Üle-eelmisel aastal ilmus „Avatud Eesti raamatu“ sarjas üks teos, mis kohalikus kirjasõnas on jäänud tähelepanuta, ent seda kindlasti väärib. Serge Moscovici „Jumalate loomise mehhanismi“ originaal pärineb aastast 1988 ja nõnda võib julgelt ka praegu raamatu üle arutlema asuda. Eesti keeli on siiani ilmunud nii mõnigi kena teos, mis juhatab lugejaid sotsioloogia radadele. Näiteks Henn Kääriku suurepärane õpik „Klassikaline ja nüüdisaegne sotsioloogiline teooria“ (2013). Või ka Norbert Eliase, „Mis on sotsioloogia“ (2013). Aga nõnda kaasahaaravat teksti, mis lisaks heale sissevaatele sotsioloogia olemusse ja kolmele selle distsipliini suurkujule süvenemise (Émile Durheim, Max Weber ja George Simmel), oleks samal ajal ka elav näide teoorialoomest, meil siiani eesti keeli kättesaadav ei olnud.

Enne „Jumalate loomise mehhanismi“ kirjutamist ilmus Moscovici sulest 1981. aastal „Hulkade ajastu“ („L’âge des foules“), mille keskmes olid psühholoogia suurkujud (Gustave Le Bon, Gabriel Trade ja Sigmund Freud). „Jumalate loomine“ on samasuguse kolmikülesehitusega, tõukudes sotsioloogia rajajate kriitikast, ent ka kiitusest, põimides arutellu Moscovici enda arusaamu (eriomaselt sotsiaalsete repre­sentatsioonide teooria). Kogu tekst on ääretult mõnus lugemine, mis pole sotsioloogiateoste puhul üldse tavapärane. Tegemist on laia haardega teadlase sünteesiga, mille üldist tonaalsust võiksid iseloomustada Paul Valérylt laenatud teose lõpusõnad: „Peab katsuma elada, ütleb poeet“ (lk 636). Tsiteerida võiks ka sama teose ingliskeelse väljaande tagakaanelt Zygmund Baumani: „[Moscovici] on teinud sotsiaalse teooria jälle põnevaks [—].“

Moscovici pole ise küll sotsioloog, vaid sotsiaalpsühholoog, mis annab talle omamoodi kõrvaltvaataja pilgu. Päritolult rumeenlane, tervitas ta algul Nõukogude okupatsiooni, pettus selles aga peagi ning põgenes Pariisi, kus ta kaitses 1961. aastal doktoritöö, mis käsitleb psühhoanalüüsi levikut sõjajärgsel Prantsusmaal. Paralleelselt täiendas ta ennast ka teadusfilosoofias filosoof Alexandre Koyré käe all.Hilisem elu viis teda õpetama nii Ameerika Ühendriikidesse kui ka kõikjale Euroopasse. Moscovicil oli täita tähtis osa sotsiaal­psühholoogia kui teadusdistsipliini kujunemisel.¹

Alfred Koort on kirjutanud 1934. aastal: „Pole päris aluseta, kui pilkavalt öeldakse, et sotsioloogia on teadus, mis lakkamatult tegeleb oma eseme otsimisega. [—] Ajastul, mil ühiskonnas, majanduses ja vaimses elus toimuvad teatud murrangud, omandavad säärased vaidlused sotsioloogia kui teaduste põhialuste üle erilise teravuse ja huvitavuse. Eriti võib seda öelda vaidluste puhul sotsioloogia põhialuste üle, mis kui teadus ühiskonna põhistruktuuridest peab selgitama ka oleviku ühiskonna põhistruktuuride ja jõudude saamist ja kujunemist.“²

