Elukutsevalikut peetakse inimese elus üheks tähtsamaks otsuseks. Kuna enamik veedab suure osa ajast tööülesandeid täites, määrab see suuresti ära, millega inimene elu jooksul tegeleb. Elukutse­valik mõjutab märkimisväärselt mitut elutahku, sealhulgas majanduslikku olukorda, üldist heaolu ning vaimset ja füüsilist tervist. Eri teadusvaldkondade uurijad on pühendanud palju tähelepanu sellele, millised tegurid mõjutavad või ennustavad inimese sotsiaal-majanduslikku staatust ja ametivalikut. Psühholoogias keskendutakse seostele individuaalsete psühholoogiliste erinevustega, eriti vaimsete võimete ja isiksuseomadustega.

Intelligentsuse seos edukusega

Korduvalt on tõestatud, et vaimsed võimed ehk intelligentsus on üks tugevamaid inimese edukust ennustavaid psühholoogilisi tegureid. Intelligentsuse definitsioonid kirjeldavad seda kõige üldisemalt kui võimet õppida, mõelda ja probleeme lahendada. Sellest lähtudes pole üllatav, et vaimsed võimed mõjutavad nii inimese toimetulekut kui ka elulisi valikuid.

Ühe käsitlusviisi kohaselt on intelligentsusel ja elutulemustel otsene seos – kognitiivsed testid mõõdavad intelligentsuse taset, samal ajal kui elu võibki käsitleda kui intelligentsustesti.¹ Seega mõjutab vaimne võimekus nii testitulemusi kui elulisi saavutusi, selgitades nendevahelist seost.

On leitud, et inimene otsib keskkonda, mis vastab tema omadustele, sealhulgas vaimsetele võimetele. Uuringud on näidanud, et eelistatakse töökohti, mis sobivad oma kognitiivsete võimetega ja seda tüüpi sobivus viib suurema rahulolu ja püsivuseni valitud ametis või haridustee jätkamisel. Kui aga töö või haridusvalik ei vasta inimese võimetele, on suurem tõenäosus, et ta otsib alternatiivseid võimalusi, mis tema tugevustega paremini haakuvad.²

Kuidas vaimseid võimeid mõõdetakse?

Individuaalsete erinevuste mõõtmine on psühholoogias keskne teema, kuna teadustulemuste tõlgendamisel on tähtis, kuidas psühholoogilisi konstrukte on hinnatud. Intelligentsust mõõdetakse vaimsete võimete testidega, kus hinnatakse mõtlemis-, õppimis- ja probleemilahendusoskust. Iga ülesanne, mis nõuab kognitiivset pingutust, peegeldab mingil määral inimese vaimset võimekust. Usaldusväärsete järelduste tegemiseks tuleb aga tugineda teaduslikult välja töötatud ja kontrollitud meetoditele.

Üldvõimekuse hindamine peab põhinema paljudel kognitiivsetel oskustel, et tulemuste alusel saaks kujundada üldise võimekuse näitaja. Üks enim kinnitust leidnud teadustulemus selles valdkonnas on, et eri tüüpi vaimsed võimed on omavahel seotud, näiteks inimene, kes oskab hästi kuubikutest mustreid kokku panna, on sageli edukas ka sõnade seletamisel. Kuigi leidub erandeid ja seda seost võivad muuta aju toimimist mõjutavad tegurid, on seos üldpopulatsioonis järjepidevalt kinnitust leidnud. Seda kitsamate kognitiivsete võimete ühisosa nimetatakse üldvõimekuseks, kuid inimese unikaalseid tugevusi ja nõrkusi kajastavad täpsemalt kitsamad võimete tasandid.

