Joanna Ellmann, Ilmunud linn. Kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2024. 76 lk.
Vaimne allakäik, mis sai alguse materialismi esiletõusuga, on viinud inimese olukorda, kus ta kardab vertikaalsust. Kõik päriselt vaimne tekitab tänapäeva inimeses segadust. Sõna „loodus“ tähendab talle lihtsalt füüsilist maailma, mida tuntakse meelte kaudu ja mis on täppisteadustega mõõdetav.1 Kui nüüd mõni isik (näiteks luuletaja) taandub sellest surnud ringist, teeb katse vabaneda aju kontrolli alt ja siirdub oma mitteteadvuse sügavikku, jäävad kriitikud jänni.
Kätlin Kaldmaa kirjutas Joanna Ellmanni luulekogu „Olemise maa“ (2017) ilmumise puhul „Kirja noorele luuletajale“, kus ta läheneb müstilisele poetessile ekslikult kui loodusluuletajale. Kaldmaa kaasas isegi argumentum ad hominem võtteid: „Ühest intervjuust selgus, et sa tegeled päevas viis-kuus tundi meditatsiooni ja hingamisharjutustega, ikka selleks, et endaga paremini ühenduses olla. Kas selle kivi all see uroboros peidus ongi? Ainult iseendasse süüvides kaugele ei purjeta. Kust peaksid sellisel puhul tulema mingisugusedki mõjutused, mis loomingusse midagi uut tooksid? Seda iseäranis noore inimese puhul. Mitte et looduses ja inimese sidemes sellega oleks midagi halba. Ma olen maal sündinud ja kasvanud ja looduse põnevad ringkäigud on mulle maast-madalast tuttavad, olgu tegu hiirte, sipelgate või kitsetalledega. Looduse ringkäigus on surm elu teenistuses, aga säärasest loomulikkusest raamatus väga ei räägita.“2
Ilmselt on tegemist ühe kõige iseloomulikuma möödalugemisega eesti uuemas kirjandusloos, sest Ellmann, olgu siinkohal eriliselt rõhutatud, liigub eelkõige müstilistel sisemaastikel. Kaldmaa soovitab aga matroneerivalt lugeda Ellmannil soome loodusluuletajaid … Soovitaksin Kaldmaal lugeda soome autorite kõrval ikka kodumaist, kas või kunstiajaloolase Elnara Taidre silmapaistvat käsitlust taimemotiivide sümboolikast Tõnis Vindi graafikas, kus need moodustavad teatava väga keerulise müstilise narratiivi samamoodi kui Ellmanni luules3.
Ellmanni loominguga on kimpus ka tema uusima luulekogu „Ilmunud linna“ arvustaja Saara Liis Jõerand. Ta tõdeb Ellmanni luule puhul mingit teistmoodi üles ehitatud maailma, kus inimesel ei ole olulist kohta: „Selle maailma telg on eksimatult vertikaalne“4. Jõerand sedastab: „Mind kõnetava luule hulka Ellmanni looming pigem ei kuulu, selleks tundub ta sõnaga liig juhuslikult ümber käivat“5.
Ometi saab Jõeranna arvustuses negatiivsena esile toodust kokku iseloomuliku pildi Ellmannist kui ehedast müstilisest luuletajast. Näiteks heidab kriitik Ellmannile ette lapselikkust („Mitmed tekstid on üles ehitatud kui lapselikud ..“6). Just lapselikkus on aga müstilisuse ürgomane paariline. Lapselikkuse poole püüdlemine ja laste abil sõnumi edasiandmine toetub kristlikus müstikas Jeesuse enda sõnadele, kui too jüngrite pärimise peale taevariigi suurima kohta tõi nende silme ette lapse7. Ka hiljem on ohtralt müstikuid selle seisukoha juurde korduvalt tagasi pöördunud, näiteks kas või Thomas Kempisest oma teoses „Kristuse jälgedes“. Samuti on mõned eesti juhtivad kirjanikud-müstikud kirjutanud just lasteraamatuid või nn lasteraamatuid täiskasvanutele (eelkõige Maara Vint). Sääraseid teoseid lugedes on oluline, et ka lugeja oleks valmis, et kirjandusteos võiks teda initsieerida, nii nagu räägitakse kristlikus müstikas inimese ja Jumala ühendusest. Müstiline jumalatunnetus toimib ka kirjandusteostes, aga selleks tuleb lugedes ise uuesti lapseks saada. Kõige paremini on sellest kirjutanud vene erudiit ja prantsuse keelest tõlkija Jevgeni Golovin (1938–2010) oma esseedes8.