Moscovici just nende põhialustega, mis seniajani pole kivisse raiutud, tegelebki. Ta defineerib kohe raamatu alguses probleemi – sotsioloogias on sotsiaalsete põhjuste kõrval enamasti psühholoogilised põhjused kõrvale heidetud. Moscovici peab seda vananenud dogmaks, mille „ümberlükkamine ongi [tema] käesoleva töö ainus eesmärk“ (lk 10). Juba eespool mainitud Norbert Elias alustab oma teost sõnadega: „Kui tahame aru saada, millega tegeleb sotsioloogia, peame olema suutelised iseendaga silmitsi seisma ja tajuma end ühena kõigi teiste inimeste seas.“³ Moscovici näitab 600 lehekülje jooksul veenvalt, kuidas ilma psühholoogiliste tegurite mõistmiseta ei ole võimalik ühiskondlike protsessidega tegeleda. Ja kuigi käsitletavad sotsioloogia kolm rajajat püüavad sõnades psühholoogilist analüüsi vältida, nende kirjutised sellest ei pääse – just sotsiaalsete ja psühholoogiliste tegurite sümbioos annab paradoksaalselt nende sõnadele tegeliku jõu.

Durkheim, Weber ja Simmel saavad kõik kriitika osaliseks, ent koos sellega saame väga põhjaliku ülevaate nende teooriatest. Durkeim, kes uuris ühiskonna mõju indiviidile, on Moscovici arust teerajaja, kes avastas tee, mis juhtis sotsioloogia psühholoogia juurde. Weber aga on tema arvates kolmest hiiglasest kõige huvitavam. Tema lähtepunkt oli indiviidi mõju ühiskonnale ja oma karismaanalüüsis näitas ta, kuidas ühiskonna liikuma panevaks jõuks on ratsionaalsetesse süsteemidesse mittesobituvad kired. Moscovici kirjutab samuti idee ja indiviidi väest ning tõdeb lausa: „[K]arisma on muutunud üheks kõige väärtuslikumaks ja haruldasemaks varaks. Ning ma olen üllatunud, et me vaatame nii tuima näoga seda, mis tuumapommi kõrval on üks meie kõige rohkem paanikat tekitavatest avastustest“ (lk 394). Samuti on Moscovicile oluline Weberi kapitalismi vaimu ja protestantliku eetika analüüs, millele ta toetab oma arusaama, et enamasti on vähemused sotsiaalsete muutuste allikaks. Kirgede ja vähemuste ülemus on muidugi häiriv mõte, ent aitab mõista, kuidas toimivad mõjutusprotsessid nii meedias kui ka poliitikas. Moscovici annab meile kätte tööriistad, mille abiga oleme teadlikumad inimesed. Rääkides karismast tõdeb Andu Rämmer oma järelsõnas, et ühiskonnas domineeriva enamuse liikmed „räägivad küll läbimõeldud otsustest ja sisemistest veendumustest, kuid palju olulisemaks tuleb pidada tähelepanekut, et vaid juhi „üleloomulikeks“ ja „üliinimlikeks“ peetavatest omadustest piisab tema vastu usalduse äratamiseks“ (lk 693).

Siia kõrvale on hea lugeda sotsiaal­psühholoog Jonathan Haidti, kes uurides inimeste moraalseid hinnanguid tõdeb: „Oleme sügavalt intuitiivsed olendid, kelle sisetunded juhivad meie strateegilisi arutelusid. Seetõttu on keeruline – kuid mitte võimatu – luua ühendust nendega, kes elavad teistes maatriksites, mis on sageli ehitatud olemasolevate moraalsete vundamentide eri konfiguratsioonidele.“⁴ Inimene on üks irratsionaalne olend!