Üks teaduslikult välja töötatud ja pidevalt uuendatav mõõtevahend, millega hinnatakse kognitiivseid võimeid, on Wechsleri intelligentsusskaala. Seda peetakse vaimsete võimete hindamisel üheks maailma enim kasutatud testikomplektiks. Tartu ülikooli psühholoogia instituudis tehti selle põhjalik eestindamine ja kuna test on detailne, siis kasutavad seda peamiselt kliinilised psühholoogid üldvõimekuse väljaselgitamiseks ja diferentsiaaldiagnostikaks. Eestindatud versioon on põhjalikult kohandatud, et see vastaks keele- ja kultuurikontekstile – eriti vajasid muutmist verbaalsed ülesanded, kuna eestlaste sõnalist võimekust ei saa hinnata samade ülesannete alusel nagu Inglise või Ameerika versioonis.

Eestindamise käigus analüüsisime põhjalikult ka testi struktuuri faktoranalüütiliste meetoditega, et selgitada, kas alltestide omavahelised seosed püsivad eri demograafilistes gruppides sarnasena. Tulemused kinnitasid, et meeste ja naiste ning eri vanuserühmade puhul mõõdab test kognitiivseid konstrukte sarnaselt – kitsamad võimete aspektid koonduvad samade laiema võimekuse kategooriate alla.

Eri haridustasemega gruppide puhul ilmnes, et intelligentsuse struktuur mõnevõrra varieerub. Tõenäoliselt on see tingitud koolihariduse mõjust teatud võimetele, nt matemaatilised teadmised ja verbaalsed oskused, samal ajal kui teised võimed, näiteks arvude kordamine või mosaiikpiltide kokkupanek sõltub haridusest vähem. Seetõttu tuleb eri haridustasemega gruppide vaimsete võimete võrdlemisel olla ettevaatlik – sama test võib mõõta mõnevõrra erinevaid nähtusi. Näiteks kõrgema haridustasemega inimestel on arvutamisoskus sageli tihedalt seotud verbaalse võimekusega, peegeldades hariduse mõju. Madalama haridustasemega inimestel võib aga arvutamisülesannete lahendamine rohkem sõltuda töömälu võimest ehk sellest, kui palju infot suudetakse korraga töödelda. Kõrgem haridustase ja tööalane staatus olidki ka Eesti uuringus teiste võimete alatahkudega võrreldes kõige enam seotud verbaalse võimekusega ja sageli on sedasama leitud ka mujal maailmas.

Aga vanemate ja keskkonna mõju?

Inimese individuaalsete omaduste ja edukuse vahelisi seoseid uurides kerkib sageli küsimus, kui palju mõjutavad laste tulevast edukust nende vanemate haridus ja sotsiaal-majanduslik staatus. Sellele on teadusuuringutes palju tähelepanu pööratud ja mõlemad tegurid on kahtlemata kaalukad, kuid nende mõju võib paiguti erineda.

Wechsleri intelligentsusskaala andmetel Eestis tehtud uuring näitas, et nii vanemate staatus kui ka inimese enda vaimsed võimed mõjutavad laste haridust ja tööalast positsiooni. Seejuures oli sarnaselt paljude lääneriikidega inimese enda vaimsete võimete mõju tema edukusele suurem. Ka ilmnes, et osa vanemate mõjust kandub edasi laste vaimsete võimete kaudu, mis omakorda mõjutavad haridustaset ja tööalast staatust.

Vanemate mõju laste vaimsetele võimetele võib olla nii geneetiline kui ka keskkonnast tulenev. Intelligentsus on üks kõrgeima päritavusega psühholoogilisi omadusi, kuid ka kodune keskkond ja vanemate pakutud võimalused mõjutavad laste vaimsete võimete arengut. On välja pakutud, et perekonna kõrgem sotsiaalne positsioon tagab rohkem ressursse ning stimuleerivamaid ja nõudlikumaid keskkondi, mis toetavad verbaalsete võimete arengut ja seeläbi sobivust kõrgema staatusega ametitesse.

Isiksuseomaduste mõõtmine

Peale vaimsete võimete on üha enam uuritud ka isiksuseomaduste rolli inimese valikutes ja edukuses. Psühholoogid defineerivad isiksuseomadusi kui inimesele omaseid mõtlemis-, reageerimis- ja käitumisviise, mis võivad olla üsna sõltumatud tema vaimsetest võimetest. Kõige laiemalt teaduslikult tunnustatud mudelid isiksuse kirjeldamiseks põhinevad viiele (nt Suur Viisik) või kuuele üldisemale omadusele.

