Kõrgharitud rahvast peaks Eestis olema umbes 37%1. Kui lisada praegused üliõpilased (u 3,3%2), kasutab oma ala oskuskeelt kõnes ja kirjas ligikaudu 40% elanikkonnast. Eestikeelne oskussõnavara on internetis portaali Sõnaveeb3 kaudu kättesaadav 153 terminikogus, aga ka Euroopa Liidu institutsioonide terminibaasis IATE, andmekaitse ja infoturbe portaalis AKIT ning taimenimede andmebaasis4. On palju muidki allikaid, sh õpikuid, ja Vikipeedia.
Kõigi tuulte ja kaarte poole lahti ühiskonnas on loomulik leida lingua franca ja liikuda suurema tõmbejõu hõlmas. Keelerikkuse kadu ei soovi siiski ükski asjaosaline – iseasi, kas on piisavalt ettevalmistust, et seda aspekti ka märgata. Haritlaskonnal tuleb esitada endale küsimus: kas meie erialakeelekasutus, -hoole ja -korraldus tekitab huvi praegu koolis õppivas omasõnade tulevases loojas?
Kuidas tagada terminitöö järelkasv, et senine tegevus ei ähvardaks katkeda, vaid saaks jõudu juurde, leviks ja laieneks? Sellele küsimusele otsisime vastust terminipäevakul5, kus vaagisime, mismoodi hoida terminikomisjone järjepidevalt töös, tagada tõhus terminiloome ning edendada terminiõpetust kõrgkoolides ja teadusasutustes. Ligi sajalt inimeselt saadud vastused oleme siinkohal koondanud ja neid pisut täiendanud.
Terminitöö algab gümnaasiumis. Terminiinimeste seas levinud seisukoht, et terminiõpetusega peaks alustama ülikooli bakalaureuseõppes, on vaja ümber vaadata: õige aeg seda teha on juba gümnaasiumiastmes. Õppeainetes tuleks terminid nähtavaks teha, katsetada nende kasutamist üld- ja erialakeeles, üksikuna ja kontekstis. Õpilaste tähelepanu saab juhtida registrivalikule oma sisekõne kirjapanekul ning sellele, kuidas oma mõtteid täpseks lihvida või tundeid kirkamalt näidata – oma teksti toimetada. Teadlikust keelekasutusest võidab nii keel kui ka ühiskond. On ju teada, et mis meelel, see keelel.
Terminiõpe, -kasutus ja -töö kõrgkoolis. Bakalaureuse- ja magistriõppes võiks jätkata oskuskeele alal spiraalõpet, et lõputöö kirjutamisel oleks terminiteadlikkus kuklas ja arusaam kirjakeelse erialateksti koostamisest olemas. Doktoriõppes võiks nooremteaduri missioon olla juba tagada, et ka ingliskeelse doktoritöö eestikeelne pealkiri ja kokkuvõte oleksid sisult täpsed ja vormilt õiged.
Kõrgkoolide sellekohane potentsiaal tuleks paremini ära kasutada. Alustada võiks õppejõudude terminiteadlikkusest, mis võib olla praegu kohati napp. Terminoloogia tuleb erialaõppesse lõimida ja oma terminitööd pidevalt populariseerida. Kui Juhan ei taipa rõhutada oskussõnavara tähtsust eesti teaduskeeles, ei tule selle peale ka Juku. Loengutes saavad terminitööd tutvustada valdkondlikud ja valdkondadevahelised terminikomisjonid, aga ka üksikisikud, kes oskuskeelt arendavad. Kaasamine ja innustamine teeb terminitöö nähtavaks üliõpilasele ja teadlaskonnale.
Terminitöö peab olema järjepidev. Võib-olla oleks terminikomisjonide töö toetamise kõrval otstarbekas luua riiklik meede ka järelkasvu tagamise tarvis? Selle raames pakutaks mentorlusprogrammidega toetust nii juhendajatele kui ka juhendatavatele, uutel oskussõnavõistlustel hinnataks parimaid selgekeelse terminivara loojaid. Saaks asutada stipendiume oskussõnavara edendamiseks individuaalselt ja koostöös ning toetada õppejõude, kes tutvustavad üliõpilastele terminitöö eri tahke – kujundada riigi toel mitme põlvkonna ühistegevuses välja sobiva hoiaku järelkasvu tekkeks.
