Sama lootustandev on kunstielu elavdumine just rohujuure tasandil, olgu siis Marco Laimre juhitud kaasaja kunsti muuseumi näol Kultuurikatlas või gratalaste Container Polümeeris või Rael Arteli ja Airi Tiisbergi „Public Preparation’i” loodetavasti jätkuv arutelude, tutvustuste ja seminaride sari. Segadust (ja vastakaid tundeid) tekitab aga kunstielu pudenemine paljudeks (hõlmamatuteks) väikeüritusteks: kunstipakkumine ületab selle tarbimisvõime. Kuigi, kindla publikuga oma paikade väljakujunemine on avatud demokraatliku ühiskonna tunnus.
Ja ega suurtest kunstisündmustestki puudus polnud: biennaalide-triennaalide ja teiste järjepidevate kunstiürituste buum välismaal, millest poleemikale vaatamata on eesti kunsti seisukohalt siiski olulisim Veneetsia biennaal (ning Marko Mäetamme kogemus: selleks, et kunstniku ideid mõistetaks, tuleb publiku harimisega vaeva näha), ning ka kodus (graafikatriennaal, rahvusvaheline konverents „Impact”, noorte kunstnike biennaal).
Ja lõpuks, mida on tõestanud eelkõige Kumu, aga ka Kunstihoone: ka meie kunstiinstitutsioonid võivad tegutseda suurte välismaiste muuseumide (galeriide) võrdväärsete partneritena, kuid ainult riigi rahast ei jätku. Ilma erasponsoriteta enam ei saa. See tekitab aga uute probleemide rägastiku. Ja selleks peame valmis olema.
