Algus. „Nad hakkasid kõnelema“ algab võimsa kunstilise kujundiga. Vastamisi on seatud etnograafiline vitsmõrd ja Vive Tolli graafiline leht, Anna Haavale pühendatud „Ööbiku surm“ (1964). Tööstusliku põllumajanduse poolt anakronistlikuks muudetud talutare ja selle ümber kokku pigistunud kuusetukk on söövitatud metallplaadile ja litsutud värviga paberisse nagu peiede laululeht. „Jumalaga, kohav laasi! Jumalaga ilus ilm!“1 Tolli töö on tibatilluke ja hajub hämarusse. Vastasseina vitsmõrd, seevastu, justnagu ripuks keset narkootiliselt helendavat avarust. Valgus on nii ere, et paneb silmi kissitama ning muudab ruumi ääretuks.
Mõrd on endisaegne kalalõks, püügiriist, mis kujult linnupuuri meenutab ja küllap saaks sellega ööbikugi õnneks võtta, aga tööstuslik kalapüük on ka mõrra anakronismiks muutnud ning museaalse abstraktsiooni rolli mananud. Nii see puur siis vaatabki tõtt laululinnu peiedega.
Keskkonna armutu koloniseerimine hävitab nii elu- kui ka tähenduste ruumi. Ökotsiidiga kaasneb semiotsiid, nii füüsiliste kui hingeliste seoste amputeerimine, kogukondade pihustumine indiviidideks. „Näitus käsitleb keha ja keskkonna põimitust järskude keskkonnamuutuste ja nendest tingitud ebavõrdsuse ajastul“2 kui „paik ei peegelda enam inimesele tema kuuluvuse lugu“3 Autorid keskenduvad tootmis- ja omandivormide järsu muutuse tekitatud rebenditele, amputeeritu fantoomvalule. „Et mõista, mis on keha, tuleb meil märgata tema suhet ökoloogilise, arhitektuurse, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonnaga, millest ta on võrsunud ning milles ta eluneb.“4 Mia Tamme jätkuvas protsessis olev loominguline uurimistöö „Võrgu mõrsjad ja vesised mõrrad“ käivitab mitmetahulise sissevaate Hiiumaa naiskalurite maailma. Skulptuurse ja kombatavana eksponeeritud võrgulinad oma tühjade silmadega meenutavad traditsiooni katkemise järgset tühjust, silmi siduvad võrguniidid aga tegelikkust kokku siduvaid seoseid. Kogukondade ja koostööviiside lõhkumine ei ole midagi vähemat kui maailma lõpp, õigupoolest lõppude kee, sest ühe maailma lõpp haarab endaga kaasa ka teisi.
Viimnepäev. Monoteistlikud õpetused käsitlevad maailma lõppu ühesuunaliselt – pole ime, sest monomaania ei saagi mitmes suunas liikuda. Kristlik eshatoloogia kirjeldab Kristuse teisele tulemisele eelnevat hädaorgu, mis lõpeb maapealse kollapsi, antikristuse hävitamise ja õigete tõstmisega taevariiki. Kapitalistlik maailmakord on samuti monoteistlik, püüdes tõmmata kogu paljusus üksnes ühe väärtusrubriigi liistule ning kõik väärtused vabalt vahetatavaks valuutaks konverteerida. Ka turufundamentalismi järgi ei saa lõpp olla midagi muud kui totaalne kollaps, sest „kapitalismile ei olevat alternatiivi“.
Elades XXI sajandi alguses, maailmalõpu järgsel ajastul, saavad paljud meist siiski aru, et ühe maailma lõpp on paljude uute maailmade algus. 2,5 miljardit aastat tagasi toimus esimene massiline väljasuremine, niinimetatud „hapniku holokaust“. Tsüanobakterid olid avastanud fotosünteesi ja õppinud valguse ja klorofülli abil sünteesima keerulisi süsinikuühendeid. Reaktsiooni kõrvalsaadusena kuhjus atmosfääri eriti reaktiivset vaba hapnikku, mis tappis peaaegu kõik senised eluvormid. Anaeroobse monomaania kokpitist vaadatuna tuleks siinkohal loole punkt panna, aga paraku pani see sündmus idanema kõik praegused eluvormid.