Kolmandaks süüvib Moscovici Simmelisse, kes aja jooksul liikus oma kirjutistega sotsioloogiast rohkem elufilosoofia poole. Tema uurimuste põhiküsimus oli indiviidide iseseisvuse ja vabaduse säilitamine. Sarnaselt Husserliga, kes pidas 1935. aastal kuulsa loengusarja Euroopa teaduste kriisist, paneb ta oma kaasajale diagnoosi. Moscovici sõnutsi laskub aga Simmel „kraadi võrra sügavamale ja toob kriisi põhjusena välja jõu, mis tegi võimalikuks ja vormis teaduse abstraktse ja kvantitatiivse maailma, see tähendab raha“ (lk 517). Suhtelisus ja ebakindlus valitseb maailma, raha on selle sümbol. Simmel tõdeb sarnaselt Moscoviciga, et indiviidi ja ühiskonna vaheline suhe on vastastikune ja lahutamatu. Siia kõrvale on huvitav lugeda David Graeberit, kelle raha, vahetuskaupade ja võla­suhete mahukas analüüs lõpeb sõnadega: „Võlg on pelgalt lubaduse väärastunud vorm. See on lubadus, mis on rüvetatud nii matemaatikast kui ka vägivallast. Kui vabadus (tõeline vabadus) tähendab võimalust luua sõprussuhteid, siis tähendab see möödapääsmatult ühtlasi võimalust anda ehtsaid lubadusi.“⁵

Mis see vabadus siis on? Moscovici näitab veenvalt, et nii ühiskondlikud kui sisemised psühholoogilised protsessid kujundavad inimesi ja ühiskondi. Ja kõige selle taga möllavad kired ja kõhutunded, mis alles hiljem ratsionaliseeritakse: „[S]ee vastandumine on modernsuse probleem ja kujutab endast meeleheitlikku hukule määratud katset lasta juhtimine üle võtta ratsionaalsel poolusel, mis on võimeline hõlmama irratsionaalset poolust, seda kasutama, endale allutama“ (lk 584). Inimesed loovad pidevalt uusi jumalaid, mis siis neid siia ja sinna pillutavad. Sotsioloogia kombineerimine sotsiaalpsühholoogiaga aitab meil mõista psüühilise elu sotsiaalseid ja sotsiaalse elu psühholoogilisi aluseid. Ja nõnda võib juhtuda, et inimkond oskab kunagi vormida jumalate asemel iseend.

Omaette väärtus on Andu Rämmeri raamatule kirjutatud mahukas järelsõna, mis annab põhjaliku ülevaate Moscovici elust, teooriatest, nende tähtsusest ja rakendatavusest, ent näitab ka seda, miks tema kuulus sotsiaalsete representatsioonide teooria pole teaduses domineerima jäänud. „Moscovici peab sotsiaalsete representatsioonide all silmas terviklikke ideede (ja toimingute) komplekse, mis suunavad inimeste mõtlemist, tundeid ja tegevusi“ (lk 565). Järelsõna on asendamatu abimees mõistmaks, kuidas tema ja hilisemate uurijate edasiarendatud metoodilist lähenemisviisi rakendada ja millised on selle tahud. Rämmer annab ka selge ja hea sissevaate sotsiaalpsühholoogia arengulukku. AERi sarja suurimaid voorusi ongi siinkirjutaja arvates järelsõnad ja kommentaarid, mis originaaltekste alati oskuslikult võimendavad.

Lõpetada võiks aga Semjon Franki sõnadega: „Kes juba ette keeldub ühiskondlike nähtuste filosoofilisest tunnetamisest ning näeb neis ainult objektiivset esemelist tegelikkust, mis on tundma õpitav „positiivse“ teaduse poolt, see sulgeb endale tee sügavusse, ühiskonnaelu tõesesse, aga järelikult ka tõelisesse üldisesse olemusse. Sellised probleemid, nagu näiteks küsimus vabaduse ja paratamatuse vahekorrast, suhtest ideaali ja tegelikkuse vahel või ühiskonnaelu seaduspärasuse olemasolu omapärast, jäävad vältimatult iga­suguse positiivse teaduse pädevuse ringist väljapoole.“⁶ Moscovici on elav näide sellest, kuidas ka tõsiteaduslik teooria­loome võib olla nauditav lugemine ning samal ajal tegeleda nende oluliste küsimustega, olgu siis otse või vihjamisi. Tõlkijaid Iika Brambanit ja Aija Sprivul-Dautancourti tuleb kiita!