Näitlejad näevad võtete käigus üksikasjalikult ka režissööri tegevust. Céline Sallette on näitlejana kaasa teinud umbes 60 filmis ja seriaalis ning andnud nüüd järele soovile ka ise filmilavastajana kätt proovida. Tema täispika filmi debüüt „Niki“ (2024) on portreefilm tuntud prantsuse kunstnikust Niki de Saint Phalle’ist, aga rõhu asetamise asemel loomingule räägib „Niki“ hoopis seksuaalsest kuritarvitamisest ning selle traumaatilisest mõjust inimese psühholoogiale.
Millest sai alguse mõte teha film Niki de Saint Phalle’ist?
Nägin temaga tehtud intervjuud, ja nägin kohe tema väge ja kaasaegsust. Seejärel, uurides edasi, nägin, mis toimus tema elus nende kümne aasta jooksul, mida filmis näidatakse ja mis olid tema elus murrangulised. Nende aastate jooksul avastab ta kunsti ja kunst päästab ta traumast, millest ta teadlikuks saab. Pidasin seda tänapäeval oluliseks ja vajalikuks, et ta juhataks ja toetaks meid iseendaks saamise ja oma väe avastamise teel.
Mehed domineerisid alati Niki üle – isa, psühhiaater, ka abikaasa. Kas iseloomustaksite tema suhteid meestega? Miks see nii läks?
Kui keegi langeb intsesti ohvriks, tallab see kogemus ta puruks. Mina ise seda kogenud ei ole, aga olen selle kohta lugenud ja kuulnud nende lugusid, kes on selle üle elanud. Niki ütleb isa seksuaalse vägivalla kohta, et see sidus ta alatiseks ühte kõigi maailma purukstallatute, allaheidetutega. Sest intsest tähendab just seda. See oli aeg, kui ei osatud lapsi kasvatada – lapsi peksti, tollal oli normaalne lapsi peksta, vägivald oli osa tollasest kasvatusmeetodist. Nii et ta ei kogenud mitte ainult intsesti, vaid üleüldist suurt vägivalda, näiteks ema peksis teda juukseharjaga. Vägivald põhjustab vaikimise ja miks me nüüd sellest räägime …
Niki maadleb oma minevikuga, aga ta võitleb pidevalt ka selle eest, et teda kunstnikuna tunnustataks. Filmis öeldakse talle lausa otse, et „see on vaid koduperenaise hobi“. Kas need kaks võitlust on teie arvates omavahel seotud?
Algusest peale, üheksa-aastasest peale tahab Niki olla kangelane, tahab olla meestega võrdne, ta ütleb, et näeb, kuidas tema venda koheldakse temast paremini, kuidas vennast oodatakse, et temast saab keegi, aga temast ei oota keegi midagi. Ta on revolutsionäär, Nike on revolutsiooniline tegelane, ta tahab kõik pea peale pöörata. Tõsi on, et tema elukäik viib selleni, et ta purustab kõik. Pole juhus, et ta lõpetab, püss käes, ja et ta vajutab päästikule.
Kunsti tegemist on ikka peetud terapeutiliseks. Olete nõus, et Niki puhul vastab see täiesti tõele?
Jah, täielikult. Kunst on maagiline, ümbermuutev, kunst paneb ennast avama, paneb kõik liikuma tema siseilmas ja päästab ta. See on ka materiaalne abi, kui ta haiglasse satub: ei ole tal midagi, pole värve, ainult mõned jupid, ja selle mitte millegi abil, maailma materjali abil hakkab ta ümber muutma, tagasi tõrjuma seda ängi, košmaare, pimedust, mis teda ründab, ilma et ta sellest ise aru saaks.
Miks ei ole filmis üldse näha Niki de Saint Phalle’i kunsti, mis on erakordne, värviline, pilkupüüdev ja provokatiivne. Mispärast kunst välja jäeti? Film ju väärinuks seda.
Jah, ma olen nõus, et oleks väärinud, aga see ei olnud meie valik. Me ei saanud kunsti näitamiseks õigusi. Me väljendasime soovi teha Nikist filmi, aga perekond ütles kohe, et nad ei luba seda teha. Seetõttu pole temast ka varasemaid filme, näiteks Susan Sarandonil oli ka soov seda teha. Niki on nii kangelaslik tegelaskuju.
Miks oli perekond vastu filmile Nikist?
Niki pärandit haldab praegu ta tütretütar1, kellele see on isiklik ja ühtlasi sünge lugu. Filmi tarbeks ei saaks teha tema tööde koopiaid, see oleks vale, ja tema kunsti kasutamine oleks võrdeline temalt väe võtmisega. Ma olin nõus ega soovinud ära võtta tema väge, püüdsin filmikunsti vahenditega, visuaali, heli ja muusikaga talle ja tema kunstile austust avaldada. Mulle sobis selline lahendus, sest minu meelest oli parem variant teha temast film ilma kunstiteosteta, selle asemel et üldse mitte filmi teha.
Lugesin kuskilt, et Niki de Saint Phalle tegi enese kuritarvitamise avalikuks oma elu võrdlemisi hilises etapis. Kas see osa filmist, kuidas ta neid sündmusi nooremana mäletab, on teie enda kujutlusvõime – visioonid ja kõik muu?
