnustada eeskätt just vormivaliku eest. Sisu suhtes oleme ju niigi alandlikud. Lavastuse avastseenis räägivad Naine (Jaune Kimmel) ja Mees (Madis Mäeorg) Tartus aset leidnud raamatuesitlusest koos seda väisanud tüütute inimestega, andes samal ajal teada, et nende elus on toimumas midagi habrast (laval markeerib seda õhupall) ning kui naisel puruneb ehe ja mees ütleb: „Killud toovad õnne“, küsib naine, miks niimoodi öeldakse, rõhutades „õnne“ omastavas käändes ehk siis absoluutsena. Tavaliselt ütleme seda osastavas käändes, nentides, et saame sellest õnnest omajagu osa, killud toovad meile õnne ehk siis „seda“ (seda ja teist, midagigi), kuid naine küsib konkreetselt, miks ütleme, et killud toovad meile „selle“, s.t „õnne“. Õnne õuele? See tähte näriv proloog annab meile kätte ka lavastuse põhitooni.

Naine ja mees ootavad last, kõik asjaolud osutavad, et ootus on osastavas käändes, kuid naine on ometi nõudlik ja omastavalt kriitiline: ta saab kas „selle või mitte kellegi“ (mitte „selle või mitte midagi“). Nii ongi: last ei saagi oodata osaliselt, ema peab lapse ikka esmalt omastama. Ja kui see mingil põhjusel ei õnnestu, siis on ka loobumine, hülgamine, lein absoluutne, lõplik. Kääne on oluline.

Maarja Kangro raamatust ja Urmas Lennuki lavastusest on palju räägitud teemapõhiselt: et sisu on valus, osalt lausa tabuline. Mõnes mõttes haakub see lugu ka Lennuki enda mõneti sentimentaalse loojanatuuriga: ta räägib sellest, et meie elus on alati midagi õrna, mis võib kohe katki minna, kui me sellele piisavalt tähelepanu ei pööra. Lennuki talendi austaja ning kauaaegse kaasaelajana kartsingi liiga nutust tõlgendust, kus rõhk on kaotusvalul ja lisaks ideoloogilisel küsimusel, kellele kuuluvad ka näiteks naise keha puudutavad otsused. Feministlikust dramaturgiast rääkides ei saa Lennukist mööda vaadata.

Need küsimused on endiselt aktuaalsed, kuid lavastus läheb neist edasi, see ei piirdu teema deklareerimisega, vaid on ühtaegu nii psühholoogiline kui ka kontseptuaalne. Lavastuses kehastatakse tundeid ja mõtteid, mida elavad läbi inimesed, kellega see kõik toimub. Publikule ei esitata pelgalt teemasid, vaid meid pannakse selles olukorras olijate rolli. Romaani dramatiseerija ja lavastaja ei jutusta meile sündmusi, et saaksime anda hinnanguid, vaid ta püüab meid performatiivselt häälestada ja kaasata.

Peategelane on Naine. Ta pälvib küll publiku kaastunde, ent see roll ei tähenda passiivset allumist eluolule ja asjaoludele. Lennuk on suutnud raamatust lavastusse ehedalt üle kanda minategelase vaatepunkti. See ei ole esmatasandi lahendus, sest lavastuses on ka jutustaja (Kristian Põldma), kes toob hetkiti sisse lavastuse eepilise tasandi. Naine on küll ka ise narratiivi edastaja ja hinnangute andja, kuid dramaturgiliselt ei astu ta eepilisse puhvrisse, ta on kogu oma psüühikaga dramaturgilises situatsioonis, seda tõlgendamata. Me saame osa tema otsekohestest hinnangutest maailmale, kuid lavastustervikus ei omanda ta jutustajarolli, meile jääb võimalus talle endiselt kaasa tunda.

Jaune Kimmeli Naine ei ole küll justkui psühholoogiline roll: ta ei suhestu oma lavapartneritega, ta dikteerib oma agendat, ta on üleolev nii Mehe kui ka Arsti (Imre Õunapuu) suhtes, kuid ometi saame publikuna ainult tema kaudu tajuda, mida kogu see protsess inimesele tähendab. Naine on viidud teda ümbritsevast olustikust psühholoogilisele distantsile, aga mitte dramaturgilises mõttes eepilisele distantsile. Lennuk ei mahenda minategelase trotsi maailma suhtes. Naine möönab lavastuse lõpus, et Martin Hudačeki skulptuur „Laps, kes polnud kunagi sündinud“ võib olla talle ideoloogiliselt vastuvõetamatu, kuid teatud olukorras saab ta selle külge klammerduda. Me tunneme kaasa tema valule, kuid saame osa ka sellest, kui egoistlikuks muutub üks ema ka siis, kui see emadus on tema jaoks olemas vaid inimõigusena. Lennuk on lubanud Kimmelil väljendada kogu seda emotsioonipaletti, lastes sel laheneda alles siis, kui selgub, et haigla söökla on juba suletud. Naine isegi saanuks oma leppimist väljendada, aga nii totter olmeline aspekt takistas seda. Seevastu eelnevalt oleme saanud teada, kuidas oleme süüdi tema elutraagikas, mis ometi mõjub vaid ühe valikuna tema paljude muude intellektuaalsete otsuste vahel.

Vanusena jääb kõlama 41. Ehkki lavastus ei rõhuta, et just selles on loote väärarengu põhjus, on laval ometi kindel arv (31) valge kaanega raamatuid, mida eri variatsioonides (raamatuesitlus, doominoefekt) suureks mängitakse, rõhutamaks peategelase eluvalikuid. Kui tahtnuks, saanuks … jne.

