Liisa-Helena Lumberg
LIISA-HELENA LUMBERG
on EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorant ja õppejõud. Tema peamine huviala on XIX sajandi kunst.
Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?
Vastan pigem küsimusele: mis on Eesti kultuuripoliitika suurim mõttekoht? Kui öeldakse „mul pole aega“, ei ole see muud kui prioriteetide küsimus. Alati on aega. Küsimus on vaid, millele seda kulutada. Samasuguse eksistentsialistliku karmusega võiks jaotada kõiki ressursse.
Riigi kultuuripoliitika alusdokumendis „Kultuur 2020“ käsitletakse palju olulist. Kahjuks on vaid siin-seal üldsõnalisele „riik soodustab“, „arendab“ ja „väärtustab“ lisatud ka, kuidas täpsemalt, milliste meetmete abil. Ehkki kultuuripoliitika aastaaruannetes on täpseid kulutusi ja töövõite loetletud, võiks tulevases kultuuri alusdokumendis olla rohkem konkreetsust.
Sõnalistes hinnangutes kultuuri väärtustatakse, aga paraku taanduvad nii kultuuripoliitika suurimad õnnestumised kui ka läbikukkumised rahale. Aatelisest küljest meeldiks, kui see nii ei oleks, aga maine elu survestab. Kultuuri alarahastuse üle kurtmine on pidev, koguni klišeelik, aga prioriteetide tõestamiseks ja ühe või teise valdkonna väärtusse uskumiseks on vaja kindlat tuge. Näiteks annab kultuuritöötajate palgatõus ning kunstniku- ja kirjanikupalga sisseseadmine selge signaali, et nende tööd hinnatakse. Kui räägitakse teadusest või julgeolekust, siis julgeoleku tähtsus paistab riigieelarvest välja, teaduse väärtustamine mitte nii palju. Paraku on tõelised prioriteedid need, millele eelarves raha eraldatakse.
Inimese aeg on piiratud. Riigi raha on piiratud. Mõlemat võib püüda mingil moel juurde tekitada, piiratuks jäävad need alati. Seda rohkem tuleb kaaluda valikuid ja seda nähtavam on prioriteetide tegelik toestamine ressurssidega.