Hiljuti külastas Eestit Xabiso Vili, luule­prõmmu 2022. aasta maailmameister. Mitmekülgne Vili ei ole pelgalt kirjanik ja lavaartist, vaid ka multimeediakunstnik, produtsent ja ühiskonnaaktivist. Ta on pälvinud oma tegevuse eest mitmeid auhindu, sh Mandela Washingtoni stipendiumi (2024), ning väljaanne Mail & Guardian on tõstnud ta esile kui väljapaistva noore lõuna-aafriklase („200 Young South Africans“, 2022). Loomeinkubaatori Siziintsomi Creations asutajana aitab Vili kaasa kunstivormide uuenduslikule viljelemisele ning on veendunud, et inimkonna lõimumine saab teoks kunsti kaudu – just see toob rõõmu ja tervenemise.

Kuidas jõudsid luule, lavaluule ja spoken word’i žanride juurde? Kas mäletad oma esimest esinemist?

Avastasin lapsena räppmuusika, sukeldusin sellesse maailma ja hakkasin ka ise räpitekste kirjutama. Vahetundide ajal peeti koolis räpilahingud – ühtäkki ei olnud ma enam imelik häbelik nohik, kes raamatukogus loeb, vaid sain üsna populaarseks.

Esimese luuletuse kirjutasin 12aastaselt, pärast seda, kui üks keskkooliõpilane oli meil koolis külas käinud ja oma luuletuse esitanud. Olin tema esinemisest nii vaimustatud, et tegin viimasest kahest tunnist poppi ja jooksin koju kirjutama. Õpetaja pani mu puudumise pärast kohe järgmisel päeval klassi ees oma luuletust lugema – sain klassikaaslastelt võimsa aplausi. Tundsin, et ma hõljun õhus, et mind nähakse ja mõistetakse, ning sestsaadik ei ole ma tahtnud sellest tundest lahti lasta.

Lavaluule avastasin ülikooli ajal: see oli hea võimalus end võistlustel proovile panna ja ka raha teenida. Prõmmust sai mu kirg, mida otsustasin usaldada. Mäletan, kuidas läksin oma täiskohaga luuletajakarjääri alguspäevil viimase viie euroga esinema. Tagasi koju sõitmiseks raha enam ei olnud, kuid ootamatult maksti mulle selle esinemise eest 50 eurot, mis oli ühtlasi mu esimene honorar. Samamoodi on mul elus ikka läinud: kui vaja, ilmuvad ka võimalused, nii et ma pole kunagi tundnud nälga või jäänud peavarjuta. Võime mõtiskleda, kas see on universumi müstika, saatus või hoopis intuitsioon – usalda sõnu, siis usaldavad sõnad sind.

Millised on su luule peamised teemad? Kas need on ajaga teisenenud?

Kirjutan selleks, et mõista ennast, maailma ja oma suhet sellega. Olen kirjutanud paljust, näiteks armastusest, rassiteemadest, revolutsioonist. Pean oluliseks kirjutada oma vaatenurgast: eks lugeja taju ise, kas ja kuidas luuletus temas kaasa heliseb. Praegu huvitab mind surma teema. Mis juhtub pärast surma? Kuidas tulla toime teadmisega, et ükskord tuleb kõigil surra?

Vahel ei oska ma oma loomingut mõtestada, mõni tekst äratab minus palju küsimusi. Tuleb ette, et olen kirjutanud luuletuse, mis hiljem kas täide läheb või mille tähendust hooman täielikult alles mõne aja pärast.

Kirjutamises ja ka elus tuleb ikka ette dilemma, kas usaldada oma kõhutunnet või mitte. Kui hakkasin 2022. aastal sõitma Brüsselisse lavaluule maailmameistrivõistlustele, selgus lennujaamas, et minu nime pole reisijate nimekirjas. Pidin ostma uued lennupiletid. Sisimas pidasin endaga võitlust, kas üldse minna. Hiljem tuli välja, et seda lennukit, millega pidin algul minema, tabas kivi, mis purustas lennuki aknaklaasi, nii et reisijad jõudsid sihtpunkti kaks päeva hiljem. [Xabiso Vili tuli Brüsselis lavaluule maailmameistriks – autorid.]

