Jüri Arraku näitus „Vertikaal ja horisontaal” Tallinna Kunstihoone galeriis 7. – 18. XII.

Jüri Arrak on jõudnud ringiga samasse punkti tagasi, kust alustas. Ta soovis korraldada Tallinna Kunstihoone galeriis (siis kunstisalong) 1969. aastal oma esimese, graafiliste lehtede näituse. Talle öeldi ära, aga aeg lubati 1970. aasta plaanis leida. See on oluline hetk, sest sellest sündis Jüri Arraku isikupärane laialivalguvate inimkujude maalistiil. Sest, noore mehe asi, kui talle ettevalmistuseks lisaaega anti, miks seda mitte ära kasutada ja graafilised lehed õlimaalideks ümber kantida? Üldiselt on inimesekäsitlus Jüri Arraku graafikas tinglik, oluline on tegelastevaheline tegevus, mäng, mitte niivõrd tegelased ise. Ja et tol ajal populaarne kubistlik või geomeetriline üldistus ei olnud talle loomuomane ning üürikest lisaaega jätkus ainult detailivaesemate maalide lõpetamiseks, üldistas ta maalide tegelased looduspäraselt kõverjoonelisteks kontuurideks ja nimetas need „märkinimesteks”. Üsna varsti, puutudes kokku selliste ülesannetega nagu autoportree maalimine, tulid „märkinimestele” ka silmad ja suud pähe nii, nagu me neid tänapäeval tunneme. Algusest peale on Jüri Arraku tegelased loetamatud, läbipaistmatud. Algusest peale esitab ta maalides selgete mõtteavalduste asemel mõtete varje, varju jäetud tähendusi. Nagu videoinstallatsioon „Suu” (29. XII 1972), mis on esimene Eesti ringhäälingus näidatud (11. I 1973) videoinstallatsioon ehk performance üldse. Ta võttis kastekannult sõela, täitis selle musta guaši lahusega ja joonistas lumme suu, torkas selle nurkadesse tokid, mille vahele tõmmatud nöörile riputas kolm graafilist lehte. See oli poliitiliste suuraudade abil valjastatud kunstniku metafoor – tollel oli võimalik protesti avaldada ainult ümber suu karates ja karjudes. Jüri Arrakut on kogu elu vaevanud vajadus, teiselt poolt tõkestatus mõtteid ja tundeid mõistetavalt esitada. Seepärast sisaldavad ta tööd alati mingeid selgelt esile tõstetud asju, mille suhted on paika pandud lihtsate reeglitega. Jüri Arrak oskab esitada pilti vaatajale kui mängu, milles kaasalöömine ei ole ülearu keeruline. Mängijad ise on varjud, kelle iga näitusekülastaja ükskõik kelle jalgade külge siduda võib. Need varjud ilmutavad end piltidel alateadvuse energia tompudena, mis iga vaataja aju pimikus ilmutuse saavad. Tegemist ei ole ainult alateadliku Id’iga nagu Freudi psühhoanalüüsi teoorias, tegemist on ka SuperId’iga (ühiskondliku alateadvusega Jungi kollektiivse alateadvuse teooria järgi), mille pitseeritud kaane alla valitsevad asutused ja poliitiline propaganda oma koletised heidab ja sellega meie niigi hullumeelset alateadvust veelgi enam saastab. Näitusel on Jüri Arraku varjud, mis hirmusilmil elama löövad, punased varjud lähiminevikust, millele „komissar” suud annab, aga mis kunstniku arvates üles tuleb puua. Ent Jüri Arrak ei eita ajalugu, sest video „Suu”, mille originaal hävis 1970ndatel tulekahjus ja mis on selle näituse jaoks fragmentaarsel kujul kunstniku valdusesse jäänud toormaterjalist taastatud, on Jüri Arraku suuandmine omaenda minevikuvarjule.