Iga kord, kui ma kuulen kedagi lausuvat, et „kultuuri olukorra lahendamiseks on tarvis rohkem eraraha kaasata“, haarab mu käsi Marxi „Kapitali“ järele. Huvitav, millises paralleeluniversumis need hobulausujad küll elavad? Ja kas nad tõesti arvavad, et ükski kultuuri- või kunstiasutuse juht pole viimase kolme­kümne viie aasta jooksul selle geniaalse mõtte peale ise tulnud? Uskuge mind, kõik nurgatagused on läbi otsitud ja leitud on … näpuotsaga, midagi. Kui sedagi. Meil on mõned üksikud kangelaskapitalistid, kes toetavad mõnda asja omaenda sügavast kultuurihuvist lähtuvalt vahel suurema ja vahel väiksema summaga, aga mingit mõistuspärast kultuuripoliitikat ei ole sellele haprale alusele kindlasti võimalik ehitada. Eriti olukorras, kus isegi tippsport vireleb ja kaebleb – ja see on ometigi joonlauaga mõõdetav valdkond, nii et sentimeetri pealt saab öelda, kes on parem või kes halvem –, et rahuldavat ja konkurentsivõimelist rahastust on ka neil raske või suisa võimatu leida. Enamasti on spordis suurteks sponsoriteks kihlveokontorid, kes spordi olemasolu najal panustajatelt raha kokku kühveldavad. Seega on neil eksistentsiaalne huvi sporti toetada. Urmas Sõõrumaa lubas olümpiakomitee presidendiks saades suureliselt tuua sporti 100 miljonit. Ja kui arvate, et ta lubas selle erasektorist leida, sest „ega raha maailmast ju ei ole otsa saanud“ (või kuidas see jõmmide jauramine tavaliselt käibki?), siis eksite. See pidi toimuma tänu moodustatud komisjonidele, mis teeksid riigi valitsejatele selgeks, et seda raha on sinna iga hinna eest tarvis¹.

Lääne-Euroopa kultuuri toetamise ja metseenluse alused loodi XIX sajandil, mil kodanlus ennast klassina teadvustas ja mõistis, et kultuur on ühiskonna toimimise möödapääsmatu eeldus (rääkimata sellest, et taheti ka aadlit imiteerida). Aga suures plaanis ning sotsiaaldemokraatliku kultuuripoliitikaga Põhja-Euroopas on selleks alati panustatud avalikku raha. Kultuur on avalik asi ja et kõigil oleks võimalik sellest osa saada, tuleb seda ka toetada. See, et riik kultuuri sisusse ei sekku, on iseenesestmõistetav eeldus. Kapitalistlikel alustel hakkama saamine ei ole võimalik või kui, siis on sageli tulemuseks kunstilaadne toode. Sama hea oleks uskuda, et telesaade „Su nägu kõlab tuttavalt“ ei paku meelelahutust, vaid selle vaataja saab muusikalise ja kunstilise elamuse.

Hoob, kuidas rohkem eraraha kultuuri kaasata, on muidugi olemas ja see on ka valitsusele täiesti käepärane. Üllatus: selleks tuleb kapital maksustada ja kehtestada ettevõtte tulumaks, kusjuures mitte mingi ajutise naljana, vaid päriselt ning võimaldada teatud osa maksudest otse kultuurile annetada või selle annetuse arvelt vähendada maksustavat tulu. See on maailmas täiesti tavapärane lahendus, ei midagi erakordset.

Kultuuriministeeriumi endine kantsler ja endine reformierakondlane Paavo Nõgene, rääkides maksusoodustustest ja annetuste maksuvabastustest, ei lahenda tegelikult probleemi – see teeb neile, kes niigi toetavad, toetamise lihtsamaks.² Küsimus on aga selles, kuidas saada kultuuri panustama need, kes seda seni teinud ei ole ja kes ilma uue, lahke, hiilgava võimaluseta seda võib-olla kunagi ka ei teeks. Kuid ei saa ju ometi neid heast võimalusest ilma jätta. Nõgene sellist pühaduseteotust välja ei ütle, aga ettevõtte tulumaks koos kultuuriannetuse maksusoodustusega võimaldaks hüppeliselt „eraraha kultuuri kaasata“ ja ka Meelis Kubitsa ning teiste temataoliste unistuse realiseerida.

1 Urmas Sõõrumaa soovib spordimaastikule 100 miljonit eurot täiendavat raha. – ERRi spordiportaal, 12. VI 2020.

2 Aktuaalne Kaamera: Nädal, 29. IX 2024.