„Sulgunud ruum“ ja „Ilmunud linn“
Joanna Ellmanni „Ilmunud linn“ moodustab kontrastse paari ühe tema varasema teosega „Sulgunud ruum“ (2015), mis on üks morbiidsemaid luulekogusid eesti luule ajaloos. „Sulgunud ruumi“ kõik luuletused on kirjutatud surnu/poolsurnu vaatepunktist: „Avastasin end järsku mulla alt, / sest millegipärast ei raatsinud ma / oma keha maha jätta“9. Siin on viibimist kastis, suremise kirjeldusi, kondamisi allilmas. Eriti huvitavad on aga luuletused, kus surnu kehast kasvab midagi, näiteks puu: „Aga ta juured kasvavad nüüd läbi mu juuste / ja kast, milles olen, jääb kitsaks“10. Need tekstid tuletavad meelde ohtraid alkeemilisi illustratsioone, kus on kujutatud figuure, kelle peast või kehast kasvab puu. See sümboliseerib surmale järgnevat uut elu, vana inimese surma (alkeemiliselt nigredo faasi, transmutatsiooni esimest etappi, mustjasust), mis peab eelnema uue sünnile.11
„Ilmunud linn“ seevastu on väga helge atmosfääriga luulekogu, mille võib kokku võtta nii: „ka kustumises on elu mis ärkab / juba jälle kevadel“ (lk 7) ja „sa tead et pääsed ligi kõikidele maailma saladustele / kõikidele maailma oskustele / et keegi ei saa sind enam haavata /sa oled alati kõikjal puutumatu / vaba“ (lk 9). Siin istutakse juba paradiisilikus keskkonnas puu all ja aetakse lindudega juttu, räägitakse uuestisünnist, ei olda enam maa-alune tühi kaev nagu „Sulgunud ruumis“, vaid ujutakse kärestikes kuskil lõunamaal või satutakse üksikule ilusale saarele (jungiaanlikus võtmes võiks saarele minekut tõlgendada sooviga minna kirikusse): „üksik saar valgete marmorkujudega / vaatab mind“ (lk 32).
Filosoofiline kuld
Ellmanni värskes luulekogus ei uinuta enam mitte maa all, vaid eksootilistes koobastes palmilehest teki all või mingis müstilises kellavabas ruumis. Ollakse juba õunapuu, lind või rong ning enam polegi vahet, kas enne uuestisündi oldi kunagi ka morbiidses minevikus, nagu näiteks suurepärases luuletuses „kuldne mees istub trepil“: „ta sees / kõik korraga sädeleb nukralt / ta on kuju / ent ometi hingab / kuid enam ei mäleta / kes ta üldse / kunagi olnud on“ (lk 53-54).
Mida võiks tähendada see kullast kuju? On selge, et luuletaja kirjutab siin mingisugusest tavapärasest erinevast, nn filosoofilisest kullast. Enamik alkeemia adepte määratles taotletavat kulda kui täiuslikkust, rõhutades, et alkeemikute kuld ei ole tavaline kuld (aurum nostrum non est aurum vulgi)12. XX sajandi üks olulisemaid alkeemikuid prantslane Eugène Canseliet (1899–1982) tsiteerib alkeemik Heinrich Kunrathi (1560–1605) kirjeldust kokkupuutest selle tavalisest erineva, filosoofilise kullaga: „Ma nägin teda oma silmadega, ma kompisin teda oma kätega, ma maitsesin teda oma keelega, ma haistsin teda oma sõõrmetega, oo kui imetlusväärne on Jumal oma tegudes!“13. Kokkupuutumise kogemus filosoofilise kullaga on kirjeldustes alati väga füüsiline.
„Ilmunud linna“ õnnestunud kujundus (Mari Ainso) toetab filosoofilise kulla mõtet: taevasinisele sekundeerib kuldne värv luulekogu alguses ja lõpus, kus kirjutatakse vulkaanist kui igavesest mäest, millest algab kõik ja mis ka kõik lõpetab. Ellmanni üks tugevusi ongi komponeerimine: läbiv teema, kindel tonaalsus ning võimas finaal.
„Ilmunud linna“ raamivas vaates kirjeldatakse ka vulkaani silmi: „minu all on org mille neelan / kui lõppude lõpuks / elama hakkan / minu silmad on mustad ja kuldsed korraga“ (lk 75). Elmanni vulkaan14 kõneleb gaasiplahvatuste kaudu: „ma loon rahu / ma toon rahu / läbi suure õuduse ja hirmu / toon ma kartmatuse / sellise nagu ma ise / ma kõnelen läbi gaasiplahvatuste“ (lk 76). Salapärase ja ettearvamatu vulkaani ekvivalent alkeemilises mõttes on muidugi ahi, athanor. Alkeemikute ahjuga seotud tööprotseduuri hoiti kõrvaliste eest saladuses – mitte ainult füüsilise õnnetuse ärahoidmiseks, vaid ka tema hinge päästmiseks.15 Ahjude kõrval võib vanadel illustratsioonidel näha tihti ka sümboolseid raamatuid, mis pidid tuletama meelde õppimise olulisust.16
Seoses Ellmanni luulekogus vulkaaniga loodud isikliku suhtega, milles on kutsuvat joovastust, vabadust, aga ka samastumist ohtlike plahvatustega, meenub parun Julius Evola, kellele meeldinud käia jalutamas õhuhäirete ajal, kui kõik teised olid kuskil keldris peidus. Ühel niisugusel jalutuskäigul 12. märtsil 1945 sai parun ka viga ja jäi elu lõpuni ratastooli. Ise tõlgendas XX sajandi kuulsaim traditsionalist seda valitud tee loogilise jätkuna ning oli seisukohal, et tekkinud ebamugavused olid vaid füüsilised ega kahjustanud kuidagi tema vaimseid võimeid, pigem vastupidi.17 Niisugused kõrvaltvaatajale lapsikuna tunduvad ettevõtmised ja väljendused annavad märku pigem sisemisest doktriinist, mida järgitakse kogu tobeda moodsa maailma ja kritiseerivate häälte kiuste.
