Cinamoni keti hallatud IMAXi kino sulges Kosmose ruumides oma uksed 2022. aasta kevadel pärast kinoturgu kõvasti räsinud koroonapandeemiat. Muinsuskaitse all olev kinohoone seisis tänavu kevadeni jõude. Siis toimus järsku, ilma fanfaaride ja turunduseta 8. märtsil uue kultuurikeskuse Kosmos avapidu. Vaevu kolm ja pool nädalat hiljem, 3. aprillil, saabus juba teade, et kinohoone omanik Kosmos Invest Kapital OÜ lõpetas ettevõttega Tähesüsteem OÜ üürilepingu. Kolm ja pool nädalat on tõusuks ja languseks väga lühike periood, kui siin üldse mingist tõusust saab rääkida. Kultuurikeskuse (siia tuleks muidugi jutumärgid panna) pärandiks jääb hulgaliselt meedia­klikke, mõned kuulujutud ja anekdoodid ning küllap mõnikümmend inimest, kes jõudsid vaatama kultuurikeskuse käimalükkaja René Reinumäe filmi „Kuradisaare kajakad“.

5, 4, 3, 2, 1, start

Kui linna peal esimesi kõlakaid kuulsin, et legendaarse panoraamkino ruumides on plaan avada uus kultuurikeskus, paistis see kavatsus enam kui riskantne. Kosmos on eelkõige kinohoone ja selle ümbertegemine multifunktsionaalseks keskuseks keeruline. Ühekordselt on vanade hoonete hõivamised ja peo­sarjad nagu TIKS populaarsed, aga järjepidev toimimine on hoopis teine muusika. Teiseks ei paista Tallinnas olevat ka tungivat nõudlust uue mastaapse kultuurikeskuse järele. Kolmandaks on Kosmos liiga suur, et seal arthouse-tüüpi programmiga kommunaalid-palgad ära maksta ning Sõpruse ja Artise kõrvale kolmandaks kunstikinoks tulla. Neljandaks ei asu hoone linna arengu seisukohalt kullasoonel, kus mingit ööklubi funktsiooniga asja tegema hakata, eriti olukorras, kui ööelu on koondunud Telliskivisse. Von Krahli vanasse Rataskaevu tänava majja taheti just teha uut alternatiivklubi NULL, aga naabrid tõmbasid sellele plaanile juba enne avamist kriipsu peale. Tuletame meelde, et René Reinumägi oli klubi HALL – mis alles hiljuti majandamisraskuste tõttu püsiprogrammi pakkumise lõpetas – algses asutajaperes ja mingi kogemus tal ju pagasis oli. Viiendaks tekkis muidugi küsimus: kelle jõude seisev raha seal katlas põlema hakkab ja kui kauaks tulematerjali jätkub? Kuuendaks mõtlesin egoistlikult muidugi sellele, kus mu popkorn on, sest projekt tõotas kaasakiskuvat tragikomöödiat. Ega pidanudki pettuma.

Meedia võttis maksimumi, ministeerium ei andnud midagi

Uue keskuse avapaugust on Eesti Eks­pressi kirjutanud ülevaatliku reportaaži Peeter Kormašov¹. Sinna oli välja pigistatud kogu mahl, mida pigistada sai – väidetav kaklus, organiseerimatus jne. Meedia võttis n-ö oma, kuigi sisult oli tegemist kohaliku kultuurivälja mitte-sündmusega. Projektiteater MUDI etendas Uku Masingu teost „Palimplastid“, mille lavastajad on René Reinumägi ja Karl Laumets. Sel päeval Tallinnas vaid üks lavastus paljude seas. Sealt muidugi hakkas meedia- ja tähelepanu­majanduse lumepall veerema. Kuigi keegi ei olnud uues Kosmoses käinud, saadi klikimaja edukalt tööle, lisandusid järjelood ja intervjuud. Kultuurikeskus ei teinud ise mitte mingit turundust, pressitekste ei saadetud, veebisait sisuliselt mitte-eksisteeriv, kava ja piletiost arusaamatud ehk tegemata oli kogu ettevalmistav töö, mis kultuurikorraldusega kaasas käib. Samal ajal võis ühismeedias projekti sürreaalsele asjaajamisele täheldada ka sümpaatiat just nimelt samadel põhjustel – teha üleprofessionaliseerunud sektoris midagi teise vindiga, ebaortodoksselt. Eks ta ole, anekdootlikud lood sellest, kuidas väidetavalt kutsuti DJsid tolmuimejate eest mängima, ongi oma telefonis igavlevale inimesele mõnus kuum kõmu. Ilmaasjata ei olnud mul endalgi mitu vestlusakent lahti, kus teemaks „tahame veel“, „ootame järgmist osa“ jne. Kui kogu see lustimine kõrvale jätta, siis kuskile ei kadunud tõsiasi, et niimoodi asju ajada ei saa – eriti nii suures ajaloolises majas, mille vastu on avalikkuse kõrgendatud huvi. Ma ei tea, kas seal taga oli mingi idufirmakultuurist ülevõetud katkestuse ja tagurpidi mõtlemise põhimõte, aga me räägime ülimalt piiratud ja pigem vaesemapoolsest turust, kuhu oldi end positsioneerinud. Küsige Roman Demtšenkolt, mis higi, pisaraid ja verd ühe kultuurikeskuse nullist käimalükkamine ja vee peal hoidmine nõuab, siis mõelge korraks uuesti Kosmose peale. Lisaks Reinumäele on äriregistris OÜ Tähesüsteem osanikeks märgitud Risto Rätsep ja Juustukuningate brändi asutaja ja omanik Merit Miller oma ettevõtte Merillion OÜ kaudu. Kelle rahaga see pull käima lükati, ei oska kahjuks öelda ja ega see olegi oluline.

