Janika Kronberg

Janika Kronberg

Ave Maria Mõistlik / Wikimedia Commons

Janika Kronberg

on kirjandusteadlane ja -kriitik ning ajakirja Looming peatoimetaja.

Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?
Tundub, et kultuuripoliitika loomuldasa lähtub ja peabki lähtuma teistsugustelt alustelt kui mis tahes muu poliitika. See on pehme valdkond, mis peab tagama inimese ellujäämise inimesena, ja kui me söandame kõnelda rahvuskultuurist, siis nimelt eestlasena, olles ühtlasi suuremeelne ja avatud teiste kultuuride ja kontaktide suhtes. Kultuuriks võib pidada kõike seda, kuidas me midagi teeme, aga pean siin silmas tavapärases mõttes kunste ning sellega tegelevaid professionaalseid institutsioone ja eriti loojaid endid. Kultuuripoliitika eesmärk on seega elus hoida, arendada ja toetada eelkõige loovust kõigis kunstides. Kultuur on luksus, millele tuleb peale maksta, aga väikerahva puhul – nagu meile meeldib seda korrata, kui see on meile kasulik – vältimatu luksus.
Kui piirduda kirjandusega, siis minu meelest nii see Eestis ongi ja toimib üsna õnnestunult. Raha, mida muidugi võiks alati rohkem olla, ei jaota paljudes komisjonides mitte ametnikud, vaid oma ala eksperdid, kes moodustavad paindliku puhvertsooni bürokraatia ja loojate vahel. Kui mõni komisjon vahepeal langebki kriitika alla, siis peaks arvustaja esmalt heitma pilgu peeglisse. Teame ka, kui raske on neisse koosseisudesse inimesi leida – kõik tahavad raha pigem küsida ja mitte jaotada. See, et meil on stipendiume määrav kultuurkapital ning kirjaniku- ja kunstnikupalk, mille saajate üle otsustavad vastavad liidud, on tugev pluss, mis tagab, et meil on igapidi hea kirjandus ja mitte truualamlik riigikirjandus.
Kogu selle headuse juures on suurim kitsaskoht meie emakeelse kultuurihuvilise ja lugeva publiku väiksus: nimetusi on palju, pakkumine on suur ja konkurents tihe – tiraažid ei toida. Kirjandust niisama lihtsalt kui taiest või muusikat muukeelsele huvilisele ei müü. Ometi on just meie kirjasõna emakeelse rahvuskultuuri alus. Selle väärtuslikuma osa nähtavaks tegemiseks ei pelga ma sõna „propaganda“. Jah, meil on olnud raamatu aasta ja lugemise aasta, rohkesti esinemisi ja esitlusi, aga kunagise Kirjanduse Propaganda Büroo rolli täidab Eesti Kirjanike Liit. Potentsiaalse lugeja nina heasse raamatusse surumine on eesmärk, mida tuleks pidevalt silme ees hoida.