Naine ei ole kindlasti inimesena nii vastik, nagu ta seda laval välja näitab, kuid just sellised mõtted sellises olukorras toob esile Maarja Kangro oma raamatus ning laval annab neile õigustuse dramaturg ja lavastaja. Madis Mäeoru kehastatud spermadoonor saab selles lavastustervikus samuti omamoodi üldistusjõu. Raamatus on isa roll konkreetsem, lavastuses üldistatakse ta meheks üleüldse, kuid seda enam paneb see kaasa tundma. Mees kaotaks oma hääle nii siis, kui sünnitus õnnestuks, kui ka siis, kui tegemist on kõnealuse olukorraga. „Klaaslaps“ ei räägi üksnes naise raskest elust patriarhaalsete rudimentidega ühiskonnas, vaid elust kui sellisest.

Lennuki lavastustervik on kontseptuaalne ning Kimmel on selle keskmes, kuid teised tegelased on mõneti unarusse jäetud. See, et Mäeorg Mehena on objektistatud, tuleneb Kangro originaalteosest, kuid laval tahtnuks näha mingisuguseidki reaktsioone Naise avaldustele. Seejuures ei saa öelda, et valitud jobuvõti ei oleks sõnumlik, lihtsalt sel juhul oodanuks samasuguseid väljatöötatud nüansse, nagu näeme Kimmeli Naise kõledas rolliloomes, ka teistelt.

Kui lavastuses on jutustajahääl, minategelane ja minategelase objektistatud antipood, siis ainsa inimliku ja psühholoogilise kangelasena saabki sõna Imre Õunapuu erisuguste arstidena. Paradoksaalsel kombel väljendab just tema sedalaadi valikuvõimalusi, mida me inimesena oma hormooniküllastes igapäevaotsustes ei taju. Siin tuleb jällegi kiita Lennuki dramaturgitaju. Kui Naine on minategelane, Mees on tema projektsioon ning jutustaja on veel eraldi eepilise teatri osaline, siis Arst on selles valemis ühtaegu nii kõige psühholoogilisem roll kui ka kõnekaim mõistuse hääl, mis siis, et lavastuse teised tegelased talle vastu töötavad. Selline see arsti töö juba on. Brechtilik mudel on osaliselt rakendatud, kuid üllatuslikult sisustatud. Lootusetut ja pessimistlikku „tõde“ väljendab Arst, kellel on laval ainsana empaatia, lavastuse sõnum seevastu tuleb tegelastelt, kes ei suuda reaalsusega kohaneda. Omamoodi tšehhovlik mudel?

„Klaaslaps“ on teos, mis lööb oma teemaga. Nii raamatut lugedes kui ka etendust vaadates tekib kohustus kuulata Naist. Ometi on Urmas Lennuk leidnud lavastuses võtme, kuidas Naise hääl allub meetodile ning seeläbi ka kriitikale. Asi pole selles, kes on süüdi, sest süüdi polegi mitte keegi, hoolimata sellest, et minategelane kõiki süüdistab. Lennuki lavastuse suurim väärtus ongi see, et ta teeb meile raamatus kirjeldatud teekonna kõik etapid füüsiliselt tajutavaks.

Selleks et Maarja Kangro raamatus esitatud vaatepunkt kõlama panna, ei saa Jaune Kimmeli lavakangelasega üdini samastuda. Raamat ei jutusta meile ainult lugu, ta väljendab ka suhtumisi, ning kuigi raamatu lõpus saame aimu teatavast leppimisest, ei saaks me teatris samale äratundmisele jõuda siis, kui mõtleksime algusest peale nii nagu Naine. Just see teatav pretensioonikus, mis teeks tavaelus suhtlemise raskeks, kuid mida Lennuk julgeb lavastuses eraldi esteetiliseks registriks võimendada, aitabki õigupoolest Naise mõttemaailma mõista.

„Klaaslaps“ on psühholoogiliselt väga valus, kuid dramaturgiliselt mitte kuigi keerukas teos. Lavastaja on otsustanud, et peategelase mõistmiseks tuleb ta meist natuke distantseerida ja seda saab teha vormivõtetega. Lennukil on aeg-ajalt kalduvus sedalaadi tegelasi üle võimendada, siin aga on ta seadnud psühhiaatrilisele juhtumile piirid, reeglid ja esteetilise väljendusvormi, et teraapia saaks toimida.

Öeldakse ju, et kunstiteose mõju ei pea väljenduma selle raamides, vaid tajuja vastuvõtus. Mitte „Klaaslapse“ Naine ei pea kogu Kangro ja Lennuki sõnumit oma kodeeritud keeles ja käänete valikus välja karjuma, vaid see klaaslapse lugu peaks meid kuidagi puudutama lavaelust sõltumatult. „Klaaslapse“ Naisele ei antudki võimalust emaks saada, kuid lavastus aktiveeris emaduse võtme. Elus on olukorrad, millele vastavad teatud käänded ning teatavad lavalised ekvivalendid. Me ei pea nendega nõustuma, kuid selleks et nendel teemadel kõnelda, peame suutma samu koode tabada. Lennuk on vihjanud võimalusele, kuidas rääkida tundlikul teemal lepituslikul toonil. Lennuk ei vaigista Kangro karjet, kuid ta paneb selle kõlama rohkemas hulgas käänetes.