Aga naljakas ja oluline on muidugi see, et vaevu pärast avamist tahtis selle kevade meediakangelane juba kultuuriministeeriumist 200 000 eurot toetust saada. Raha küsiti selleks, et keskus saaks oma potentsiaali täies mahus avada ja pakkuda kultuuriväljale toetavat infrastruktuuri ja vundamenti. Miks mitte, eks, pole vaja uut betooni valada! Teisalt on muidugi sümpaatne nahaalsus võtta mingi ruum üürile ja kohe kultuuriministeeriumile arve esitada – peaaegu punk ju. Äkki võikski ministeeriumis olla eraldi eelarverida projektidele „Tundmatu ja riskantne“? Arvestades seda, kui palju on riik mingite õlitehaste ja muu peale raha tuulde visanud, siis võiks ka kultuuriministeeriumil olla oma tuulde loopimise fond – üheksa projekti ei too midagi tagasi, aga üks ootamatu ja esmapilgul absurdne õnnestub. Igatahes oli rahaküsija Kosmos juba esimestel nädalatel väidetavalt värvanud 25 inimest, kes jagasid Kosmose visiooni ja olid valmis käised üles käärima, seda hoolimata väikesest pisiasjast, et isegi avalavastuse näitlejad ei olnud oma esinemise eest tasu saanud. Näitlejatele oli töötasu lubatud baarikäibest, baar aga valmis ei saanud ja külastajatele pakuti jooke tasuta. Kui siia veel lisada kõrvalepõige, et kultuurikeskus Kosmos kasutas oma äritegevuses ilma loata Cinamon Holdingule kuuluvat brändingut, siis pole see enam isegi punk, see on space-funk.

Teekond orbiidile

Märtsi viimastel päevadel võtab minuga ühendust Sirbi filmitoimetaja Tristan Priimägi ja küsib ega ma ei taha minna vaatama René Reinumäe mängufilmi „Kuradisaare kajakad“, mis on põhimõtteliselt ainsa filmina värskes keskuses ekraanil jooksnud. Oli päevi, kus nimetatud filmi pakuti vaatamiseks ka ööseanssidel. Näiteks tuled klubist kell neli välja ja saad otse kell viis hommikul sõpradega algavale seansile minna. Üritame siis kahekesi nuputada, kuidas veebisaidilt linastusaegu leida, aga jääme hätta. Nimetatud nädalavahetusel on vaid kirjas „Nukitsamehe“ ja „Hukkunud Alpinisti hotelli“² seansid. Veebisait näeb üldse välja nii nagu oleks alles tegemisel, seal reklaamitakse muusikat, teatrit, video- ja fotokunsti, tantsu jms. Juba on sinna ilmunud ka rahulolevate klientide soovitused (jällegi raske öelda, ega need fabritseeritud ole). Näiteks kirjutab Liis Tamm, et „ootan juba järgmist tantsu Kosmoses :b“. Muu hulgas on veel kirjas, et „oleme pühendunud inimeste kokkuviimisele kunstide kaudu, pakkudes nii kohalikele elanikele kui ka külastajatele tervitatavat ruumi meie piirkonna rikkaliku kultuurivaibaga tutvumiseks ja nautimiseks“. Üldiselt jääb selline kiiresti kokku klopsitud tellingute mulje, kus kõik linnukesed on justkui ära märgitud, visioon ja bla-bla, aga leida järgmise paari nädala või kuu kava on võimatu. Selline vaib, et avan mööblitehase, aga veel ei tea, mis mööblit võiks tootma hakata. Äkki tugitoole, äkki lillepostamente?

