Nora. Tere, minu nimi on Nora Maria. Ma saan detsembris 19aastaseks. Minu põlvkonnas on palju Norasid, aga mina sain nime Ibseni näidendist. Ema ütleb: „Naise järgi, kes otsustab ise otsustada.“

18aastased ei tea midagi Ibsenist ja käivad teatris ainult siis, kui õpetaja käsib. Olete sellist või sellega sarnast mõtet kuulnud ehk lugenud? Muidugi olete. Minu põlvkond on niisugune. Aga mina ei ole. Ja see lause teeb haiget isegi nendele minuvanustele, kes tõesti teatris ei käi ja raamatuid ei loe. Minu ema vanaisa oli kooliõpetaja (toona öeldi ilusasti „koolmeister“), isa vanaisa kirjanik (toona öeldi ilusasti „kirjanikuhärra“), minu ema isa oli samuti kirjanik, isa isa aga on näitleja, isa on füüsika- ja ema eesti keele õpetaja. Suguvõsas on ka veel konservaator, kunstiajaloolane, ja tantsija, minu õde. Isa armastab aias kaevata ja teeb nalja, et meie peres pole raha eest labidat liigutatud juba neli inimpõlve.

Kas mina olen see neljas inimpõlv?

Vahel tundub, et minu põlvkond on juba maha kantud. Me oleme ju need lapsed, kellel on paanika- ja tähelepanuhäired ja ärevus. Ausalt – kellel tänapäeva maailmas elades ei tule ärevus peale, see on südametunnistuseta inimene. Minu veidi vanemad sõbrad, kellest mõnda pole ma päriselt kunagi näinud ega katsunud, võitlevad Kagu-Aasias palmiõli-istanduste vastu, USAs abordiõiguse ja -võimaluse eest. Või ka siinsamas Rannus metsatuka säilimise nimel.

Kas mina olen see neljas inimpõlv?

Oma isa ja ema sõpru vaadates – intelligendid selle sõna kõigis tähendustes – tundub mulle, et plantaatorite käest gorillasid päästa on palju lihtsam, kui teha ja elada eesti kultuuri. Sest gorillad on nunnud. Kes ei tahaks päästa gorillaema beebiga?

Kes tahab päästa eesti teatri? Kirjanduse? Mina või?

Kas mina peaksin võitlema selle nimel, et minu vanaisa raamatud oleksid endiselt kohustusliku kirjanduse nimekirjas? Öelge mulle, miks ma üldse tunnen, et ma pean … võitlema. Miks võitlema?

Vaikus. Samas: kui kellelgi on õigus – mis ilusad väljendid nüüd tulevad! – suu täis võtta ja südant valutada eesti kultuuri järgmise 100 aasta pärast, siis olen see mina. 100 aastat on minu suguvõsa eesti kultuuri hoidnud, arendanud, säilitanud muuseumides, uuendanud kirja­sõnas ja teatrilaval.

Võib-olla mul pole mitte ainult õigus, vaid kohustus olla see neljas inimpõlv.

Minu lapsepõlves peeti muidugi jõule, mõlemal iseseisvuspäeval pandi lipp maja külge ning söögituppa lauale. Aga neid tähtpäevi ma eriti ei mäleta. Palju lõbusamad olid 19. veebruar, 19. mai, 19. august ja 19. november. Siis kogunesid isa ja ema sõbrad meie juurde me suure söögilaua ümber: sülearvutid tehti lahti, joodi veini ja esitati kulkale avaldusi. Räägiti palju: kes luges oma uut luulekogu ette, kes kirjeldas põnevat helistikumuutust käsil sümfoonias.

Ma kasvasin nende inimestega koos üles. Need on minu inimesed. Aga nad jäävad järjest vaiksemaks.

Jorge, hea sõber Argentinas, rääkis: vanasti hoiti kaevanduses kanaarilinde puurides, et need annaksid kaevuritele märku, kui mürgised gaasid on käikudesse imbunud. „Aga on valearusaam,“ kinnitas Jorge, „et kanaarilinnud hakkavad kuidagi valjemini laulma või karjuma.“ Ei, vastupidi: „Käiku imbunud süsihappegaas paneb linnud magama.“

Mitte lindude kisa ei pea märkama, vaid vaikimist.