Iseenda eluruumi vastu suunatud süsteemne vägivald hävitab paratamatult iseennast. See on globaalne, väga suur häving, mis tõmbab endaga kaasa arutu hulga teisi maailmu, nii inimeste kui mitteinimeste omi. Hävineb palju hindamatut, samal ajal aga sünnivad käsil olevast viimsepäevast mingid hoopis uued ööd ja päevad. Me ei tea veel, millised need olema saavad, me ei tea, millised on need tuleviku inimesed, kes need päevad uute tähendustega täidavad, aga nad ei jää tulemata, me juba näeme nende helki oma laste etteheitvas pilgus.
Ots. Näituse juhatab välja Merike Estna spetsiaalselt selle väljapaneku ja konkreetse lõpuruumi jaoks suure mõnuga maalitud „Pimedik“. Hiigelsuur metafüüsiline Madonna on vääristatud altaritrepiga ning vääriliselt välja valgustatud. Maalingu kontuur on laenatud Sittowi töökojas valminud kannatusaltari tagumiselt tiivalt, šabloonilõikeline loogika street art’ilt, muist maalitehnikaid sürrealistidelt, muist Merikese unenägudest: „ma ei ole su ressurss / kullake, ma olen su kivi / olen kest / olen vaim / olen võõrustaja / võõrustan madusid oma peas / võõrustan putukaid oma kõhus“.5 Estna üllatab taas. Värv voolab omatahtsi ja kobrutab kontuuridesse suletud väljadel. Seal, kus Sittowi Madonna ulatab lapsukesele valget roosi, hõljub Estna maalil mustjassinine teispoolsuse muna, mis toob lavale nii veelinnu müüdid kui ka Ülo Soosteri (kelle võimsat retrospektiivi Mikkeli muuseumis veel maikuuni näha saab). Paksust värvist koosnev muna mõraneb krakleeks ja pudeneb igaviku vanaema pihkudesse uute maailmadena.
Estna pimediku Madonna on „groteskne segapäritolu mateeriatomp. Pundar, juuremütsak, mütseel. [—] Peenikesed, kleepuvad eluniidid – ei aru ega otsa, kus on puhtus, indiviidid, selgepiirilised lahtrid, kus mina olen?“6 Estna saal on pühamu, loits, võimalus ületada kehalise ja hingelise vastandus, ülendada fantoomvalu rituaalseks ohverduseks ning kasvatada oma vaimule uusi jäsemeid. Ilma niisuguse ülendava kogemuseta oleks sellelt näituselt raske lahkuda.
Vaikus. Kas nad hakkasid kõnelema? Ma ei tea, kuidas üldse kõneleda amputeeritud rindadest, sõnad on valu taustal mannetud. Valu saab loitsida, itkeda, laulda. Või otsida hoopis uusi sõnu. Antropotseen, postkolonialism, deterritorialisatsioon … Need on lahkamiskambri sõnad, mis kõlavad vastu otsekui kahhelseintelt. Kust võtta uued, inimkeelsed, rohkem-kui-inimkeelsed, inimülesed sõnad? „Et hakata uskuma ja seejärel nägema maailmalõpu üle elanud elusolendeid ja eluviise, läheb vaja kujutlusvõime abi. Ehk peitub siin kunsti roll keskkonnamuutuste ajastul?“7 Tõepoolest, mida me pärast maailmalõppu teeme?
