Millest koosneb õiglane tasu autorile või esitajale ja kuidas selles kokku leppida nii, et ka mõne aja möödudes jääks kokkulepitu jätkuvalt õiglaseks? Mida teha, kui õiglustunne hakkab varem kokkulepitule vastu? Need on teadmised, millega tasub ennast enne lepingu sõlmimist varustada, sest Euroopa Liidu digitaalse ühtse turu autoriõiguste direktiiv (DSM-direktiiv) pakub uusi vähetuntud võimalusi.

Autoriõigus on intellektuaalse omandi oluline valdkond, mida reguleerivad Euroopa Liidu õigusaktid. Üks viimaseid suuri muudatusi selles valdkonnas oli DSM-direktiiv (2019), mille eesmärk on tugevdada autorite ja esitajate lepingulist positsiooni. Eestis võeti see üle 2022. aastal autoriõiguse seadusesse (§ 49¹-49⁴), luues autoritele ja esitajatele õiguse nõuda lepingu muutmist autoritasu suurendamise eesmärgil ja seades sisse kohustuse teavitada autoreid nende teoste kasutamise kaudu tekkinud tuludest. Mida siis tasub autoriõigustest direktiivi valguses teada?’

Lepingu muutmise õigus tagab õiglase tasu autoritele ja esitajatele

Üks direktiivi tähtsamaid meetmeid on lepingu muutmise õigus ehk nn bestselleri klausel (AutÕS § 49²). See võimaldab autoritel ja esitajatel saada täiendavat tasu, kui algselt kokkulepitud tasu osutub võrreldes teose või esituse tegelikust kasutamisest saadava tuluga ebaproportsionaalselt väikeseks. Eesti autoriõiguse seaduse järgi saab lepingut muuta, kui tasu ei vasta õiglase ja proportsionaalse tasu nõuetele.

Tasu proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvestada:

• autori või esitaja saadavat tasu, sealhulgas mitterahalisi eeliseid;

• teose või esituse kasutamisest saadavat kogutulu;

• milline on autori või esitaja panus teosesse või esitusse kui tervikusse;

• milline on lepingu teise poole panus teosest või esitusest saadava kogutulu teenimisse;

• millist teose või esitusega seotud tulu pidasid osapooled silmas lepingut sõlmides;

• valdkonnapõhiseid erisusi ja tasustamis­tavasid.

Milline on õiglane tasu?

Võimatu on nimetada ühte konkreetset summat või protsenti, mis tähistaks kõikidel juhtudel universaalselt õiglast autoritasu. See summa selgub kõigi tähtsate asjaolude hindamisel, arvestades muu hulgas autori ja teose kasutaja panuseid saadava kogutulu teenimisse. Üks esimesi küsimusi on aga see, millisel viisil tasu suuruses kokku leppida – kas seada kindla summana fikseeritud tasu või leppida kokku mingis protsendis saadavast tulust?

Kuigi direktiiv lubab fikseeritud tasu kokkuleppeid, peaksid need olema pigem erand kui reegel. Mõistlikumaks lähenemiseks tuleb pidada kombineeritud tasuskeemi, kus autor saab nii fikseeritud tasu kui ka protsendi tulust. Autor või esitaja saab mingi summa kätte kohe lepingu sõlmimise järel, edasine tasu saamine jääb aga sõltuma teose või esituse kasutamisest saadavast tulust. Osa tasust ei sõltu ärilisest edukusest ja autori või esitaja algne panus saab vastavas osas igal juhul hüvitatud. Teisalt on nii autor või esitaja kui ka õiguste kasutaja võrdsel määral huvitatud teose või esituse ärilisest edukusest ja on mõlemad valmis panustama selle tuntuse kasvatamisse. Selline lähenemine minimeerib võimalike vaidluste ja lepingu muutmise vajaduse, juhul kui fikseeritud tasu ja protsent edaspidi teenitavast tulust on mõistliku suurusega.

Valdkonniti on tasudes suured erinevused

Tasu proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvestada ka valdkondlikke erisusi ja tasustamispraktikat. Eestis on nende vastavus direktiivi nõuetele pigem kaheldav. 2023. aastal viidi kultuuriministeeriumi tellimusel läbi analüüs loometöö tasustamise kohta, millest ilmnes, et eri valdkondade vahel erineb tasustamispraktika märkimisväärselt. Eriti ilmne on see kunsti valdkonnas, kus makstakse tasu peamiselt väljaostulepingute kaudu ehk makstakse ühekordset fikseeritud tasu ja jäetakse autor sisuliselt tema varalistest autoriõigustest ilma. Samal ajal saavad arhitektuuri- ja disainivaldkonnas autorid eelkõige töötasu ja autoritasu osakaal tuludest on vähene. Suurim on autoritasu osatähtsus kirjandus- ja filmi­valdkonnas, kus see tagab suurima aasta keskmise autoritasu. Seega on valdkondlikud erisused ja tasustamispraktika tasu proportsionaalsuse hindamisel küll tähtsad, kuid arvestada tuleb, et sellele vastav tasu ei pruugi olla kohane.