Missugune roll on lavaluulel Lõuna-Aafrikas?

Lõuna-Aafrikas on rikas lavaluulekultuur. Kunst on alati olnud ühiskonna muutmise üks osa, eriti näiteks protestiluule ja -teater. Luule ja üldse kunsti tähtsust apartheidi vastu võitlemisel ei saa alahinnata. Võib öelda, et olen kasvanud spoken word’i kultuuris, lapsena nägin luulet tihti ka televiisorist ning mõistsin, et luule kõnetab ühiskonda. 2000. aastate alguses sai Lõuna-Aafrika lavaluule korraliku hoo sisse, nii et 2010. aastal ülikooli astudes sain juba mitmekesisest prõmmuskeenest osa võtta.

Lõuna-Aafrikas on luuletajal keeruline silma paista, kui ta piirdub trükitud tekstiga ega esita seda laval – keegi ei võta teda siis tõsiselt. Prõmmuluule taasloob luulet kui protestivormi ning annab võimaluse oma kunsti autentsemalt jagada. Meil on väga pikk lavaluuletraditsioon, tohutu huvi luuleprõmmudel esinemise ja nendest osasaamise vastu ning tugev kogukonnatunne. Tänu sellele on meie skeene väga eksperimentaalne ning ei jääda kinni traditsioonilise luuleprõmmu reeglitesse ja formaati. Tihti kasutatakse rekvisiite ning luuletajad toovad lavale terved ansamblid või mängivad taustal videoinstallatsioone. Näiteks kastis üks luuletaja end vannivette, tuli tilkudes lavale ja luges „black men are always drowning in themselves“ („mustad mehed upuvad alati iseendisse“). Teine luuletaja esines joogapoosis, kätel seistes. Laval toimub palju huvitavat ning uuenduslikku. Meie luuletajad teevad loomeinimestena karjääri, liikudes edasi filmitööstusse, teatrimaailma ja reklaamiagentuuridesse, sest me mõistame, et kõik saab alguse tekstist.

Ühe kõige kuulsama prõmmuõhtu „Word and Sound“ („Sõna ja heli“) hiilgeaegadel tuldi näiteks ka reklaamiagentuuridest luulet kuulama, et õppida sõna kasutama, ning nad rakendasidki luuletajate loomingut oma reklaamides. Seesama läbimärjana lavale astunud luuletaja on nüüdseks reklaamiagentuuri tegevjuht.

On väga huvitav täheldada, et Lõuna-Aafrika luuletajad, kes on maailma­tasemel nii autorite kui ka esinejatena, mõjutavad nüüd meie meelelahutuskultuuri. Luule iseseisvuseni on aga veel pikk tee minna. Luuleraamatut võib Lõuna-Aafrikas pidada menukaks, kui seda ostetakse tuhat eksemplari – reklaami seevastu vaatavad sajad tuhanded. Luulet hinnatakse, aga ei loeta. See peab muutuma. Tähtis küsimus on seejuures, kuidas tagada rahaliselt keskendumine kirjanikukarjäärile.

Märkisid, et Lõuna-Aafrikas on luuleprõmm väga menukas. Kuidas see välja näeb?

Esinejad saavad end prõmmuvõistlusele kirja panna samal päeval. Ei ole üldse haruldane, et hommikul kell seitse on esinejate 20 kohta juba täidetud ning lõunaks ka terve 400kohaline saal välja müüdud. Samuti on meie punktisüsteem hoopis teine: võistlus korraldatakse kord kuus, luuletajatele antakse punkte kogu hooaja vältel ning finaali saavad need, kes on kogunud aasta jooksul kõige rohkem punkte. [Võrdluseks: Tallinna luuleprõmmu igast eelvoorust saab otse finaali edasi kolm suurima skooriga luuletajat.]

Kas teil on teemasid, mida trükiluules ei käsitleta, kuid mis tõstatatakse prõmmulaval?

Pigem on küsimus, kes mida loob: lavaluule versus avaldatud tekst. Lõuna-Aafrikas astuvad prõmmudel üles pigem mustanahalised kunstnikud maa vaesematest piirkondadest. Trükis avaldamine on sageli seotud nn valge privileegiga: valgetel on eesõigus kirjutada lilledest ja pilvedest, samal ajal kui paljudes mustanahaliste luuletajate tekstides keskendutakse näiteks võitlusele rassismiga. See on muidugi hakanud muutuma.