Mul on tunne, et kui tahta ka 100 aasta pärast eesti kultuurist mingis mõtestatud sisus rääkida, tuleb vahepeal vaikuse kuulamise kunst selgeks õppida. Meie peres on olnud eeskujulikud vaikijad ning vaikusepidajad. Mõned, kes ei saanud okupatsiooni ajal erialast tööd teha. Kirjandustunnis öeldakse nüüd salapäraselt: tema vaikis. Mõned, kes vaikisid valenime all tõlkivast ühisest tuttavast. Ja muidugi need, kellel polnudki muud peale vaikuse. Laagrid, kaevandused, taiga ja kadunud hauad.

Ei, mitte vaikust ei pea kuulama. Kuulata tuleb vakatust. Kui intelligent otsustab: mina nüüd enam ei taha, vat mina kaugemale ei jaksa, minge teie edasi.

Kurat. Ei! Nii kui eesti kultuurist kirjutama hakkad, oled kümne lause pärast sellessamas paigas tagasi: välja sureme, sõbrakesed, välja sureme. Ja mina tõrgun, ma trambin jalgu ja tõstan kisa. Mis meil viga on? Miks me viriseme? Meil on vabadus ütelda, mõtelda, kirjutada, näidelda ja komponeerida täpselt nõnda, nagu ise tahame. Pole teist riiki maailmas, kus luuletaja saaks oma riigi raha eest oma esimese kogu trükkida. Kus luuletaja saaks trükkida teise ja kolmanda kogu, saaks taotleda riigilt toetuse erialaseks tööks, õppida ja areneda. Näitlejad virisevad, käivad meeleavaldustel, aga üksikud teatrid on oma uksed kinni pannud. Üksikud lavastajad, üksikud heliloojad … Oot-oot. Kui kanaarilind kisab, et tema teater pannakse kinni, siis pole hullu midagi.

Mitte kisa ei pea kuulama. Mitte kisa, vaid vakatust.

Ja üldisest kisast ei kõla vakatus läbi. Kas oskate kuulata, tähele panna, kui ühes Eesti väikelinnas jääb täna õhtul proovisaal tühjaks, sest proovi enam ei tulda?

Arvud. „Nora, ära ole selline sinisukk,“ ütleb Liisa. Liisa töötab Statistikaametis. „Räägi arvudest, toetu millelegi, kus su viited on?“

Olgu peale.

Kui Bolt kaotas koroonakriisi ajal arvestatava osa tuludest, küsiti riigilt toetust 50 miljonit eurot. Ekspeaminister ütles, et Bolt on oluline tööandja. Peaminister ütles, et imegu muna. Bolt leidis rikka investori. Aga Nordica läks pankrotti. Nagu ka Estonian Air. Eesti Energias on selline bardak, et valju häälega ei julgeta välja öeldagi.

Liisa, palun, näed, arv, viitega pealekauba: riigi toetus bussifirmadele 2023. aastal oli 74 miljonit eurot.*

Toetused riigieelarvest ja omavalitsustelt Eesti teatrile olid 2023. aastal 56 miljonit. Aga keegi ei ütle bussifirmadele, et kui nad hakkama ei saa, las siis bussijuhid müüvad firma logoga särke.

Nora. Sa ärritusid.

Minu põlvkond on need noored, kes on üles kasvanud maailmakülas. Selles 90ndate unelmas. Me oleme harjunud, et pole Eesti turgu ja USA turgu, vaid kõik me müüme ning ostame ühisel turuplatsil.

Riik ei sekku majandusse. Turg reguleerib ennast ise. Teate küll, see jutt.

Või siiski mitte.

Kui Hiina ettevõte otsustaks importida Eestisse tuhat merekonteinerit odavaid Muhu triibuga seelikuid, sekkuks riik dotatsioonide ja tollidega. Muhu nännesid tuleb hoida. Kodumaine tootja ennekõike. See on normaalne, see on turuloogika. Riik ei saa kõrvalt vaadata, kui kodumaisest tootjast lihtsalt üle sõidetakse.

