Sattusin hiljuti peresõbra 80. sünnipäevale, kus pärast tervitusnapsi ja suupisteid koguneti suurde tuppa, kustutati tuled, perepoeg pani projektori tööle ning seltskond asus vaatama vanu slaide. Selle põlvkonna inimestele oli loomulik, et parimad hetked pildistati diapositiivfilmile, millest ilmutamisel sai läbipaistva alusega foto, mis kinnitati plastikraami – seda nimetati diapositiiviks ehk slaidiks. Nende populaarsuse üks põhjus peitus selles, et pilt õnnestus sel juhul jäädvustada värviliselt, samal ajal kui paberfotode tarvis sai Nõukogude ajal tavainimene soetada vaid mustvalge filmi, mis tuli endal ka kuskil vannitoa pimeduses ära ilmutada. Diapositiivfilm aga viidi ilmutamiseks laborisse.
Slaidide vaatamine oli omaette tseremoonia, seda tehti valdavalt seltskonnaga, näiteks mingi ürituse raames, aga kui keegi tuli piltidega reisilt, eriti just välismaalt, oli slaidiõhtu korraldamine vaata et lausa kohustuslik. Enamik nõukaaja inimestest teisele poole suletud piiri ei pääsenud ja huvi kapitalistliku lääne elu vastu oli suur. Sama tähtis kui pilt seinal oli ka jutustaja, tema märkused ja kommentaarid. Pärast seanssi korjati slaidid taas plastkarpi ja need võisid jääda aastateks uut vaatamiskorda ootama.
Ühisvaatamine
Näitus „Arhitekti pilguga. Kuidas lääs koju toodi?“ meenutab seda aega nelja arhitekti reisislaididega. Vaadata on Riina Raigi 1987. aasta India reis, kus ta oli ainus eestlane üleliidulises arhitektide turismigrupis; Väino Tamme stažeerimisaeg Soomes 1960. aastate lõpul, mil ta õppis Helsingi tehnikaülikoolis (toonastes oludes midagi päris erakordset); Mart Pordi reisid lääneriikidesse, kuhu ta sai tavatult palju reisida tänu oma kõrgetele ametikohtadele ja parteilisele kuuluvusele (Port oli ENSV Arhitektide Liidu esimees ja RPI Eesti Projekt peaarhitekt); ja Raine Karbi reisid üleliidulise arhitektide grupiga 1969. aastal Jaapanisse ja 1973. aastal Ameerika Ühendriikidesse (esimene Nõukogude arhitektide ametlik delegatsioon USAs).
Taustast veel niipalju, et Eesti arhitektide reisid läände katkesid pärast Teist maailmasõda kümmekonnaks aastaks täielikult. Nõukogude inimesel ei olnud vaja näha, kuidas suletud piiri taga elati! Esimesed reisid viisid Soome 1950. aastate teises pooles, kui algas nn Hruštšovi sula. Kuuekümnendatest on esimesed märkmed arhitektide ühisreisidest, mis toimusid arhitektide liidu juhtimisel ja siis olid sihtkohtade seas juba eksootilisemad piirkonnad.
Arhitektide liidus oli Nõukogude ajal kombeks korraldada neljapäevaõhtuti kokkusaamisi ning kui keegi reisilt tuli, siis organiseeriti liidus ka slaidiõhtu koos muljete jagamisega. Mõistagi oli ka see üritus vaid valitutele. Näituse kuraator Karen Jagodin otsustas 12. märtsil selle traditsiooni nii-öelda taaslavastada ning kutsus muuseumisaali rääkima vanameister Raine Karbi, kes saab suvel juba 86aastaseks. Peab tunnistama, et näitust vaadata ja võõrastelt piltidelt tuttavaid kohti ja inimesi otsida on tore, aga kui piltide autor ise oma aastatetaguseid reise meenutab, on asjal täitsa teine jume. Karbi kergelt iroonilises jutustamisstiilis tema ajastule omaseid pisut absurdivõtmes lugusid kuulata on nauding. Saal oli rahvast täis, suur osa kuulajatest polnud nende reiside ajal veel sündinudki.
Jaapan
Karp meenutas reise järgmiselt. „Iga aasta jaanuaris saadeti Moskva liidust satelliitriikidele laiali info, mitu kohta, millisele reisile liiduvabariik saab. Neid oli oma paarkümmend varianti, eestlastele eraldati isegi tavatult palju kohti. Osalt ilmselt seepärast, et meie juhtoinad nagu Mart Port ja Dmitri Bruns olid Moskvas üsna populaarsed ja venelased ka armastasid Pribaltika’t. Jaapani reisile tuli Eesti NSVsse kolm kohta kaheteistkümnest. Kohalik arhitektide liit saatis siis iganädalase teatega selle info liikmetele laiali ja kel oli soov kandideerida turismireisile, pidi kirjutama avalduse. Siis tuli kokku kohalik arhitektide liit ja juhatuse liikmed hääletasid, kes millisele reisile lubatakse. Ma olin pikka aega neil reisidel kõige noorem, valdavalt olid seal professorid, peaarhitektid jne.
