Tallinna seminar oli jagatud neljaks teemaplokiks, mis pühendatud rahvuslikule, rahvusülesele ja lääne kunstiajaloole, regionaalsete infovõrgustike toimimisele, teooria leviku ja omastamise mehhanismidele ning kunstiajaloo publikule. Nii nende kui ka rea  võimalike muude teemade puhul kerkivad praeguse kunstiajalookirjutuse keskmesse ikka ja jälle teatud põhiküsimused (mida on muidugi tinginud ja vorminud kunstiajaloo kahetine roll ajalookirjutuse ja kunstimaailma vahel juba distsipliini algusaegadest saadik): suhe ajalooga (milliseid ajalookirjutuse mudeleid kunstiajaloo puhul kasutatakse ja kuidas seda tehakse, kas oleks võimalik kirjutada neile vastu või neist väljaspool?), suhe kohaga  (kuidas piiritletakse koht regionaalses kunstiajaloos ja kuidas on see piiritlemine tingitud ühiskondlikest ja poliitilistest protsessidest?), materjali määratlemine (kuidas on toimunud kunstiajalukku sisse- ja väljaarvamised ning kuidas kujunenud väärtustamise mehhanismid?), teoreetiline raamistik (kuidas võetakse kunstiajalookirjutuses omaks teooriaid ja milleks neid kasutatakse?), kunstiajaloo auditoorium (kellele kirjutatakse kunstiajalugu ja millisele  ühiskondlikule tellimusele see vastab?) ja nn praktiline väljund (millise väljundi leiab kunstiajalookirjutus muuseumides, muinsuskaitses jm, millised nihked tekivad teooria ja praktika vahel ning kuidas need kaks teineteist mõjutavad?).   

Aeg ja koht

Nii Eesti kui ka muu Ida-Euroopa (suuresti ka paljude lääne nn ääremaade) kunstiajalugu on läbinud alati pideva hilinemise, mahajäämise tunnetus, vajadus järele jõuda: „praegu” on alati kusagil mujal, kunstiajalugu tehakse keskustes ning siinse kunsti üks väärtustamise kriteeriume on see, kuivõrd kiiresti on suudetud  või suudetakse mujal toimuvaga sünkrooni jõuda. Rohkem kui kunstisisesest eeskujudele orienteeritusest on see tunnetus tingitud nimelt lääne kunstiajalookirjutuse mudelist, mis on üles ehitatud keskuse ja perifeeria vastandusele, nn kiirgava keskpunkti ideele, ning lineaarse liikumise loogikale ja eesolija määratlemisele. Üks põhjus, miks 1980. aastate lõpul hakati rääkima visuaalkultuurist, oli lisaks traditsioonilise kunstiajaloo materjali  avardamise soovile ka püüd vabaneda sellest lineaarsest mudelist, ajalookirjutuse painest. Märksa rohkem kui eesminejad ja järelejõudjad on kunstiajalugu kujundanud põimunud ning vastastikku teineteist mõjutavad protsessid.

Ka keskus ei ole geograafiline, vaid ideoloogiline mõiste, igas keskuses on alati palju ääremaad. Eesti kunstiajalookirjutus on alati olnud tihedalt seotud kohaga, meie oma kunstiajalukku  on kirjutatud see, mis tehtud siin. Samas pole koht kunagi tähendanud midagi püsivat ja objektiivset, seda on piiritletud ja tõlgendatud vastavalt poliitilisele korrale või muudele ühiskondlikele protsessidele ning omaks ja oluliseks arvatud kord üks, kord teine osa siinsest kunstist ja arhitektuurist. Osalt XIX sajandi lõpu, eriti aga XX sajandi kunsti puhul on koha peaaegu täielikult välja vahetanud rahvus ning see mastaapne registrivahetus püsib siinse  kunstiajaloo narratiivis tänaseni: varasema hübriidse koosluse omaksvõtmise asemel on hilisem Eesti kunsti ajalugu kirjutatud ainult eesti rahvusest kunstnike loomingu põhjal. Ammu enam mitte uus, kuid Eestis proovimata ja ilmselt endiselt teatavaid tõrkeid tekitav suund kunstiajalookirjutuses põhineb nimelt rahvusekesksest mudelist lahtilaskmisel ning koha tajumisel mitmekihilisena: meie koht on alati ka kellegi teise koht.       

