Minu esimene kokkupuude korea päritolu saksa mõtleja Byung-Chul Hani loominguga toimus 2017. aastal, kui olin külalisprofessor Berliini vabas ülikoolis ning leidsin terve rea tema õhukesi, aga huvitavate pealkirjadega raamatuid Kulturkaufhausi filosoofia riiulilt. Hankisingi endale mõned neist, ent lõpuni ei jõudnud paraku ühegagi, sest kuskil esimese kolmandiku lõpuks hakkasid need mulle tunduma triviaalsed ja lihtsakoelised, ehkki neis sisalduva hiliskapitalistliku ühiskonna kriitikaga olin suuresti nõus. Tänavu aga otsustasin anda talle teise võimaluse, kuna mitmed üliõpilased mu vaimse tervise filosoofia seminaris hakkasid küsima mu arvamust Hani äsja eesti keeles ilmunud „Väsimuseühiskonna“ kohta ning ka sõbrad ja kolleegid on tema kohta häid sõnu öelnud – üks neist koguni selle raamatu ära tõlkinud. Seda enam et raamat on ülilühike nagu Hanil ikka.
Sellised raamatud, nagu Han neid kirjutab, on tõepoolest väga vajalikud. Neid peaksid lugema 16–18aastased intellektuaalsete huvidega noored, kelles need võiksid äratada sügavama huvi filosoofia vastu, ja võib-olla ka keskeakriisi jõudnud keskastme juhid, kes on saavutanud elus kõik, mille poole nad püüdnud on, aga tunnevad ebamääraselt, et miski oluline on kuskilt ikkagi puudu. Kõik ülejäänud võiksid aga nende asemel lugeda midagi muud.
Tõsi, selles žanris edu saavutamiseks ei tohi raamat olla täiesti triviaalne: see peab sisaldama midagi uut või vähemalt midagi, mida pole varasemalt sama suure selgusega sõnastatud. Hani teose puhul on see termin „saavutusühiskond“ ja sellega rööpnev „saavutussubjekt“. Need on head terminid. Hani järgi on tänapäeval saavutusühiskond asendanud Foucault’ kirjeldatud distsiplinaarühiskonna, mis põhineb käskudel ja keeldudel, teisisõnu negatiivsusel, samas kui saavutusühiskond on üdini positiivne. Seetõttu ei kehti seal n-ö immunoloogiline paradigma vaimse tervise probleemide käsitlemisel, sest see eeldaks negatiivsete faktorite sissetungi väljastpoolt. Sellega kaasneb aga vajadus need välja tõrjuda, just nagu distsiplinaarühiskond sulgeb endast välja patoloogilised hälbed ega luba sisse tungida ohtlikel võõrastel. Saavutusühiskonnas seevastu toimib neuronaalne paradigma, mis taandab sellised probleemid närvisüsteemi funktsioneerimishälvetele. Tegelikult, ütleb Han, on probleem mujal: nimelt selles, et kogu aeg tulebki funktsioneerida, ennast teostada, saavutada järjest uusi tulemusi, mis aga jäävad kõik vahefaasiks, sest lõpp-punkt on paratamatult hoopiski läbipõlemine ja surm. Ka sellega võib nõustuda, ja ehkki see väide pole tingimata väga uus (Claus Offe, Zygmunt Bauman ja Guy Standing näiteks on sarnaseid ideid esitanud juba väga kaua), on raamatus see sõnastatud lihtsalt ja jõuliselt. Ja tüütuseni korduvalt, ilmselt oletades, et ka teose lühikestest peatükkidest võib mõni lugeja ikkagi piirduda vaid paari-kolmega.
Lihtsus, jõulisus ja korduvus ongi Hani stiili põhiomadused. Tema tekst näeb välja nagu arvamusartikkel mõnes eesti ajalehes pärast seda, kui lapstoimetaja on sellest üle käinud ja armutult maha kriipsutanud kõik „minu arvates“, „võib väita“ ja „pole välistatud“. Han ei arutle, ta ütleb, kuidas on. Ta ei argumenteeri eriti ega too ka kuigi palju näiteid, mis tema seisukohti kinnitaksid. Kui mõtlejad, keda ta tahab oma leeri hõlmata, pole öelnud seda, mida tal tarvis on, siis ta lihtsalt omistab neile vajalikud väited: „olnuks Nietzschele vastik“ (lk 40), „Carl Schmitt arvanuks“ (lk 41). Kui keegi on eriarvamusel, siis ta lihtsalt eksib: „Esposito [rajab] oma immuunsusteooria valele eeldusele“ (lk 7), „see on Baudrillard’i teooria nõrkus“ (lk 9), „Ehrenberg võrdsustab ekslikult“ (lk 13) ja nii edasi.