Lõpuks saabub rõõmustav uudis ja toimetaja informeerib mind, et juba täna (pühapäeval 30. märtsil) saan ma minna kell 16 „Kuradisaare kajakate“ seansile. Seda küll kavas polevat, aga ilmselt pannakse minu jaoks projektor surisema. Superluks ju! Teen ka insta­stoori, et kui keegi on huvitatud, siis kahe tunni pärast seanss. Pärast saan teada, et inimesed pidasid seda naljaks. Kutsun sõpra kaasa, aga tema ei viitsi ja küllap valab nüüd suuri pisaraid, sest viimaseks võimaluseks see jäigi. Ei suudagi meenutada, millal viimati Kosmoses filmi vaatasin, aga vaadatud on seal neid kunagi palju alates „Titanicust“³ kuni Takashi Miike (või oli see äkki Takeshi Kitano?) ilma eestikeelsete subtiitriteta filmist PÖFFi ajal. Kinotšakrad on lahti, tuju hea ja meel valmis astuma uude emalaeva. Hype is real, nagu öeldakse.

Kaks ja pool tundi üksiku Laikana kosmoses

Kõnnin läbi tühja ja halli pühapäevase linna Kosmosesse. Ilm on pehme, sajab kerget uduvihma, kõik ümberringi on veidi loid. Kui jõuan kino juurde, näen üht meest sissepääsu juures midagi sättivat, teretan ja ta vaatab pooleldi ehmunult otsa, et ma kinno tulen. Astun sisse ja eikuskilt ilmubki välja peakosmonaut René Reinumägi ise, kes lisaks sellele, et on oma filmi näitleja, režissöör, monteerija, värvimääraja, stsenarist jne, paistab olevat ka keskuse kõik-ühes tüüpi töötaja. Kuigi seanss on kokku lepitud kella neljaks ja tulin paarkümmend minutit varem, pakub René, et filmi võib kohe peale panna. Mul pole midagi selle vastu, kuid uurin mõistagi pileti hinna kohta. „Ah et tahaksid piletit osta?“ küsib Reinumägi ilmselge üllatusega, millele järgneb lühike ränt, kuidas Sirp tahtnud avaetendusele tasuta piletit ja kuidas avalik institutsioon võiks pileti ikkagi osta ja väga sümpaatne, et ma ostan. Maksan oma kaheksa eurot ära sulas ja saan vastu pileti „Hukkunud Alpinisti hotellile“ kella seitsmeks. Siinne asjaajamine vastab juba igati ootusele. Mind juhatatakse suurde saali, uuritakse külalislahkelt, ega ma miskit juua soovi ning soovitakse head elamust. Sätin end ainsa külastajana täpselt kino keskele, tuled lähevad kustu ja sõit algab.

Kohe saab selgeks, et filmi võtete ja linastumise vahel on olnud väga pikk vahe, puusalt pakuks umbes kümme aastat. Eriti reedavad seda rohked nõksutavad droonikaadrid ja lõpuks ka muud detailid ning muidugi vestlused linna peal. Mingit näitlejameisterlikkust ja koherentset süžeed ka ei maksa otsida, mindud on krüptilise flow peale. Filmi keskmes on André (René Reinumägi), Heli (Adele Thele Kuusk), Meri (Eleonora Šljanda), postuumse karakterina Armand (Marten Kuningas) ja kass nimega Marx. Operaatoriks on Herkki-Erich Merila. Filmis on soustina kokku segatud krüptotehnoloogia, avardunud teadvuse seisundid, pärimus, lõppematu suvi ja über-igav tehnomuusika. Muusika on nii halb, et ma kujutan ette põrgut kui igavest aftekat, kus sadistlik kurat aegade lõpuni puldis on. Aga ma ei kurda, et saan üksinda IMAXi saalis laiutada, veipida ja limonaadi juua, pole hullu.