Terminoloogia ehk oskuskeeleõpetus. Terminiõpetus ja selle alused tuleks lisada üleülikoolilistesse õppeainetesse, olgu see siis väljendusõpetuse, erialakeele või akadeemilise eesti keele õpe. See eeldab taas õppejõudude toetamist kas või mõiste ja termini eristamisel ning õppematerjali kirjutamisel keele- ja sihtrühmateadlikult. Lõputöö või muu kirjakeelse teadusteksti koostamis- ja terminikasutusoskus omandatakse kirjutades. Eelduseks on lugemus, mis on oma olemuselt emakeele ja mõtlemise alus. Kui loetud eestikeelsete tekstide hulk kahaneb kriitiliselt väikseks, pole kuskilt võtta ka sõnavara ega mõttenõtkust. Heakeelse teksti loomiseks tarvilik lugemise, mõtlemise ja kirjutamise loogiline jada teiseneb tulevikus tõenäoliselt, ent seni peaksid kõrgkoolid heitma pilgu õppekavades terminitööd puudutavatele lubadustele ja viima need ka ellu.
Et noori nii koolis kui ka erialaõppes paeluda, tuleks lähtuda nendest endist. Huvi äratamiseks ja sõna „termin“ ees pelguse hajutamiseks võiks kasutada kõiki vilesid ja pasunaid: interaktiivseid vahendeid, mänge, mõistatusi, videomaterjali jms. Terminitöö õppimiseks tasub luua mugav ja sobiv terminiloomekeskkond, kus on olemas õppejõudude ja teadlaste tugi. Alustada võib lihtsamate sõnabaaside (vt nt Kemterm6) või avaliku ja kiiresti täiendatava oskussõnasalve loomisega, seejärel saab liikuda edasi mõne keerukama süsteemi nagu Ekilex poole.
Terminitöö on uhkuseasi. Akadeemiline karjäär eeldab rahvusvahelistele nõuetele vastamist. Sellele lisandub omakeelse teadusmõtte edendamine, mille väärtustamine on riigi otsustada. Näiteks võiks ETISe publikatsioonide klassifikaatoris7 olla eraldi nimetatud ka terminitöö, millele on seatud kindlad nõuded. Ehkki nii teadusartikli, kõrgkooli- või muu õpiku, samuti entsüklopeedia või populaarteadusliku kirjutise koostamisel loob iga teadlane endastmõistetavalt ka oskussõnu, ei ole see ETISe järgi teaduse vältimatu osa. Ometi on uute ja kvaliteetsete terminite loomine mahukas töö, mida võiks hinnata nii ETISes kui ka atesteerimisel.
Vanapagana vastus küsimusele, kes talle sulatina silma valas – olgu mainitud, et puhtast rumalusest –, oli paraku „Ise tegi“. Eestikeelse teadustöö, meie au ja uhkuse saab hinnaliseks muuta esmajoones riik näiteks ETISe kaudu. Kui ka kõrgkoolides ja teadusasutustes räägitaks katkematu järjekindlusega sellest, kuidas terminitöö aitab kaasa eesti teaduskeele arengule, innustab see noori sellesse tähelepanelikult suhtuma. Üliõpilane peab oma töös kogema, et tal on vaja kirjutada eesti erialakeeles, teadlane peab õpiku kirjutamisel märkama terminitöö asendamatust. Riigi ja kõrgkoolide tegevuse tulemusena hakkaks iga teadlasnoor tundma uhkust omas keeles loodud terminivara ja oma panuse üle.
Tõenäoliselt hakkab ühel päeval uusi termineid pakkuma ka tehisaru ning tema terminiloome võib olla rikastav ja leidlik. Vajadus suure lugemusega inimese järele jääb aga ikka, sest otsustus eeldab sünteesivat mõtlemist, millega kaasneb ka oskussõnaosavusest tulenev mõttenauding. Meie suhtlusvahendil on salakeele staatus. Ihaldusväärne märgisüsteem hoiab nii kultuuri kui ka elu. Kuniks meil jagub mõlemat, saame elus hoida emakeele kõik registrid.
1 Statistikaamet. Rahvaloendus https://www.rahvaloendus.ee/et/tulemused/haridus.
2 Statistikaamet, https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/haridus/korgharidus.
3 Oskussõnastikud https://sonaveeb.ee/
4 https://iate.europa.eu/home, https://akit.cyber.ee/, https://taimenimed.ut.ee/
5 Terminipäevak 31. I 2025, vt https://video.emu.ee/terminipaevak-2025/
6 Vt https://kemterm.chem.ut.ee/
7 Eesti Teadusinfosüsteemi publikatsioonide klassifikaator, https://www.etis.ee/Portal/Classifiers/Index/28.