Selles kontekstis tundub mulle, et kultuur ei olegi osa Eesti majandusest. Netflixi kuutasu on 7 eurot – vaata, mida ja kui palju tahad. Teatripilet on 30 eurot – vaata ühte etendust ja kui ei meeldi, siis raha tagasi ei saa. Raamat – 30 eurot. Vinüül – 30 eurot. Aga Tiktok on tasuta. Instagram on tasuta. Mitte päris – tasuta sotsiaalmeedia maksame kinni põlvkonna tähelepanuvõimega. Ja selles kaukas ulub juba tuul.

Kuidas nii läks?

Kuidas niimoodi läks, et noor inimene jäeti külma kätte ja pärast on meel must, et kogu põlvkonnal on Tiktoki pärast tähelepanuhäire?

Sellepärast, et kultuuri ei võeta majandusharuna, vaid püha ripatsina Eesti riigi küljes. Keegi ei julge kultuuri puutuda. Raha niigi ei ole, äkki, kui käe külge paned, kukub päris kokku. Aga märkamatult jääb raha järjest vähemaks. Inflatsioon. Indekseeritud palgad. Riigi ülalpidamine läheb järjest kallimaks.

Löö parem risti ette, kummarda kolm korda ja sosista „eesti keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, eesti keele ja kultuuri …“.

Püha ei tohi puutuda. Püha ja raha ei käi kokku. Püha on püha. Püha on preestrite hoida.

Esietenduse õhtul tuuakse tarkuselaegas ilmarahvale näha. Räägitakse, et kord olla Kiviräha uue raamatu esitlusel taevast mannat sadanud.

Püha needus. Järgmisel aastal on valimised. Tahate kihla vedada, mitu korda nädalas tsiteeritakse ajakirjanduses (foto: pilk kauguses, pilk selge ja meel tahe) põhiseaduse preambulit? Taevas, kui väsinud olen ma sellest preambulist. Ma olen nii väsinud sellest, et kultuur on püha ja puutumatu, aga Eesti filmitegija konkureerib Netflixi, Disney, AppleTV ja HBOga. Netflixi tulu 2023. aastal oli 34 miljardit dollarit. Eesti režissöör ostis teenitud tasu eest uued talvesaapad ja lapsele kommi. Ma olen nii väsinud, et eesti kultuuri eksport on valdkonna entusiastide oma mure. Kuni me sõnastame kultuuri vähemaks teiste majandusvaldkondade kõrval, seni pole meil põhjust kujutleda eesti kultuuri 100 aasta pärast. 100 aasta pärast ei ole eesti kultuuri, sest Tõnis Vilu ei konkureeri vabaturu tingimustes Paul Muldooniga. Tõnis Vilu ei konkureeri Estonian Literary Magazine’ita üldse mitte kellegagi.

Oo, ma olen neid kuulnud, ma olen neid näinud, neid köhatusi, neid kulmukibrutusi üle laua, kui keegi julgeb ütelda „loomemajandus“. Majandus! Kultuur ei ole ju majandus. Kultuur on midagi kõrget ja puutumatut. Kultuuriinimene ei mõtle ometi majandusterminites. Tõesti, see pole ka kultuuri­inimese kohustus, seda ei saa temalt eeldada. Ta on õppinud näitlema, komponeerima, kirjutama haikusid ja võib kõike seda teha maailmas silmapaistval tasemel. Kultuuriinimese kaitsmine on ikkagi riigi ülesanne.

Me ekspordime elektriseadmeid, puitu ja vilja. Aga eesti kultuur on see, mis määrab, kas meie tooteid tahetakse importida. Hiina kella ei taha keegi osta, aga Glashütte kella ostaks küll. Ameerika auto on vägeva mootoriga ja suur. Sama suure auto saaks ka Hiinast osta, aga – kes tahab? Ameerika auto tähendab Route 66t, Ameerika auto tähendab Steve McQueeni. Ameerika auto pole niisama, vaid 1968. aasta Ford Mustang GT 390 Fastback. Hiina auto on … made in China. Kultuur tähendab diplomaatilisi sidemeid riikide vahel. Ja diplomaatilistest sidemetest sõltub riigi kaitse. Kui riigi kaitse üle otsustamine jätta Kaitseväe peastaabi otsustada, siis mõõdetaksegi Eesti kaitsevõimet mürskudes. Kogu Ida-Virumaa aga vaatab VPNiga rahulikult Vadim Šmeljovi uut patriootlikku sõjafilmi ega köhi ka meie mürskude peale.