Muu hulgas on see näitus vaikusest, mitte ainult traumaatilisest õhku ahmivast vaikusest, vaid ka uuest, kõnekast vaikusest, uute keelte ja võrgustike otsimisest. Ema ja õdede Pieskite koreograafiline installatsioon „Guhte gullá – Kohal, et kuulata“, mõjus kui hääletu joig. Outi Pieski valmistatud saami naiste sarvekujulised mütsid ládjogaphir’id, tekitasid kogu näitusele mõjusa punctum’i. Peakatted olid eksponeeritud pimedas saalis teravalt välja valgustatud klaasvitriinis, eemalt meenutades veriseid anatoomilisi preparaate. Lähemalt vaadates hämmastas nende maagilist väge esile manav sürreaalne vorm otsekui pärineksid nad Peter Greenaway filmide kostüümilaost. Biret Haarla Pieski ja Gáddjá Haarla Pieski peegelduma pandud tantsuvideotes ärkasid ládjogaphir’id ellu ja sõlmisid sideme hauataguste esiemadega.
Muuhulgas on see näitus ka mürast, s.t maailmade kokkuvarisemise korinast, mis hinge vaakuvaid elu- ja koostöövorme endasse matab. John Grzinich on viimased viisteist aastat inspiratsiooni ammutamas käinud Ida-Virumaa kaevanduspiirkondade kõige rohkem traumeeritud maastikest. Eksponeeritud ning näituse avatseremoonial kõlanud installatsioon vaevab publiku kõrvu kaevanduste ja karjäärimaastike müraga, nii kuuldava kui kuuldamatuga. Publik püütakse suurte membraanide vahele tekitatud madalsageduslikku välja. Kui keegi arvab, et infraheli meid ei mõjuta, siis mingu ja proovigu järele.
Kummitus. Selle näituse kõige äraspidisem teos on Johann Köleri 1863. aasta akvarell Hiiumaa naisest. Köler, teadagi, oma baltisaksalike ja vene akademismi maneeridega, vaatab naist kolonisaatori pilguga, ükskõik kui suurt osadust ta ise ka ei tunne. Naine on portreteerijale selja pööranud, oma nägu ta ei näita, aga kõrge tanu kuklaehe, punane loor, muutub pildil otsekui teiseks, ilma silmadeta kummituslikuks palgeks. Naise ettepoole langev vari on eriti detailselt läbi maalitud, aga varju peal seisab naise poole pöördununa veel üks figuur, keda me ei näe. See on hariliku pliiatsiga õhkõrnalt visandatud ja jääb sedavõrd nähtamatuks, et ei saa aru, kas see on mees- või naissoost kummitus – kes on see keegi, kellena fantoomvalu kehastuda püüab?
Pahupidisel kombel haakub Köleri kummitus hoopis teises näituse otsas olevate Sasha Tishkovi töödega. Piirdeaia ogadest, sisalinöörist, vahast, soolast, küttepuudest ja leidobjektidest kokku seatud skulptuursed objektid on sürreaalsed ja vaimukad. „Metsikute unistuste paik“ – viirastuslik hambuline päikesesaar ja „Mahajäetud kirves, mille ilmselt on sinna unustanud mõni muinasjututegelane“ võiksid näituse uues suunas käima tõmmata, aga kahjuks langevad nad aknasaali ohvriks. Pärast pimedates näitusesaalides ekslemist on linna- ja merevaatega aken niivõrd tugev atraktor, et jätab otsekui parketile unustatud teosed tagaplaanile. Siin tulnuks Tishkovi töid mingi kujundusliku võttega toetada. Praegu teevad külastajad skulptuuride vahel viisakusringi ning suunduvad akna äärde, muutudes Kölerile selja pööranud Hiiu naisteks.