Lavaluule kandmine paberile või teksti paberilt lavale viimine on siiski täiesti omaette protsess. Kirjutada võib kõigest, aga küsimus on, kas tekst sobib lõpuks lavale või trükkimiseks. Head luuletust pole keeruline lavale tuua. Ent kuidas panna hea lavaluuletekst paberile nii, et see ikkagi töötaks ja n-ö tõlkes midagi kaduma ei läheks?

Tabuteemasid meil otseselt ei ole, pigem on tabu kehv kirjutamisoskus. Küll aga on meil vastutustundliku jutuvestmise tava: mõned lood ei ole sinu jutustada. See tähendab, et luuletaja ei vali teemat, millega ta ise ei suhestu või mis ei haagi tema taustaga.

Kuidas käib Lõuna-Aafrikas kirjastamine?

Traditsiooniline kirjastamisprotsess on seniajani väga privilegeeritud valdkond, see tähendab, et avaldatakse ainult prestiižsete luuletajate kogusid. Viimasel ajal on olukord muutuma hakanud ning avaldatakse palju ka ise, samuti koostöös kirjastajatega. Hea meel on tõdeda, et ka naisluuletajate loomingut on rohkem avaldama hakatud, luulet tõlgitakse rohkem teistesse keeltesse ning antakse välja salmialbumeid.

Millised on su muljed Tartus toimunud Eesti luuleprõmmu finaalist? Kas märkasid midagi eripärast?

Kuna kõik võistlejad lugesid eesti keeles, siis ma tekstidest aru ei saanud, aga püüdsin tekste tunnetada. Silma jäi, et võistlus oli üles ehitatud traditsioonilisele struktuurile, mille lõi omal ajal Marc Smith.

Mis puutub tekstidesse, siis näiteks Saksamaa lavadel kohtab palju naljakaid tekste, kuna seal on tugev püsti­jalakomöödia mõju. Eesti finaali laval oli tore näha suurt teemade ja stiilide hulka. Publikust paistis välja, et esitati nii naljakaid kui ka tõsiseid tekste, võitjakski tuli just tõsisemat luulet esitanud Iina Gyldén.

Samuti oli põnev kohata publiku seas inimesi, kellele see oli nende esimene lavaluuleüritus ning kes lubasid kindlasti ka järgmisetele tulla. Lavaluule juures on midagi seletamatut, mis ikka ja jälle tagasi toob.

Põnev on jälgida, kuidas Eesti lavaluulemaastik kasvab ja oma vajadust mööda areneb. Teil on juba Marc Smithi struktuuri põhjal loodud baas ning on huvitav näha, kuhu see veel võib edasi viia. Lavaluule areneb tegelikult orgaaniliselt, selle esitamist suunavad ja mõjutavad nii prõmmumeistrid kui ka publik. Minu kogemust mööda toob prõmm kokku outsider’id, mistõttu on kogukonnatunde loomine väga tähtis!

On sul soovitusi Euroopa prõmmumeistrile Joonas Veelmaale, enne kui ta sõidab novembris Aafrikasse maailmameistrivõistlustele?

Kõige tähtsam on nautida, vabaneda võistlemise survest. Tuleb tuletada meelde, miks üldse kirjutama hakati, ja jääda endale truuks. Joonas, sa oled tegelikult juba võitnud. Nüüd on sul võimalus laval oma tõde jagada ja olulisi kontakte sõlmida.

*

Lõpetasime intervjuu naerusui ning grandioosseid lubadusi andes. Meie lubasime, et järgmise viie aastaga kasvab Eesti prõmmuskeene mitme kinganumbri võrra, ning Xabiso lubas, et kolme aasta pärast võidab ta Grammy. Öeldud-tehtud?

Kelli Kiipus ja Lee Jenner on lavaluuletajad ja Tallinna prõmmuõhtute korraldajad. Infot Tallinna luuleprõmmu kohta leiab Tallinna Slämmi Kollektiivi Facebooki-lehelt ja Instagramist.