Nora, jälle. Tuleme olevikust ja läheme tulevikku.

Kui enne sajandilõppu peaksime võõrvõimule alla vanduma, siis mitte seepärast, et meil jäi mürske väheks. See saab juhtuda, kuna me ei suuda vastu panna võõrale kultuurile. Või vastupidi: kuna võõras on saanud niivõrd omaks, et me ei tahagi vastu panna. Ukrainas pole sõda, sest Mutin on Punn või et Donbassis on süsi. Ukrainas on sõda, sest seal ei lagunenud Nõukogude Liit 1990ndate alguses. Ukrainas laguneb see liit praegu.

Ükskõik kui kiiresti areneb tehnoloogia ja muutub kliima, kindel on ainult see, et muutus toob uued muutused. Võib-olla on need kiiremad, võib-olla aeglasemad, ent muutuste keerises jääb ellu see, kellel on teistega tihedad ja sõbralikud suhted. Me ütleme kellegi kohta: ta on kultuurne inimene. See tähendab tegelikult ainult seda, et me jagame sama väärtussüsteemi, tema ja meie jaoks tähendab kultuursus sama asja. Sama kehtib riikidevahelises diplomaatias: „Eesti on kultuurne riik“ tähendab, et me ei jäta Eestit üksi.

Taevas, kuidas ma kardan, et ma saan lapsed ja Eesti on maailmas üksi.

Üksi nagu Ukraina. Sõnad, sõnad, sõnad. Lubadused. Ikka üksi.

Kuni aastani 2090. Kui me suudame oma vigadest õppida, ükskord püksid üles tõmbame, nina tühjaks nuuskame ja võtame oma kultuuri võrdväärsena teiste majandusvaldkondade seas, siis on meil põhjust rääkida eesti kultuuri järgnevast sajast aastast. Muidu mitte. See kõlab nii õudselt, nii paradoksaalselt, aga eesti kultuur ei tohi olla püha. Kultuur peab liikuma ja arenema.

Püha on elav surnu.

Minu põlvkond saab lapsed hiljemalt aastaks 2050. Minust saab vanaema ehk kunagi 2070. aastal. Ilmselt sünnib lapsi tulevikus vähem ja isegi 50aastaselt pole keeruline sünnitada. 2090. aasta paiku on veelahe, prognoositava ajaloo horisont. Siis hakkavad surema need inimesed, kes veel mäletavad aega sajandi alul, s.t praegust, 2024. aastat. Need inimesed, kes praegu kultuurielust kas administreerides või luues osa võtavad. Ma ei kahtle, et aastani 2090 peab eesti kultuur vastu – kui mitte muu, siis vanainimeste nostalgia tõttu. Ilmselt on eestlaste kultuur üsna sarnane sellele, mis ta on praegu. Koodid ja väärtused on sarnased, nii nagu isegi mina saan aru, mida tähendab keeleuuendus, ma olen koolis lugenud „Popit ja Uhhuud“ ja püüdnud lugeda „Tõde ja õigust“.

2050. aasta paiku hakkavad surema need, kes nägid pärast öölaulupidu unes Reaganit luige kujul Thatcheri sängi langemas.

Oo, laula hävingut, naine, hukku kuuluta, Nora!

1960ndate Hruštšovi beebibuumi lapsed. 1980ndate beebibuumi lapsed. 50ndates eluaastates kõrgharitud Tartu naised, need, kes statistiliselt veel ilukirjandust loevad. Kõik nad surevad üksteise järel. Ja siis tuleme meie. Meid on vähe, me oleme küünilised ja meil on ärevushäire.