Kõige häirivam on selline suhe filosoofia pärandisse seal, kus Han korraga kritiseerib teisi mõtlejaid ja siis mingeid nende väiteid enda omadena esitab. Olles just teatanud, et Foucault’ kirjeldatud paradigma on asendunud tema omaga (lk 12), nimetab ta selle uue seisundi ühe keskse tunnusena, et iga inimene on nüüd timukas ja ohver ühes isikus (lk 14, 20, 44, 49) – see on ometi Foucault’ distsiplinaarse võimuteooria üks keskseid seisukohti. Hannah Arendti vita activa kritiseerimisele on pühendatud terve peatükk (lk 18–21), ent ometi esitab Han vägagi arendtliku vaate poliitikale hiljem ise (lk 51), loomulikult paralleelidele viitamata.
Kuid ka vastuolud iseenese seisukohtadega ei ole Hanile probleem. Näiteks vastandab ta Freudi vaate melanhooliale oma käsitlusega depressioonist: melanhoolia seisneb destruktiivses suhtes internaliseeritud Teisega (lk 38), aga „depressioonil objekti ei ole ja ta pole millelegi suunatud“ (lk 39). Selle kohani jõudes kirjutasin raamatu äärele, et depressiooni võiks Freudi mudeliga sarnaselt kirjeldada hoopis kui surutud olekut internaliseeritud „ideaalmina“ ja „luusermina“ vahel. Ja ennäe! Leheküljel 42 saabki teada, et saavutusühiskonnas „positiveerub ülemina (ehk superego) ideaalminaks“, mis käskivale-keelavale üleminale vastanduvalt on võrgutav. „Minaideaali kõrval paistab tõeline mina äbarikuna“ (lk 43). Võta nüüd kinni, kuidas siin objekti ei ole. Nii üle- kui ideaalmina on ju internaliseeritud ettekujutus sellest, mida ühiskond reaalselt minalt ootab ja eeldab. Esimene kehastab ähvardavat normi, teine seda, milleks ihaldatakse, kuid ei suudeta muutuda. Mõlemal puhul on tegemist väljastpoolt peale surutud kujutelmaga, mis satub seespool valitseva olukorraga konflikti.
Tavaliselt kuulub ühiskonnakriitika juurde ka visioon, mismoodi kritiseeritavat paremaks muuta või millega oleks see tarvis asendada. Siin kerkib üles veel üks päris suur, meie aega laiemalt iseloomustav probleem – midagi, mille on sõnastanud juba Churchill: kuigi teatav ühiskondlik olukord (tema tsitaadis demokraatia) on ideaalskaalal mitterahuldav, on kõik empiiriliselt teadaolevad (ja võib-olla koguni ka kõik visandatavad) alternatiivid veel halvemad. Pean ütlema, et saavutusühiskond on väga mitmes mõttes väga suur edasiminek nii võrreldes kapitalistliku distsiplinaarühiskonnaga (rääkimatagi totalitaarsest diktatuurist) kui ka agraarutoopiate ja religioossete kogukondadega ja mille kõigega veel. Ideaalset ühiskonda ei ole, kui selline peakski tekkima, keeravad inimesed ta tingimata õige pea tuksi.
Aga mida siiski pakub meile Han? Leheküljel 48 saab teada, et peame lõpetama töötamise. „Jumalad ei tooda midagi. Tööd nad samuti ei tee.“ (Iseenesest kahtlane väide, kui meenutada kõiki loomismüüte.) Kuna aga meie teeme tööd, ja kogu aeg, ei ole meil enam õiget, pühalikku pidu, ainult vaatemängud ja sündmused. Ja kui te veel aru ei saanud, siis veel kord: „Inimene pole sündinud selleks, et teha tööd. Kes töötab, pole vaba“ (lk 50). Tõeliselt vabad on vaid need, kes loovad ilu – luuletajad ja kunstnikud ja filosoofid. Vabad peaksid olema ka poliitikud, aga paraku ei ole, sest nad ei tee seda, mida Han tahab – „nad peavad tegema kauneid tegusid ja looma ilusaid eluvorme … Näiteks peaksid nad ühiskonda muutma nõnda, et sündida võiks rohkem õiglust ja rohkem õnne“ (lk 51).
Oletame siis hetkeks, et masinad teevad ära kogu tüütu töö ning kõigile hakatakse maksma baassissetulekut, et nad võiksid hakata ilu looma, nii hästi või halvasti, kui oskavad. Miks arvab Han, et üsna peatselt ei tuleks kellelegi pähe mõte hakata koostama edetabeleid parimatest teostest või luua sotsiaalmeediavõrgustik, kus igaüks võiks oma loodule laike koguda? Võib-olla on probleem siiski sügavamal. Võib-olla peaks ka selle analüüs olema sügavam.