Kõigepealt tuli muidugi Moskvasse sõita, seal oli instrueerimine. Aeti palju jama, aga jagati ka kasulikku infot: kuhu saab minna sööma, mis miski maksab, kuidas metroo töötab jne. Me ei teadnud ju midagi, mis meid ees ootab. Programmid olid tihedad. Välismaa – see oli ikka täitsa teistmoodi maailm –, aga vat Jaapanis oli veel natuke rohkem teistmoodi.“
Enamik Karbi slaide on majadest, aga mitmel korral on majade kõrval jäänud pildile ka uhked autod.
1969. aasta veebruaris käisid Raine Karp ja teise eestlasena kaasas olnud Miia Masso Jaapanis olles Tōkyōs, Osakas, Naras ja Kyōtos. Kõige võimsama mulje jätsid Karbile 1964. aasta Tōkyō olümpiamängudeks ehitatud Kenzo Tange futuristlikud ehitised: „Eks neid tuntud maju oli ju enne žurnaalidest ka nähtud. Seal aga nägid reaalses elus, see andis sihukest tunnetuslikku tugevat värki. Vaatasin, et on tõesti!“
Suurel osal Karbi slaididest näeb aga brutalistlikke kivi- ja betoonhooneid. Kui ekraanile ilmus Sachio Otani Kyōto rahvusvaheline konverentsihall, elavnes vanameister märgatavalt: „Ilus hall betoon! Võiks vabalt olla kaasajast!“
Reis bussitäie Nõukogude arhitektidega välismaal tõi nii mõnigi kord kaasa absurdikoomikaga pikitud juhtumisi. „Jaapanist on kaks lugu, mida me Miia Massoga oleme ikka meenutanud. Üks oli kalaturul käik. Kõik rääkisid, et Tōkyōs on äge kalaturg, seda peab tingimata minema vaatama, venelased ka teadsid, et see on väga interesno! Aga meie giid, Vene poolt saatja, ütles, et tema küll ei viitsi kell viis hommikul, kui see möll seal käib, sinna minna, et ta on seal juba mitu korda käinud. Vaatas siis seltskonna peale ja ütles, et kui estontsõ lähvad, siis võite nendega kaasa minna, aga üksi kolama ei lähe! Leppisime siis venelastega kokku, et kohtume hommikul kella viie ajal fuajees. Läksime varahommikul alla – mitte ühtki venkut ei tulnud! Kõik magasid! Sõitsime siis taksoga turule. Ma olen selline mitteemotsionaalne inimene, no oli tuhatkond erinevat mereelukat, keda jaapanlased oksjoni käigus kõvahäälselt müüsid – ei ütleks, et see oli mingi eriline elamus, aga noh … huvitav ikka, nii palju erinevaid molluskeid!“
Teine lugu on Jaapani arhitektide instituudi vastuvõtult. Kuna saabunud oli Nõukogude Liidu arhitektide liidu ametlik delegatsioon, siis korraldati instituudi vastuvõtt. „Oli soe päev, jõudsime ühe väikse kahekorruselise maja juurde. Maja ees olid uhked limusiinid ja limu juht, nagu filmis, pühkis paabulinnusulega auto katust. Saabus siis suur jõuk lärmakaid venelasi. Läksime majja, kus meile oli laudadele pandud igasugu värvilisi pabereid, ei mäleta, mis reklaami seal võis olla, peeti mingid kõned ja tulime tagasi välja. Olime juba bussis, jaapani härrasmehed koogutasid seal oma uhkete limusiinide taustal ja äkki meenus ühele Moskva poisile, et ta unustas oma värvilise paberipaki üles laua peale. Kihutas nagu nool bussist välja! Maja esimene korrus oli klaasist, uksed ka klaasist, ja ta pani nätsti peaga vastu klaasi! See muidugi venelast ei häirinud, leidis viimaks ukse üles, ronis teisele korrusele, haaras paberipaki kaenlasse ja lidus tagasi bussi peale. Jaapanlased seisid ja vaatasid jahmunud pokkerinägudega … Noh, venkudega saab alati pulli!“
USA
Nõukogude arhitektide delegatsioon külastas 1973. aastal USAs mitmeid suurlinnu. Karp meenutas, et siselend Ameerikas oli tol ajal nagu bussisõit: ostad pileti ja marsid lennuki peale, ei mingit turvakontrolli!
Chicago Karbile meeldis, eriti mereäärne ala. Bruce Grahami projekteeritud John Hancock Center, sajakorruseline viltuste seintega pilvelõhkuja, oli üks eredamaid ehitisi, mis noore arhitekti mällu sööbis. „Robie House Chicagos – see oli ka tõesti äge! Frank Lloyd Wright on ikka maailma kõige kõvem eramajade arhitekt!“ ütles Raine Karp järgmist slaidi vaadates. Teine Wrighti hoone, mis talle loomulikult muljet avaldas, oli 1959. aastal valminud Guggenheimi muuseum New Yorgis. Uskumatu teos, mille kavandamist Wright alustas juba 1940. aastate alguses, aga mis on arhitektidele üle ilma eeskujuks siiamaani.