Uuringud näitavad, et meelekindlus on üks tugevamaid haridusliku ja tööalase edukuse ennustajaid. Meelekindlad inimesed on sihikindlamad, organiseeritumad ja kohusetundlikumad, mis aitab neil paremini toime tulla akadeemiliste ja tööalaste nõudmistega. Ka seostub ekstravertsus, eriti ambitsioonikus ja sotsiaalne enesekindlus, kõrgemate ametipositsioonidega. Seevastu düssotsiaalsus ja neurootilisus võivad olla seotud madalama sissetuleku ja kehvema töösooritusega.

Isiksuse hindamiseks kasutatakse peamiselt enesekohaseid küsimustikke, kus inimene annab ise oma omaduste kohta hinnangu. Kuigi on katsetatud mitmesuguste meetoditega, on küsimustikud kõige efektiivsem viis isiksuse mõõtmiseks. Seda eriti siis, kui eesmärk on tuvastada laiemad seosed isiksuse ja eluliste valikute vahel, milleks on vaja koguda suuri andmestikke.

Üks võimalus isiksuse veel täpsemaks mõõtmiseks on küsida hinnanguid ka inimese lähedastelt või tuttavatelt. See võimaldab võrrelda enda hinnangut teiste vaadetega, tuues esile nii kattuvusi kui ka erinevusi – näiteks aspekte, mida teised tajuvad, aga inimene ise mitte (ja vastupidi). Teiste hinnangud pakuvad väärtuslikku informatsiooni, eriti organisatsioonipsühholoogia valdkonnast. Uuringud näitavad, et töösooritust ennustavad teiste hinnangud isegi paremini kui enesehinnangud, kuna need peegeldavad mitte ainult inimese tõelisi omadusi, vaid ka tema reputatsiooni.³ Kuna tööalaseid otsuseid, nagu ülesannete jaotamine, palga määramine, värbamine ja edutamine, teevad sageli teised inimesed, on maine väga tähtis. Seega isiksuse puhul on omaenda hinnangute kõrval väärtuslikud ka teiste hinnangud nii teadustöös kui ka elus üldiselt.

Nii nagu vaimsed võimed, on ka isiksuse­omadused organiseeritud hierarhiliselt. Suur Viisik ei peegelda üksikuid isiksusejooni, vaid on laiade ja mitmetahuliste omaduste kogum, mis koondab endas kitsamaid iseloomujooni. Näiteks on välja selgitatud vähemalt 70 eristuvat isiksuse tahku ning nende sees ja neist väljaspool on veelgi rohkem isiksusenüansse – stabiilseid ja mõõdetavaid omadusi, mis moodustavad isiksuse hindamise kitsaima tasandi. Need hindamistasandid täiendavad üksteist ja nende kasutus sõltub eesmärgist.⁴ Suure Viisiku tasand on kasulik olukordades, kus on vaja infot esitada ülevaatlikult ja kiiresti (näiteks tööalases nõustamises), samal ajal kui detailsemad nüansid on väärtuslikumad nt sobivuse algoritmide või inimese haruldasemate joonte väljaselgitamisel.

Geenivaramu isiksuseuuring ja ametite isiksuseprofiilid

Kuna töötatakse väga erinevatel ametikohtadel, vajavad ametialaste erinevuste uuringud suuri valimeid. Tavaliselt valitakse sedalaadi suurtesse uuringutesse lühikesed isiksuseküsimustikud ja vaid inimese enda hinnangud. Geenivaramu isiksuseuuringus koguti aga maailmas täiesti ainulaadne andmestik. Inimesed täitsid väga põhjaliku küsimustiku (198 väidet), mis võimaldab määratleda isiksust nii suurte omaduste kui ka isiksusenüansside kaudu. Eriline on ka see, et uuringus osalejad moodustavad ligi 7% Eesti rahvastikust ehk valimi kogusuurus oli pea 70 000 inimest. Lisaks andis ligi 20 000 inimese isiksusele hinnangu ka lähedane või tuttav.