Kuskil poole filmi peal ehmatan, sest minu kõrval seisab Reinumägi, kes on mulle toonud pooleliitrise Budweiseri, Väikse Tomi vahvliplombiiri ja suure klaasi auraliku maitsega apelsinimahla. Viisaka külalisena võtan kõik vastu, režissöör ja majaperemees ühes isikus lahkub. „Vot see on luksus, kui režissöör sulle filmi ajal jäätist toob,“ mõtlen oma peakeses. Kahjuks selgub pakki avades, et jäätis on ära sulanud ja suures segaduses joon vahvlitopsi soojast koorest tühjaks. Tulgu või toidumürgitus, aga toitu ei taha ära visata.

„Kuradisaare kajakad“ mõjub nagu liiga pikalt psilotsübiini lahuses leotatud cryptobro fantaasia. Musta ülikonnaga mees taidleb rannametsas läbi terve filmi kahe musta minikleidiga tüdrukuga, räägib diilidest, mis Tokyos vaja lukku panna ning satub keset ööd kahekõnesse ei kellegi muu kui vanakuradi endaga. Vahele on pikitud lõpmatult pikad stseenid, kus lihtsalt mängib tümakas, tuiatakse kividel ja droon sõidab päikeseloojangusse. Dialoogid on puised ja filmi dramaturgiline tempo paneb õlgu kehitama. Kogu draama, mida see mitte hetkekski käivituv suve­triller visandada püüab, tuleb oma peas ette kujutada. Omajagu on panustatud kosmilistesse ekraanisäästjatesse, tule- ja happetripi efektidesse. Minu lemmik on aerupaat, mis oli pandud kosmosesse sõitma. Lahedalt kummalise efekti annab helirežii, millega on gaas põhja vajutatud – enamik dialooge näivad olevat peale lindistatud ja meie suvine rannamets häälitseb nagu üks korralik eksootiline tihnik. Heli ja pilt jooksevad sageli eri radu, mis kahtlemata tekitab teatava psühhedeelse võõrutustunde. Filmi võib ju näha kui kahetunnist mehe pilku või ka sümptomit loomingulisest tõvest, kus loomemajandus 2.0 kohtub ketist pääsenud idufirmaideoloogiaga. See on „Burning Man’i“ külastaja märg unenägu, digitaalse hipi erutunud nahk. Filmina on see lihtsalt kurioosum, mida soovitan kohalikel filmifriikidel iga kell vaadata. Kui see vaid võimalik oleks! Konventsionaalsete mõõdikute järgi väga kehv, kultuuriuurija seisukohast puhas kringel.

Mina tundsin end seansi ajal nagu Laika kosmoses, teatud ajalised ja ruumilised nihked toimusid küll. Aga selleks oleks piisanud ka märksa lühemast versioonist kui praegused 140 minutit.

Tähetolmust, mis maha jäi

Mida siis teha, kui on avatud keskus, mis polegi keskus, kus suveräänselt linastub film, mis justkui polegi film? Eks ikka kinni panna! Ka hoone omanike esindaja Rainer Jegorov nentis, et keskuse olukord hakkas kiiresti allamäge veerema: „Paraku vastupidiselt meie ootustele hakkas Kosmose kinohoones toimuma ebaselge ja organiseerimata tegevus, kadusid ära äriplaani rahastajad, üritusi korraldati ilma korrektse ettevalmistuseta, mistõttu need kulgesid kaootiliselt.“ Kui tahta tegelikkust nihutada, siis tuleb seda teha väga hästi, muidu lömastab see proovija – nii võib selle kolmenädalase avantüüri kokku võtta. Üks sõber, kes kogu saagat ühismeedia vahendusel jälgis, nimetas seda gesamtkunstwerk’iks. Minu meelest on see liiga pretensioonikas. Meedia sai, mis tahtis, draamanäljas tallinlased said lühisarja, mida sarivahtida. Aga mida sai Reinumägi? Sai ta sealt midagi või ei saanud? Kultuurikeskuse Facebooki lehel mingeid vastuseid ei antud ja oma tegevuse põhjendusi pole toodud. Oma antiturunduslikele põhimõtetele jäädi lõpuni truuks. 3. aprillil ilmus nende Facebooki seinale vaid tehnolugu, mille autoriteks märgitud Anti Võimalus ja Anna Alla. Laulusõnad kõlavad seal järgmiselt „Aga nüüd, mu kallis, on vist aeg lõpetada. Hüvasti maa! Nägemiseni kosmos!“. Seda võib tõlgendada kui limbos olemist, aga ka kui nõmeda ühiskonna hukkamõistu, mis kohitseb idealistlikke püüdlusi. Ma loodan, et see kolmenädalane seiklus siiski avas Kosmose hoonele mingi tulevase potentsiaali, mitte ei löönud ust pikaks ajaks täiesti kinni.