Tanel Veenre
TANEL VEENRE
on rahvusvahelise haardega ehtekunstnik ning omanimelise kaubamärgi juht.
Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?
Vestluses väliskolleegidega toon tihti uhkusega välja Eesti kultuurielus (ja tegelikult ka ühiskonnas) hierarhilisuse puudumise. Eesti kultuuripoliitika on suutnud jääda üsna inimmõõduliseks, kättesaadavaks nii alt kui ka ülalt lähenemisel. Rahastus ja tunnustus ei liigu bürokraatide suva järgi, vaid otsustama on kaasatud enamasti ka valdkonna praktikud. Olles tegev nii kultuuri- kui ka äriväljal, võin kinnitada, et EASi aruandlus on kulka või kultuuriministeeriumi omaga võrreldes raketiteadus. Usaldus kultuuritegija vastu on palju suurem kui ettevõtja puhul. Eks sel ole ka omad põhjused, alustades ühiskonda/kaaskodanikke mõjutava riski suurusest kuni sulide esinemissageduseni valdkonnas. Või on kultuurisulidel kaitsev narrimüts peas?
Kultuurkapital on toimiva kultuuridemokraatia parim näide, unikaalne mudel: regulaarselt vahetuv ja kirju valdkonna spetsialistidest koosnev otsustajate kogu püüab saalomonlikult turgutada kultuurivälja verisulis mässajaid ja ühtaegu silitada vanameistrite pead. Erinevate maailmavaadete ja põlvkondade vahelised veelahkmed on piisavalt tüüned, et need mõistust appi võttes vajadusel ületada. Veriseid kõrrikargamisi, mis lämmatatud egopimedusest, tuleb ette harva. Külaühiskonna eripära ei luba kõri kallale minna: kõik tuleb kiiresti ringiga tagasi, kodutänavale pole mõtet kusta. Ja kui keegi kipubki oma hoovi roojama, siis komandeeritakse häbitu kõrvalisse metsatukka, silme alt ära.
Siinjuures kihvatab minus midagi sellist eestlaslikku tasatarkust kiites –
igasugune suurejoonelisus jõuab tasanduda tüünuseks enne, kui saab kulka tabelisse kantud. See pole enamasti kultuuripoliitika süü, pigem litsutakse ise kõrvad peadligi, et aiaaugust kenasti läbi mahtuda.