President Kersti Kaljulaid pidas Tallinn Music Week’i (TMW) konverentsil rohkete välisdelegaatide ees sütitava kõne. Ta alustas naljaga, et TMW fookusmaad on tänavu õigusega Ukraina ja Taiwan – mõistetav, sest kui Venemaa saab oma tahtmise, siis saab ka Hiina –, aga Kanada … Ainult Taani on veel puudu! Naerdi. Praegusel segaduse ajal peabki naerma, kuidas muidu. Tänavusel TMW-l käsitleti palju ebamugavaid teemasid. Kuidas saada hakkama ajal, kus kõik senised liitlassuhted ei ole enam päris kindlad ja iga päev toob aina veidramaid uudiseid: kehtestatakse totakaid tollimakse, kuid inimsuhetel põhinev äritegevus peab jätkuma. Ka Euroopa tasandil räägitakse muudkui koostöövajadusest, tegelikult iseloomustab Euroopa Liidu poliitikat aga üha suurem killustatus, protektsionism ja mullistumine – ja paremäärmuslus puudutab ka kultuuri.

Maksõm Kononenko, Ukraina suursaadik Eestis, sõnas avakõnes, et võidakse imestada, miks panustab Ukraina nii palju kultuuri, kui käib sõda. Kuigi otsene sõjategevus on prioriteet, tuleb meeles pidada, et ei sõdita ainult maatüki, vaid ka kultuurimälu ja rahvusliku iseolemise eest. Kogu praeguste üleelamiste valu muudetakse kunstiks, sh muusikaks. Ukraina-teemalisest kunstist, mis toob lääne vaatajani nii praeguse Ukraina reaalsuse kui ka lootuse, rääkis ka Kaljulaid. Kunst – kultuur üleüldse – teeb raskel ajal hirmu talutavaks ja laseb selle üle arutada, õppida seda ületama, leiab ta. Hirmu mõju argielule ja poliitikale on Kaljulaiu arvates tajutav, hirm tapab ka Euroopa ühtsuse. Hirmu mõju saab tema kui majandusteadlase sõnul suisa välja arvutada.

Olgu hirmu mõjuga, kuidas on. Mida on teada kultuuri mõju kohta? Näiteks muusikatööstuses saab mõõta muusikaeksporti või arendustegevust, nii selleks, et valdkond saaks targemaks, kui ka poliitikakujundajatele andmete näitamiseks.

Kui kultuuri ärimõju on uuritud mõnda aega ja meiegi poliitikud on hakanud kultuuri ärilisest kasust mingil määral aru saama (uue valitsuse koalitsioonilepingu ühte versiooni pääses sisse suisa punkt, millega tahetakse muuta kogu Eesti kultuur ja sport majandusharuks – päris õõvastav mõte), siis mittemateriaalse kasu mõistmisega on kehvemini. Sest kuidas seda mõõta?

Rahvusvahelise Showcase Fundi uuringu järgi on muusikatööstus ka kultuurisuhete ja kultuuridiplomaatia, ühiskonna kaasatuse, regionaalmõju jm näitajate poolest esirinnas. Ühend­kuningriigis on mõõdetud nt Brexiti, pandeemia ja sellele järgnenud muusikatööstuse muutuste mõju ja tõesti kasutatakse neid teadmisi – tasub eeskuju võtta.* Kultuuriinimesed ja teisedki kultuurihuvilised mõtestavad kultuuri mõju ja üldse ühiskonda pidevalt, kui mõni pole ehk märganud. Muu hulgas peitub just kultuuris kaitsetahe. Mäletatavasti on Ukrainas just Venemaa rünnakute mõjul võrsunud rahvusliku eneseteadvuse uus laine ning soov õppida ja rääkida ukraina, mitte vene keeles, säilitada ja edendada oma kultuuri, mille kaudu on täiemahulise sõja ajal levitatud sõnumit, et Ukraina on päris riik ja ukrainlased päris rahvas, seal käib päris sõda, aga jätkub ka päris elu.

Kultuur viib sõnumi kohale, teeb sõja inimlikult nähtavaks, aga ikkagi läbi filtri. Tahes-tahtmata jääb mulje, et TMW külalised võivad küll viisakalt poliitikajutud ära kuulata, ent ei pruugi siiski mõista, miks peab Venemaad (boi)kottima, ja kibelevad juba suure turuga edasi asjatama. Suurem osa inimesi ei julge üldse tugevat sõnumit välja öelda, sest äkki keegi solvub, äkki keegi ei ole nõus. Hirmu mõju. Võib ju aplodeerida Kersti Kaljulaiu ja Maksõm Kononenko kõnele, olla suur Eesti sõber ja käia siin aastaid, aga ometi mitte mõista, kui selgeid seisukohti nõuab praegune poliitiline olukord. Kuni sõjaoht ei puuduta otseselt oma riiki, on sõda kauge ja ebaoluline teema, sellest räägitakse safe space’is, kus järsud ja kriitilised noodid on tabu. Aga hea, et üldse räägitakse.