Siiski oli teda kuulata huvitav ja rikastavgi, sest kõik nüansid-detailid tulid eredalt esile. Kava oli koostatud värvikate sisuliste plokkidena: Hugo Wolfilt neli „Goethe lauluraamatu” Mignoni laulu, siis kuupaiste-, armastusening unenäoteemalist prantsuse muusikat Gabriel Faurélt, Mart Saare romansse, Veljo Tormise „Kümme haikut” ja Richard Straussi viis hilisromantilist laulu. Kava esimese poole ägedus tekitas huvi, kuidas meie eesti muusika üliaktiivse saksa pianisti käes kõlab. Kogu kava esitati tavatult ekstravertselt. Kuna Wolfi Mignoni laulude puhul on sisuliselt tegemist röövitud tüdruku koduigatsuse ja lapsepõlvemälestustest transsi minekuga, siis muutusid klaverisoolod lausa agressiivseks. Psühholoogiliselt võib ju ka sellist reaktsiooni ette kujutada. Fauré „Kuupaiste” see-eest ei anna mingeid vihjeid vaimsele ebastabiilsusele – vaid prantslaslik spliin ja nostalgiline naudiskelu.
Ettekandele oleks kasuks tulnud sumedus ja pastelsus. „Armuunelma” järelmäng oli pianisti üks suuremaid õnnestumisi – mitte ülepakutud, vaid leebe ja värvikas. Kasenõmmelt oleks eriti seoses prantslasliku esteetikaga rohkem varjundeid soovinud. Temalt jäi kava tipphetkena meelde Straussi „Ruhe, meine Seele” sugestiivne jõulisus. Eesti muusika puhul oli huvitav kuulata, mida mitte-eestlane sealt leiab. Leidis üllatavalt kiirendusi ja neurootilisi puhanguid võimaldavaid kohti Saare lauludes ning lausa ekspressionistlikku (mitte enam sisekaemuslikku) teravust Tormise haikudes. Kohati tekkis küsimus, kas pianist ka teab, millest sõnad täpselt räägivad. Kui Kaplinski haiku nendib, et „paplil pole enam ainsatki lehte”, tundub väga avatud ekspressiivsus meile veidi utreeritud. Eks veidi häiris ka Saare „Mis see oli” puhul, et sõnades jääb kõik tillukeseks – ühes salmis „ohe lille südames”, teises „hõise lille südames” –, aga Wiesler tegi sellest Mart Saare sooserval kasvavast lillest tormis kõikuva palmi. Igal juhul avardav kogemus, mis võõra silma ja südame jaoks meie tasases muusikas peidus.
Lisapalaks esitatud Schumanni „Pühenduses” jõudis ansambel oma ideaali lähedale. Oli rohkelt ühist tunnetust – laulja tundlikku avatust ning pianisti puhul paras annus emotsionaalsust.