Selline suur andmestik võimaldas meil Uku Vainiku ja René Mõttusega uurida esialgu väga lihtsana paistvat, aga üllatuslikult väga vähe teaduslikult uuritud teemat, milleks on ametite isiksuse­profiilid. Kuigi isiksuse hindamist kasutatakse tööde ja ametitega seotud valdkondades väga laialdaselt, ei ole teaduskirjanduses spetsiifilisemate ametite isiksuseprofiilidele eriti tähelepanu pööratud.

Uuringu tulemuste juures üllatas meid peamiselt laialt levinud stereotüüpide paikapidavus. Kõige enam erinesid mitmesugustes ametites töötavad inimesed avatuse ja ekstravertsuse poolest. Ootuspäraselt ilmnes, et loominguliste ametite pidajad, nt kunstnikud ja kirjanikud, on keskmiselt kõige uudishimulikumad, hea kujutlusvõimega ja huvitatud uutest kogemustest. Müügi­inimesed olid kõige ekstravertsemad ehk sotsiaalset suhtlust nautivad. Kõrge ekstravertsusega olid ka eri tüüpi juhid, mis sobib kokku nende domineerimist vajava töölaadiga. Juhid olid aga ka keskmiselt kõrgema meelekindlusega, s.t distsiplineeritud ja vastutustundlikud ja vähem neurootilised (s.t vähem emotsionaalsed), mis ilmselt toetab nendes ametites vajalike nõudmistega toimetulekut. Kõige kõrgema keskmise neurootilisusega olid aga loovametite pidajad, nt näitlejad ja ajakirjanikud.

Lisaks Suure Viisikule analüüsiti põhjalikult ka iseloomu kitsamaid nüansse, nt loomingulist väljendusvajadust, vaadete liberaalsust, kadedust jm. Tulemuste usaldusväärsust kinnitasid ka inimeste lähedaste-tuttavate hinnatud isiksuseomadused.

Huvitava tulemusena selgus, et inimesed on isiksuseomaduste poolest sarnasemad just nendes ametites, kus selle omaduse keskmine tase on kõrgem. Näiteks ametites, kus ekstravertsus oli keskmiselt kõrgem, olid ka töötajad omavahel ekstravertsuse tasemelt sarnasemad. See viitab võimalusele, et teatud ametites on vajalik kindel isiksuseomaduse tase – näiteks juhina töötamiseks või selles ametis püsimiseks on eeliseks kõrgem ekstravertsus. Samas ametites, kus keskmine ekstravertsus on madalam, leidub nii kõrge kui ka madala ekstravertsusega inimesi. See võib olla tingitud sellest, et teatud isiksuseomaduste tasemed on kas teadlikult, nt värbamisel, eelistatud või koonduvad sarnased inimesed loomuldasa sarnastesse ametitesse, muutes need ametirühmad ühtlasemaks. Teine võimalik mehhanism on see, et ametites, mis nõuavad teatud sooritusvõime kõrgemat taset, võib neid omadusi tööd tehes edasi arendada, nt müügiinimesena töötamine võib ametile vajalikke omadusi veelgi tugevdada.

Kõiki neid tulemusi saab uurida nii Suure Viisiku kui ka 21 parima töid eristava isiksusenüansi seisukohalt aadressil: https://apps.psych.ut.ee/JobProfiles. Lisaks lõime selle töö tulemusi rakendava veebisaidi www.isiksus.ee, kus igaüks saab võrrelda oma isiksuseküsimustiku tulemusi eri ametite profiilidega ning näha, milliste ametitega tema isiksuseomadused kõige enam ja kõige vähem sarnanevad.