Filosoofiliseks ma sellist teksti ei nimetaks. See, et käsitletav probleemistik on filosoofiline, ei tee veel tema käsitlemist filosoofiliseks. Aga mis ta siis on? Laias laastus võib ehk jaotada kõik teatavat maailmavaatelist positsiooni väljendavad tekstid kolme kategooriasse. Propagandistlikud on need tekstid, mis on suunatud teistsugusel arvamusel inimesele eesmärgiga, et too oma arvamust muudaks. Religioossed on (kitsas mõttes) niisugused tekstid, mis sisenemiseks eeldavad, et lugeja ongi juba üldjoontes autoriga samal arvamusel. Filosoofilisedon aga need tekstid, mis küll teatavaid seisukohti kaitsevad, kuid mida lugedes võib lugeja jääda ka eriarvamusele, ent saab tekstiga sellegipoolest tulemuslikult suhestuda, mitte lihtsalt närvi minna või õlgu kehitada. Filosoofilisele tekstile lähenemisel käivitub teistsugune lugemisrežiim: ma otsin teksti igast väitest nõrkusi ja haavatavusi, üritan sõnastada vastuväiteid, või testida oma seniseid vaateid nende vastu. Propagandistlik tekst üritab sellist lähenemist eos summutada, kõik võimalikud vastuväited tühistada kui valedest eeldustest lähtuvad või muidu vastuolulised. Religioosse teksti lugemisel aga peaksin ma saama oma sisemisele olekule pidevat kinnitust: jah, just nii, täpselt seda olen ma ka ise kogenud.
Sellises jaotuses liigitaksin ma Hani teksti religioosseks. Väikseid vihjeid selles suunas annab ka raamat ise. Peter Handke essee konspekti lõpetuseks ütleb Han, et Handke visandab väsimuse immanentse religiooni, mis tundub autori meelest olevat tänuväärt tegevus (lk 33). Raamatu viimane peatükk rõhutab samuti religioossete juurtega maailmavaadet kui põhilist võimalikku vastumürki hädadele, mille saavutusühiskond endaga kaasa on toonud. Ehkki mulle on religioosne lugemisregister ja tekstid, mis seda nõuavad, midagi võõrast, võib paljudele lugejatele tänapäeva maailmas neist abi olla, eriti kui nad ise oma probleeme selgesti sõnastama pole õppinud. Ent kohati võivad raamatu väljendusvorm ja väljendatavate mõtete laad ka omavahel vastuollu minna. „Asi pole mitte selles, et nartsissistlik subjekt ei tahakski millegagi lõpule jõuda. Ta lihtsalt ei ole selleks võimeline. Saavutamissund ajab teda ikka ja jälle veel rohkem saavutama“ (lk 36). „Täpselt nii!“ mõtleb lugeja. „See räägib just minust!“ Ent just samal leheküljel on ju tsiteeritud Richard Sennetit: „Nartsissist ei janune mitte kogemusi, vaid elamusi [—] kõiges, mida ta kohtab, tahab ta iseennast läbi elada. Kõikjal otsib ta vaid iseenda väljendust või peegeldust …“ Ning sellise elamuse „Väsimuseühiskond“ pakubki.
Kahjuks ei saa arvustust lõpetada ilma mõnede kriitiliste sõnadeta toimetamistäpsuse kohta, mis jätab üllatavalt üksjagu soovida. Leheküljel 18 on jäetud tõlkimata originaalis leiduv pikem tsitaat Arendti raamatust ja seetõttu puudub sellele ka viide, ent järgnevad viited samale raamatule ütlevad „sealsamas“, justkui jutt käiks Alois Haasi monograafiast dominikaani munkade elust. Richard Senneti ülal ära toodud tsitaat on viidatud Kanti „Praktilise mõistuse kriitikale“ (lk 36). Aristotelese „Poliitika“ pealkiri on viidatud eesti keeles, Platoni „Seaduste“ oma aga kreeka keeles, tõlkega sulgudes. Mõned algselt muus kui saksa keeles kirjutatud raamatud on viidatud algkeelsete väljaannete järgi (Deleuze lk 26, Merleau-Ponty lk 16), mõned täiesti arusaamatult saksakeelsete tõlgete alusel (Agamben lk 27, Ehrenberg lk 13, 38). Tõlke ladususe ja täpsuse kohta võib samas öelda ainult häid sõnu, ja sel positiivsel noodil ongi sobiv lõpetada.