Natuke kummaline, et kuigi enamik töid näitusel kõneleb inimlikest ja inimülestest võrgustikest, on teoste omavahelised seosed üsna nõrgad. Näitus koosneks nagu hajusatest soolonumbritest, mis üksteisest suuremat ei hooli. Isegi Pia Arke väga sugestiivne fotoseeria mõjus nagu juhuslikult sinna saali sattunu. Seda võib muidugi ka muretumalt võtta ja küsida hoopis endalt „kuidas / kõduneda, roiskuda, laguneda / mittelineaarses ajas“, kuidas lõpuks harjuda, et „ta ei hooli su minevikust / ta laseb su vabaks“.8
Kompost. Eglė Budvytytė videoteost „Laulud kompostist. Muteeruvad kehad, plahvatavad tähed“ nägin esimest korda Veneetsia biennaalil Cecilia Alemani võrratul kuraatorinäitusel „Ulmade piim“. Video visuaal mind eriti ei köitnud, õnneks aga oli saali põrand polsterdatud pehmete vaipadega. Mu jalad olid hirmus väsinud, viskasin pikali, lasin silma tunnikeseks looja ja läbi une immutasin ennast Budvytytė lummutava loitsuga. Kui ma jälle meelemärkusele tulin, hakkasin eristama üksikuid sõnu ja fraase – mida paremini ma tekstist aru sain, seda enam see teos mulle korda läks. Nii ka praegusel näitusel – tekstivihikust oli palju abi, ehkki kinosaali pimeduses seda lugeda ei näinud. Läksin vihikuga aknasaali ja kuulasin heli läbi vahekardina. Hea sai.
Tõsiselt kahju oli sellest, et Eglė Budvytytė ei olnud kasutanud professionaalset operaatorit, teose idee ja koreograafia olid ägedad, aga kaameratöö naivistlikult puine ja valgust mitte märkav. Isegi ilma operaatorita oleks järeltöötluses terviku mõju tublisti võimendada saanud, tulnuks vaid värvi määramisel samavõrd nõudlik olla kui heliriba viimistlemisel.
Aga samal ajal oli see minu jaoks näituse kõige optimistlikum teos. Noored humanoidid liiguvad maastikul, väänavad ennast uuteks olenditeks, kiirgavad raskesti kirjeldatavat uutmoodi õrnust ja erootikat. Supelpükste säärest välja pudenenud lootekotis mutant, potentsiaalselt traumeeriv vaatepilt, mõjus hoopistükkis lootusrikkalt. Meie lapsed muuseas, oma etteheitva pilguga, ongi need tuleviku inimesed, kes tühjaks ammutatud maa uue armastusega täidavad. Nad tulevad just sellistena, nagu tühjaks põletatud maale tulla saab, tulevad nad selili roomates või põlvili komberdades, see pole enam meie arvustada, tulevad küborgide, sümbiooside või mittebinaarsete tulnukatena, inimüleste olenditena, hauduvad kive meie luudes ja õpetavad, kuidas laguneda mittelineaarses ajas.9
Enesekoloniseerimine. Ruth Maclennani „Metsa lugu“ tekitas hämmeldust. Kõigepealt, miks see üldse sellele näitusele sattunud oli. Videoteosena ei kvalifitseerunud ta ühestki nurgast. Dokumentaalfilmina oli tase selline, et ka „DocPointi“ programmi poleks seda ilmselt võetud. Niisugune film tekib siis, kui filmigrupp siseneb võõrasse kultuuri, jahtides moes olevat teemat, ilma päriselt aru saamata, mis seal toimub ja millised on kohalikud jõujooned. Sidumata intervjuukatked põhjendasid sealsete metsade raadamist, uhkeldasid pomoori vallutuslaeva koopiaga ja nutsid taga sovhoosiaega. Kohalikud aktivistid olid selga pannud rahvariided ja laulsid kunagiste kaupmeheprouade rahvalaule. Intervjueeritavate seas võis vabalt olla nii saami kui komi päritolu inimesi, aga lootusetult venestununa, nagu on juhtunud enamiku Vene impeeriumi poolt allaneelatud rahvastega. Kohalikku vastupanu või koloniseerimiseelset pärimust ei ole filmigrupp suutnud üles leida.