„Metropolitan jättis mulle ka arhitektuurilt suhteliselt hea mulje – üsna lihtne ja tugev, mõjub aristokraatselt,“ kommenteeris Karp Wallace K. Harrisoni ooperimaja Broadwayl. New York oli kahtlemata elamus, aga suurlinnade melu pole Karbi hingele. „Kui New Yorgi lennujaamast välja astusime, oli 35 kraadi sooja. Kõik need autod, viled, sireenid, kõik see möll ja meeletu rabelemine – ma ei tahaks New Yorgis mitte ühte päevagi elada!“
Philadelphias külastas Nõukogude delegatsioon ka Eestist pärit maailmakuulsa Louis Kahni bürood. „Tavaline Ameerika büroo, istun Kahni büroo eeskojas – mõnusad toolid olid, tahtsin endale ka selliseid, aga mul polnud sel ajal raha. Kui öeldi, et lähme Kahni büroosse, lootsin, et näen vanameest ennast ka, aga kui sinna jõudsime, tuli assistent meile vastu ja ütles, et sorry, Louis kutsuti linnavalitsusse. Ma mõtlesin, et kas ikka tõesti kutsusuti või ta, kui kuulis, et siia tuleb kakskümmend venkut, otsustas, et parem tõmban uttu …“
Palju on olnud juttu sellest, et väljamaareisidel oli alati kaasas keegi, kes jälgis kaasmaalaste tegemisi, hoidis n-ö võimu silma peal. „Mina küll ei saanud aru, et keegi meid jälgiks. Aga see võis olla selline James Bond, keda ei märka. New Yorgis läksin öösel kolama, tahtsin ronida World Trade Centeri otsa, et näha tuledes linna, keegi ei takistanud. Soomes läksin samuti õhtul välja. See preili, kes oli meil seal grupi juht, küsis, et „Raine, kus sa siis nüüd lähed?“. Ütlesin, et ma lähen selle Rootsi laeva peale, mida me sadamas päeval nägime. Et põrutan õige Rootsi! Ei juhtunud midagi. Võib-olla arvati, et arhitektid on kodumaale nii lojaalsed inimesed.“
Ju vist olidki lojaalsed, vähemalt ei meenu küll ühtegi lugu reisi ajal väljamaale putkanud Eesti arhitektist. „Bostonis helistas keegi mu numbritoa telefonile: „Kas Raine? Tule alla!“ Tuli välja, et üks tuttav eesti arhitekt Kanadast oli sõitnud kohale. Läksime siis baari, ajasime juttu ja ta ütles, et mul on siin auto ja … et Kanadasse ei taha tulla? Noh, kus ma ikka lähen, elamine ju Eestis.“
Kalkulaator ja kraan
Reisimine tuli arhitektil endal kinni maksta ja see polnud kaugeltki mitte odav. Hind oli ka üks põhjus, miks paljud reisimist endale lubada ei saanud. Raine Karp kirjeldas oma võimalusi: „USA reis maksis üle tuhande rubla, mina teenisin tol ajal 90 rubla kuus, 1000 rubla oli aastapalk! Aga ma elasin sel ajal mõnusalt papa ja mamma juures ega pidanud söögiraha maksma, üldse ei pidanud millegi eest maksma. Ja tänu sellele sain oma palga niisama ära kasutada. Vahetusraha oli selle summa sees, aga see oli tühine. Näiteks Soomes saime 40 Soome marka vahetusraha – selle eest sai ehk korra restoranis käia. Ameerikas saime rohkem, sest seal ei olnud söögikorrad organiseeritud, ainult hommikusöök hotellis. Ameerika reisikorraldaja ütles, et ta ei viitsi restoranide kinnipanemisega jantida ja nii anti dollaripakk pihku, et minge sööge, kus tahate. Ostsin selle raha eest ühe imeasja – see asi, millega arvutatakse, kalkulaatori. Moblasuurune, sai liita, lahutada ja vist protsente ka võtta. Kõige primitiivsem, aga suhteliselt kallis tol ajal. Ma olin Eestis näinud vaid ühel mehel sellist, ta oli ka käinud Ameerikas. Pärast seda läks mul tööjooniste mõõtkettide sehkendamine mitu korda lihtsamaks! Teine asi, mille ostsin, oli hoovaga köögikraan: saad keerata nii ja naa, siis võtad ühest august duši välja ja lased kuuma veega pannipõhja üle – nihukest kraani polnud siin mitte kellelgi! Tänu sellistele ostudele me Ado Eigiga muidugi nälgisime Ameerikas.“
Saabumine piiri tagant Moskvasse oli valulik, nagu Karp ütles – isegi vene arhitektidele. Nii erinevad olid need maailmad.
See, et meil on arhitekte sellest põlvkonnast, kes veel saavad oma kogetut meenutada, on suur väärtus ja loodan väga, et samasugune slaidiõhtu tuleb ka Riina Raigi reisist kaheksakümnendate Indiasse.