Inimese ja keskkonna sobivus

Psühholoogiateaduses uuritakse individuaalseid erinevusi muuhulgas seepärast, et inimese heaolu näib sõltuvat sellest, kui hästi tema psühholoogiline profiil sobitub keskkonnaga. Inimese ja keskkonna sobivust ongi palju uuritud ametivalikute ja organisatsioonipsühholoogia kontekstis. Parem sobivus seostub suurema töörahulolu, pühendumise ja usaldusega, mis omakorda toetab töösooritust, töösuhteid ja karjääri edenemist.⁵ Kuna sobivus vastab ka inimese psühholoogilistele alusvajadustele, toetab see üldist heaolu ja individuaalset arengut. Seevastu sobivuse puudumine on seotud kõrgema ärevuse, võõrandumise ja emotsionaalse väsimusega.⁶

Üks võimalus keskkonnaga paremini sobituda on parem teadlikkus oma psühholoogilistest omadustest. Teadmine oma tugevustest ja nõrkustest aitab langetada mõtestatumaid eluvalikuid ning arendada oskusi ja omadusi vastavalt oma eesmärkidele. Sageli tõmbutakse loomuldasa alade poole, mis vastavad isiksusele, võimetele, väärtustele ja huvidele.

Siiski mõjutavad karjäärivalikuid ka muud tegurid, nt elukoht, tervis, perekond ja väärtused, mis võivad piirata võimalusi leida amet üksnes psühholoogilise profiili alusel. Pealegi satutakse ametisse ka puht juhuslikult. Samuti tuleb mõista, et ühel ameti­kohal võib edukalt töötada väga erinevate isiksuseomadustega inimesi. Kuigi teatud jooned võivad olla mingis ametis keskmisest levinumad, ei tähenda see, et edukale ja rahulolu pakkuvale valikule vastaks ainult üks kindel profiil. Elu on märksa mitmekesisem.

Teadusuuringud aga toetavad inimese ja keskkonna sobivuse otsinguid. Kui inimene ei tunne end oma töö- või eluvalikutes rahulolevana, võib see anda märku, et ta pole veel leidnud keskkonda, mis tema psühholoogiliste omadustega kõige paremini haakub. Seega võib teadlikkus oma tugevustest ja vajadustest aidata teha teadlikumaid valikuid ning leida sobivamaid võimalusi nii tööelus kui ka elus üldse.

Hiljuti Tartu ülikoolis kaitstud doktoritöös uuris Kätlin Anni inimestevahelisi erinevusi vaimsetes võimetes ja isiksuseomadustes ning kuidas need seostuvad tööalase staatuse ning ametitega. Tema juhendaja oli professor René Mõttus.

1 Linda Gottfredson, Why g matters: The complexity of everyday life. – Intelligence 1997, 24(1).

2 Steffanie L. Wilk, Laura Burris Desmarais, Paul R. Sackett, Gravitation to jobs commensurate with ability: Longitudinal and cross-sectional tests. – Journal of Applied Psychology 1995, 80(1).

3 Brian S. Connelly, Samuel T. McAbee, In-Sue Oh, Yongsuhk Jung, Chang-Wook Jung, A multirater perspective on personality and performance: An empirical examination of the trait–reputation–identity model. – Journal of Applied Psychology 2022, 107(8).

4 René Mõttus et al., Descriptive, Predictive and Explanatory Personality Research: Different Goals, Different Approaches, but a Shared Need to Move beyond the Big Few Traits. – European Journal of Personality 2020, 34(6).

5 In-Sue Oh, Russell P. Guay, Kwanghyun Kim, Crystal M. Harold, Jong-Hyun Lee, Chang-Goo Heo, Kang-Hyun Shin, Fit Happens Globally: A Meta-Analytic Comparison of the Relationships of Person–Environment Fit Dimensions with Work Attitudes and Performance Across East Asia, Europe, and North America. – Personnel Psychology 2014, 67(1).

6 Mervywn K. Williamson, Kressantha Perumal, Exploring the consequences of person–environment misfit in the workplace: A qualitative study. – SA Journal of Industrial Psychology 2021, 47(0).