Võib-olla pole meil vaba Eestit. Oma riigi puudumine pole eesti kultuurile kunagi takistuseks olnud. Ehk isegi vastupidi: kui meid kontsaga mutta püütakse vajutada, pöörame nina tähtede poole. Kiusu pärast pöörame. Aga võib-olla pole meil sellisel kujul enam riikegi: suveräänse riigi võib eelarve poolest moodustada ka Apple või Amazon või Google. Omalaadsed riigid riigis on nad juba praegu. Millised on tööülesanded Eesti Vabariigi kultuuriatašeel Apple’i kuningriigis aastal 2080?

Ta ei saa olla pelk ametnik. Ta peab olema laia silmaringiga, kunstilise haridusega, tundma turundust, ajalugu, tehnoloogiat ja meediat. Pole mõeldav, et see inimene on blanketikuningas. Oletatavas Apple’i kuningriigis on märksa energilisem kultuurielu, sest suured firmad ongi suured seetõttu, et nad on tegelikult kultuuriettevõtted. Ameeriklane on kas vabariiklane või demokraat, aga kõigil neil on Iphone. Apple’i äratuntav disainikeel, puhtad matid värvid, ümarus ja tempereeritus liidab inimesed üheks … Ei, mitte rahvaks, aga rahvuseks küll. Praegu me ütleme: Apple’i ja Samsungi ökosüsteem, milles eri seadmed viibeajata omavahel suhtlevad. Samavõrd võiks rääkida Apple’i ja Samsungi riigist, millel on oma sümboolika, värvid, võimu atribuudid, kuigi füüsiliselt riiki pole kuskil.

Selleks, et oleks kultuur, pole vaja riiki. Aga Apple ja Samsung vajavad tehnilist innovatsiooni selleks, et inimesed nende „riigis“ elaks. AI ehitab üles nähtamatu riigi. Ametnikke pole vaja. AI administreerib.

Administreeriv Intelligentsus.

Väikekultuur. Mitte 50 aasta pärast ei juhtu see, et noor inimene loobub näitlejakutsest. Vaikib. Või ei lähe BFMi režiid õppima. Vakatab. Või lõpetab luuletuste kirjutamise, kuna ta tunneb, et kedagi tegelikult ei huvita. Et ta jätaks ennast ise tööturul üksi. See juhtub täna.

Aga see pole lõpp. See on ainult suure kultuuri lõpp.

Suur kultuur, laulupidude ja ooperite kultuur asendub väikekultuuriga, ja väike pole sisult väiksem, aga ta on lokaalsem. Väikekultuur on stencil art ja amatöörfilmid, väikekultuur on isekirjastatud raamatud ja ise levitatud muusika, väikekultuur on eestikeelne Vikipeedia ja Youtube.

Väikekultuuri me tunneme tegelikult hästi. Väikekultuur on Jannsen ja Koidula, Juhan Jaik, noor Mägi ja igavesti noor Pärsimägi. Väikekultuur on okupatsiooniaegne vastupanu ametlikule suurejoonelisele kultuurile. Köögis salvestatud sümfooniad. Samizdat. Luuletus.ee.

Väikekultuur on loobunud riigi toetusest, sest need loojad ei usu riiki, nad teavad, nad on näinud, et riiki ei huvita. Nad ei kirjuta kunagi uut „Tõde ja õigust“, selleks pole raha, aga nad kirjutavad „Pombi ja Üdsimärdi nõiad“.

Nad ei saa kunagi loomingu eest riigilt kingiks maja, nagu Tammsaare. Nagu Palusalu ja Salumäe. Või maja või korterit nagu Luts ja Vilde ja Mälk.

Väike. Linnapildis viirastuv. Kummastavad helid. Värvid. Valgus.

Mitte Staatsoper Unter den Linden, vaid see kelder Kreuzbergis, kus Elias ühendas kaheksa akordioni ChatGPTga.

See juhtub juba praegu. Sada väiketeatrit. Tuhat isekirjastavat luuletajat. See ei ole kultuurilise rikkuse, vaid stagnatsiooni märk.

Kivirähka loetakse sajandi lõpul nagu Tammsaaret praegu, ja Tammsaare on filoloogide, mitte inimeste rõõm. Minu põlvkond ei usu teda. Me ei tea, mis on ader või miks iga asja peale kuskil kuuse all salaja nutma peab. Meie põlvkond nutab avalikult. Me oleme korraga küünilised ja empaatilised. Selles sajandilõpu maailmas ei kutsu õnnis Krõõt heleda jaalega põrssaid koju. Selles maailmas sööb Jaan seepi ja kepib Luiset.