Ma poleks selle saali teemal üldse peatunud, kui see poleks meenutanud üht teist enesekoloniseerimise näidet – Eesti Rahva Muuseumi soome-ugri püsiekspositsiooni „Uurali kaja“. Sealgi on püütud soome-ugri rahvaste olemust tutvustada kolonisatsioonijärgselt, peamiselt XX sajandist pärinevate museaalide toel. Sama hästi võiks püüda mõista Ameerika põlisrahvaste olemust reservaatides vanavara kogudes. Analoogilisi küsimärke tekitas ka Ruth Maclennani autoripositsioon, kus hääl oli antud pigem kolonisaatorile. Parimal juhul oli tegemist ülepingutatud poliitkorrektsuse ja erapooletusega.
Logos. Samal ajal on mul väga hea meel, et seekordne näitus säästab vaatajat seina külge kleebitud A4 aruannetest, mis justnagu üritaksid teoseid lahti seletada. Need on enamasti tüütud ja vulgaarsed, pealegi kasutud – nagu me Juri Lotmani töödest teame, ei allu kunstiline tekst tavakeelde tõlkimisele. Samal ajal saadab kõnelema hakkamise näituse visuaale väike parv poeetilisi tekste, mis näituse kontseptsiooni avardavad ja teevad terviklikumaks. Eglė Budvytytė videoteost saatev loits, Mirjam Parve „Biolagunev sõnastik“ ja Outi Autti „Kiri Lõhele“ on täiesti võrdväärsed iseseisvad kunstiteosed.
Need üksikute tööde vahelised ühenduslõngad, mis näituse visuaalses plaanis minu jaoks nõrgaks jäid, on sõnalise poeesia näol täiesti olemas. Väga toitvaks lisanduseks on näituse kataloogis ka kuraatorite esseed – Ann Mirjam Vaikla „Teispool surmatungi lummust“ ja Hanna Laura Kaljo „Põimitud“. Kõik need hädavajalikud tekstid on peidetud vihikusse pimedas saalinurgas ja raamatukaante vahele. Sellest on natuke kahju, näituse materjal oleks võimaldanud põnevamat hübriidset lahendust kas täiendavate tekstiprojektsioonide, subtiitrite või sinna-tänna pikitud tekstifragmentide näol, mis vähemalt peibutaksid kataloogi ostma. Praegu on probleem ka näitusekülastajale lehitsemiseks välja pandud kataloogiga, mille nõrga köiteselja ning ebaõnnestunud suurusega alusplaadi kombinatsioon kippus lagunema juba näituse esimestel päevadel. Seetõttu tuleks kataloog igal juhul osta, kodusel lugemislaual ta ei lagune, vaid taasesitab näitust virtuaalsel ja palju terviklikumal kujul. „Metsmaasikad õhtupäikese käes ei toida tervet maailma ära, muidugi. Aga nad on vajalik meeldetuletus, et meil pole midagi, mis ei oleks armuand.“10
1 Anna Haava „Ööbiku surm“.
2 Näituse seinatekstilt.
3 Hanna Laura Kaljo „Põimitud“, näituse kataloogist.
4 Hanna Laura Kaljo „Põimitud“, näituse kataloogist.
5 Eglė Budvytytė „Laulud kompostist. Muteeruvad kehad, plahvatavad tähed“.
6 Mirjam Parve „Biolagunev sõnastik“, näituse kataloogist.
7 Ann Mirjam Vaikla „Teispool surmatungi lummust“, näituse kataloogist.
8 Eglė Budvytytė „Laulud kompostist. Muteeruvad kehad, plahvatavad tähed“.
9 Vaba tsitaat Eglė Budvytytė teosest „Laulud kompostist. Muteeruvad kehad, plahvatavad tähed“.
10 Mirjam Parve „Biolagunev sõnastik“, näituse kataloogist.