Materjal ja objekt

Materjali, mille põhjal kunstiajalugu kirjutatakse, on eriti viimase neljakümne aasta jooksul järjest laiendatud, üha enam pööratakse tähelepanu piltidele, mis traditsioonilisest  kunstiajaloost välja jäetud. Viimastel aegadel on selle avardumise kõrval hakatud rääkima keskendumisest, objekti juurde tagasipöördumisest, kohati ka empiirilisest pöördest. See on seotud nii mitmete fenomenoloogiast mõjutatud kirjutajatega kui ka visuaaluuringute ja kujutise analüüsi, sakslaste Bildwissenschaft’i jms-ga ning tuleneb vähemalt osalt tundest, et kriitilise teooria mõjul nn uue kunstiajaloo raames ümber kirjutatud kunstiajaloos on paljude  erinevate analüüsimudelite rakendamise kõrval kaduma läinud kontakt teosega, mis erinevalt suuremast osast muust ajaloost on endiselt siinsamas olemas. Objekti juurde tagasipöördumine ei tähenda sotsiaalse konteksti unustamist ega arusaama, nagu oleks pilti võimalik vaadata süütult, pigem on tegemist teatud enesekontrolli vahendiga, vajadusega küsida, milline on  kirjutaja teadmiste ja teosest saadava vahetu (olgugi alati subjektiivse) kogemuse suhe ning kas need ehk ei räägi teatud hetkel teineteisele vastu? Sellised tähelepanunihked on muidugi seotud kunstist kirjutamise laiema eesmärgi määratlemisega (kas tahetakse kirjutada ajalugu kunsti kaudu, avada kunsti ajaloo kaudu, hoida ajaloolist objekti elus) ning puudutavad  otseselt ka kunstiajalookirjutuse nn praktilisi väljundeid: muuseumide võimalikke ülesandeid (kas muuseum peaks pakkuma kunstiajalugu või aitama luua kontakti teosega?), kunstiajaloo õpetamist (kas oluline on teada palju fakte või osata teost vaadata ja sellest mõelda?) jm.       

Teooria

Viimase paarikümne aasta Ida-Euroopa kunstiajalookirjutuse puhul on huvitav jälgida, kuidas on siia jõudnud lääne teooriad, mida ja kuidas on omaks võetud ning milles väljendub teooriate kohalolu: kas nimede mainimises, mõistete kasutamises, poolteadlikult üle võetud mõtteviisides või süsteemsemalt rakendatud  analüüsimudelites. Ühelt poolt võib loomulikult öelda, et võtame üle teooriad, millest on kasu ning mis toimivad siinses kontekstis, ent sageli otsib teooria omale ellujäämisvõimalusi ja materjali ning enamasti ka leiab. Ühesuunalise ülevõtmise kõrval kerkib järjest enam esile küsimus, mida võiks siinne kunstiajalookirjutus (või üldse humanitaarteadused) anda väljapoole. Teooriaid ja narratiive saab muidugi alati täpsustada, laiendada ja nihutada  ning see ongi nii Clarki instituudi seminaride kui ka laiemalt seni tagaplaanile jäänud või ääremaise kunstiajaloo vastu huvitundmise üks põhjusi. Küsimus, kas siinse kogemuse ja materjali põhjal võiks näiteks sündida mingeid uusi kunstiajaloost mõtlemise viise, jääb esialgu õhku. Mida aga saab teha, osalt ka tehakse ning mis võiks olla viljakas – suurtest vastandustest loobumine, teadlikult väikese kunstiajaloo (neid võib isegi Eestis olla palju)  kirjutamine, mahajäämise, ahistatuse ja realiseerumisvõimaluse puudumise asemel keskendumine siinsete tingimuste produktiivsusele, mitte sellele, kuidas need ei lasknud sündida suure kunstiajaloo väikseil vasteil, vaid asjaolule, et nende tõttu sündis midagi muud, mis pole mingil viisil vähem tähtis või vähem huvitav.