Meid on seal sajandi lõpul nii vähe. Seda minu põlvkonda.

Nora, sul on hirm. Sealt edasi tuleb pimedus. Sina oled neljas inimpõlv.

2090-2124. 34 aastat. Peaaegu kaks korda nii palju, kui mina praegu elanud olen. Pimedus sealpool. Nähtava ajaloo piir. Vanaisa ütles, et kui sa pead minema pimedusse, mine selg ees, vaata valguse suunas. Siis ei kuku. Ega karda.

Olgu peale, Nora, vaata sealt siiapoole, it’s fin de siècle again, my dear.

Kui sõda lõppes, uskusime, et nüüd on maailm paigas. Aga usuti ka Versailles’d. Uus sõda, ja uus rahu. Kuum rahu. Külm sõda. Vaiksed olime siin. Minu lapsed sündisid. Eesti oli maailma pärapõrgu ja elu oli igav nagu Tšehhovi näidendites, mida toona ikka mängiti. Sajandi keskpäev, ritsikate sirin, leitsak, aknad ja uksed lahti, koer lõõtsutab põrandal, silmapiiril laseb vilet Rail Balticu rong.

Ootasime ükssarvikuid ja uut Tiigri­hüpet. Eesti näitekirjandust enam ei olnud. Eesti romaani enam ei olnud. Meie kirsiaed oli suvilakruntideks müüdud. Ise müüsime. Ei läbenud oksjonit ära oodatagi.

Lopahhini saatsime persse.

Kes see oli, kellel see mõte tuli? See Suur Mõte. Eesti riik hakkab esindama Eesti riigi territooriumil loodud loomingu õigusi ning siin tegutsevaid loojaid. Õigused ja patendid jäävad 50 aastaks siia, aga loojad saavad oma raha kätte. Ameerika stsenaristid ei pea enam streikima. Keegi ei loobu kunstist selle pärast, et tal on lapsed ja majalaen.

Tule Eestisse. Tule ja loo. Me aitame sinu õigusi kaitsta.

Korraga olid meie metsad, rannad, puhkekülad ja loomemajad täis Holly­woodi stsenariste. Saksa romaanikirjanikke. Korea indie-muusikuid. Nad ei jaksanud endale agenti palgata, kohtus produtsentide ja stuudiotega hageda, aga võisid lubada lennupiletit Eestisse. Sajandi keskel sai Eestist autoriõiguste Šveits. Eesti juristid võitlesid kirjanikele ja maalikunstnikele välja ära teenitud miljonid Ameerikate, Aasia ja Euroopa kohtutes. Ja riik teenis. Riik teenis vahelt ja hästi.

Filmistuudiod tasusid õiguste eest Eestile. Pulitzeri ja Nobeli preemia laureaatide õigused osteti kultuuriministeeriumist. Tarkvarafirmad kolisid oma loomingulised divisjonid ja koodikirjutajad Eestisse. Roosna-Allikul Käbi puhketalus kirjutati kood, mis viis inimese Marsile.

Oli see päriselt? Või on vanainimene sonima hakanud? Pidi olema, oli ju!

Ma kuulsin sajandi keskel ära need vakatused. Mina kuulsin. Ja mul oli mure. Ma panin tähele, kui näitekirjanikud vaikisid, kui luuletajad enam ei avaldanud. Aga nad tulid tagasi. Sest usk tuli tagasi. Riik, mida vahepeal pool sajandit justkui olemaski ei olnud, tuli tagasi.

Ausalt, ma olen liiga vana, et aru saada, mis pagana asjandus see on, millega minu lapselapsed oma kultuuri teevad. Mind ei huvita ka enam, ma olen oma pilgu pööranud minevikku ja püüan mõista seda sajandit oma selja taga.

Mis oli see kõige olulisem? See, mis meid päästis. Päästis eesti keele ja kultuuri?

Me tapsime püha. Selle neetud preambuli.

Nora, me tapsime püha ja kanaari­linnud hakkasid jälle laulma.

*  Ühistranspordi programm 2025–2028