Selleks, et tasustamispraktika arvestamine muutuks Eestis tasu proportsionaalsuse hindamisel olulisemaks ja kohase tasu suuruse määramine selgemaks, on vaja välja arendada valdkonna­põhised kohase tasu nõudele vastavad tasustamisjuhendid või -eeskirjad. Nende loomine võiks toimuda riigi ja asjaomaste sektorite esindajate koostöö tulemusel.

Tuludest ja tasudest teavitamise kohustus loob läbipaistvust

Lepingu muutmise mehhanismi tõhusaks rakendamiseks näeb direktiiv ette tuludest teavitamise kohustuse (AutÕS § 49¹). Selle järgi peab õiguste kasutaja andma autorile või esitajale vähemalt kord aastas teavet teose või esituse kasutamise, tulude ja tasude kohta. Selle eesmärk on anda autorite ja esitajate kätte info nende teose või esitamise kasutamise kohta, mille põhjal nad saavad hinnata, kas see tasu, mida nad saavad, on jätkuvalt õiglane ja proportsionaalne või peaksid nad kasutama lepingu muutmise ehk täiendava tasu nõudmise õigust.

Seega on teavitamiskohustus mõeldud toetama lepingu muutmise nõudeõigust, see on vahendiks, et saada lepingu muutmiseks ning seega autorite ja esitajate huvide kaitsmiseks vajalikku infot. Järelikult on tähtis, et autoril või esitajal poleks mitte üksnes formaalne õigus saada teavet, vaid et oleks tagatud, et talle esitataks sellist teavet, mida ta tegelikkuses oma õiguste eest seismiseks vajab.

Teavitamiskohustuse tõhusaks täitmiseks peab teave olema:

• ajakohane ehk peegeldama värskeid andmeid;

• asjakohane ehk puudutama otseselt teose või esituse kasutamist;

• esitatud selgelt ja arusaadav ka finantsiliste eriteadmisteta inimesele.

• kõikehõlmav ehk sisaldama kogu kasutamisest saadavat tulu, sealhulgas vähem ilmseid allikaid nagu näiteks reklaamitulud.

Teavitamiskohustus laieneb ka õiguste all-litsentsimise korral. All-litsentsimine võimaldab litsentsiomanikul edasi anda teatud õigusi kolmandale osapoolele. Küsitavaks jääb aga see, kuidas jõuab autori või esitajani vajalik info teose kasutamise ja sellest saadava tulu kohta, kui teose tegelikuks kasutajaks on all-litsentsisaaja ehk isik, kellega autor või esitaja ei ole otseselt lepingu sõlminud. Direktiivi eesmärgiks oli tagada, et autor või esitaja saaks igal juhul kogu vajaliku teabe – teabe esitamiseks on jätkuvalt kohustatud vahetu lepingupartner, kuid kui temal ei ole kogu vajalikku infot, siis on juba all-litsentsisaaja kohustatud edastama puudujääva info.

Selle sätte ülevõtmine Eesti õigusesse osutus aga problemaatiliseks, kuna Eesti seadus ei kohusta selgelt all-litsentsisaajaid edastama vajalikku teavet. See ei tähenda veel, et selline kohustus ei ole seadusest tuletatav, kuid selguse eesmärgil vajab seadus täpsustamist, et vältida autorite ja esitajate infosulgu jäämist.

Praktilised proovikivid ja vajadus täiendusteks

Direktiivi eesmärk on tugevdada autorite ja esitajate lepingulist positsiooni tagamaks nende õiguste kasutamise eest kohane tasu. Eestis rakendatud autoriõiguse muudatused on direktiiviga üldjoontes kooskõlas, kuid nende tõhusus sõltub täiendavast selgusest ja praktika arendamisest.

Tegeliku rakendatavuse jaoks on eriti vajalik:

• sektoripõhiste tasustamis- ja teavitamisjuhiste väljatöötamine ja riigipoolne panus selle loomisel;

• luua selgus, kuidas arvestada õiglase ja proportsionaalse tasu suurust;

• piiritleda konkreetsel üksikjuhtumil teavitamiskohustuse täitmiseks edastatava info sisu ja maht.

DSM-direktiivi meetmed on tähtis samm autorite ja esitajate õiguste kaitsmisel, kuid nende edukas rakendamine sõltub õigusliku raamistiku edasisest parendamisest ja läbipaistvuse tagamisest kogu kultuuri- ja loomesektoris. Seega on nende õiguste tegelikuks tagamiseks vaja asjaomaste sektorite esindajate ja riigipoolse koostöö abil kujundada ja suunata seaduse nõuetele vastavat tasustamis- ja teavitamispraktikat.

Elvi Tuisk on RASK advokaadibüroo advokaat.