Müstiliste tekstide lugemisest
Eks müstilisi teoseid saab muidugi lugeda banaalselt. Toon lõpetuseks näite siinsest vähem tuntud (baltisaksa) kirjandusloost: novellimeistri Werner Bergengrueni romaan „Suur alkahest“ (1926), kus alkeemias universaalse lahusti kohta käiv sõna „alkahest“18 on saanud lagunemise sümboliks ka elus. Teoses püütakse Lielvārde lähedal asuvas Lodemanshofi mõisas „lahustada loodu tagasi algainesse ja luua uut maailma“19. Keegi vana ja eraldihoidev von Twieten on mõisa sepikojas sisustanud alkeemilise laboratooriumi. Von Twietenil on ka tütar, keda ihaldavad paljud, sealhulgas mõisa külastavad rändalkeemikud. Neist ühega sünnib tütrel laps, kelle nimeks saab Stanislaus Przegorski ja kes jätkab esivanemate hobi. Alkeemilisteks katseteks püüab ta raha teenida naabermõisniku von Karpi poega otsides (too on põgenenud koos ühe näitlejannaga). Odavat seriaali meenutavate inimsuhete taustal on Bergengrueni romaanis aga väga huvitavaid alkeemiat puudutavaid üksikasjalisi arutlusi: kus asub piir põlemise ja kustutamise vahel, kus peitub filosoofiline tuli jne. Näiteks tahab Stanislaus alkeemilise protsessi lõpule viia peeglite abil20. Bergengrueni „Suurt Alkahesti“ võib võtta kui järjekordset sentimentaalset armastuslugu, kuid meile on antud ka võimalus lugeda seda kui erakordset müstilist teost.
1 Vt selle kriisi kohta lähemalt Julius Evola, The Mask and Face of Contemporary Spiritualism. Arktos, London 2018, lk 7.
2 Kätlin Kaldmaa, Kiri noorele luuletajale. – Looming 2017, nr 12, lk 1823-1824.
3 Vt Elnara Taidre, Märgisüsteemi juurest fantastilise ökosüsteemi juurde: taimemotiivide tõlgendamisest Tõnis Vindi graafikas. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 2024, kd 33, nr 3-4, lk 101–131.
4 Saara Liis Jõerand, Ma olen maa peal võõras. – Looming 2024, nr 12, lk 1711.
5 Samas, lk 1710.
6 Samas.
7 Mt 18: 1–5.
8 Vt nt Евгений Головин, Черные птицы Густава Майринка. https://golovinfond.ru/content/chernye-pticy-gustava-mayrinka
9 Joanna Ellmann, Sulgunud ruum. Luuletused aastatest 2011–2013. Paranoia, 2015, lk 8.
10 Samas.
11 Vt nt Stanislas Klossowski de Rola, Alchemy. The Secret Art. Thames and Hudson, London 1973, illustratsioonid nr 39-40; Avo Paistik, Klaabu juhtumused. Perioodika, 1989, pagineerimata, teose finaalis kasvab Klaabu peast Imepuu.
12 Карл Густав Юнг, Психология и алхимия. Рефл-бук, Ваклер, Moskva 1997, lk 52.
13 Эжен Канселье, Алхимия. Несколько очерков по Герметической Практике. Энигма, Krasnogorsk 2002, lk 41.
14 Ka alkeemik Canseliet’ õpetaja Fulcanelli nimi on koostatud foneetilise kabala alusel nimedest Vulcan ja Helios. Vt Helmut Gebelein, Alchemie. Diederichs, München 2000, lk 31.
15 Ivo Purš, Vladimir Karpenko, Alchymické laboratorium v obrazových a textových pramenech. Academia, Praha 2023, lk 168.
16 Samas, lk 393.
17 Julius Evola, The Path of Cinnabar. Arktos, London 2010, lk 183.
18 „Alkahest“ on üldine nimetus lahustite kohta, mida kasutasid alkeemikud. Vt Helmut Gebelein, Alchemie, lk 60-61.
19 Werner Bergengruen, Das Grosse Alkahest. Wegweiser-Verlag, Berlin 1926, lk 63.
20 Peegleid kasutas ka imperaator Rudolf II. Vt Ivo Purš, „Rudolf II’s Patronage of Alchemy and the Natural Sience. Rmt: Alchemy and Rudolf II. Koost Ivo Purš, Vladimir Karpenko. Artefactum, Praha 2016, lk 139–204.