Ta oli siis 64. See natuke mõlemat, aga enamasti tema enda dokumenteeritud. Ta on kirjutanud raamatu „Minu saladus“2, kus ta avalikustas nii selle, kuidas teda ära kasutati, aga rääkis ka sellest, kuidas ta ise sellest teadlikuks sai. Läbi ta isa kirja, kus isa selle üles tunnistas, ja läbi psühhiaatri, kes selle kirja ära põletas. Ja tagajärgedest.
Ühes järgnevas raamatus peakirjaga „Harry ja mina. Perekonna-aastad“3 kirjeldab ta kümmet aastat oma elus ja ka nn psühhiaatrilist perioodi, mis kestis üürikest aega, vaid kuus nädalat. Ta kirjeldab seal kogu protsessi ja ka mina sain teada intsesti kohta, sest varem ei olnud ma sellega kokku puutunud. Lugesin, kuulasin ja sain palju teada seda tüüpi trauma kohta. Olen veendunud, et niisugust traumat ei saa vältida ega seda tühiseks pidada, mida minu meelest on püüdnud teha tema perekond. See on keskne tema elus ja loomingus.
Ja seetõttu ei antud luba?
Ma arvan küll. Näiteks see töö, mida sa enne näitasid (näitasin varem telefonist Saint Phalle’i skulptuuri „Madude puu“, mis asub ajutiselt Artcuriali oksjonimaja hoovis Pariisis – T. P.), madudest puu. Oma raamatus „Minu saladus“ nimetab Niki seda suve, mil isa ta vägistas, „madude suveks“, sest oli näinud enne seda madusid, ja isa pani talle enne vägistamist surnud mao voodisse. Niki elus on mütoloogilisi, hullumeelseid tasandeid.
Kas te dramatiseerisite filmis midagi ka üle, s.t kaugenesite faktidest filmiterviku nimel?
Ei, seda mitte. Ainus asi, mille ma omalt poolt juurde panin, on see, et ta teeb kinnipidamisasutuses leivast liimi. Ta on oma raamatus maininud, et tal polnud seal liimi ja ta ei saanud kunsti teha.
„Niki“ näitlejavalik on huvitav, sest Nikit kehastavat Charlotte le Boni oleme tavapäraselt näinud teistsugustes, pehmemates rollides.
Ta oli nii Niki moodi ja ma olen näitlejana täiesti veendunud, et näitleja saab oma oskusi näidata, kui talle on vääriline roll antud. Me pole teda varem tõesti sellistes rollides näinud, aga seda vaid põhjusel, et talle ei ole neid pakutud. Ta on kenake, sihvakas, nii et satub enamasti mängima selliseid ilurolle. Aga mina olin täiesti kindel, et Niki osa on talle loodud.
See on kindlasti üks näide, kuidas näitleja taust on tulnud teile režissöörina kasuks. Kas mingil moel veel?
Muidugi. Režissöörina ei käida ju teiste režissööride võtteplatsidel kogemusi korjamas, kuidas teised selle kohutava jamaga hakkama saavad. Lugude loomisega. Näitlejana on mul olnud aga võimalus viibida Jacques Audiardi, Sofia Coppola, Bertrand Bonello filmivõtetel ja olen saanud niivõrd palju kogemusi, mis on mu maailma avardanud.
Rääkige pisut ka Jean Tinguely4 rollist tema elus nii kunstniku kui inimesena?
Tinguely oli tema kõige olulisem partner. Niki armastas Harryt kogu elu, oli läbi elu temaga sõbrasuhetes. Ega ta ilmaasjata kirjutanud raamatu „Perekonna-aastad“, sest need aastad aitasid tal ennast üles ehitada. Ta teostas ennast koos Harryga, Harry jättis talle selle vabaduse. Tinguelyga koos, kes oli alguses sõber ja hiljem tema kaaslane, leiab ta minu meelest ainulaadse kooseksisteerimise vormi. Ega neid niisama „kunsti Bonnieks ja Clyde’iks“ kutsutud. Usun, et nad innustasid teineteist, panid proovile, provotseerisid. Minu arvates oli nende duo väga viljakas. Neil ei olnud ühiseid lapsi, aga nende armastus oli viljakas imeliste kunstiteoste poolest.
Kas teil on oodata ka probleeme nüüd, kui film on Prantsusmaal välja tulnud?
Ei ole. Film esilinastus Cannes’is, perekond oli õnnelik ja filmiga rahul. Ma ei saanud neile tegemisele eelnenud vestluses lubada, et film tuleb hea. See oli mu esimene film, perekond rääkis, et sellest tuleb käkk, sest eluloofilmid on kõik sellised. Ma ei saanud neile täie enesekindlusega vastu vaielda.
Mida perekond siis kartis?
Kõike. Eluloofilme, tervet seda taustalugu. Kõik võib kihva minna. Cannes’i valimine kinnitas neile, et tegemist on teatud mainega filmiga. See oli kergendus kõigile.
Ja lavastajana õnnestus teil see naiskunstniku lugu varjust välja tuua. Kas seda võib võtta ka missioonitööna, mida tahate jätkata?
Ma alustan üht dokki pealkirjaga „Heitlus“ („The Struggle“), mis räägib ühest emast kaitsmas oma last, kes on üles tunnistanud, et isa teda kuritarvitab. Ja sellest, kuidas seadusaparaat teda ei usu. Nii on Prantsusmaal enamiku juhtumitega. Ainult 5% lastest tunnistab kuritarvitamise üles ja neid viit protsenti ei usuta enamasti üldse. Enamasti kriminaliseeritakse emad. Nad mõistetakse hukka püüde eest oma last kaitsta.
Kas te komistasite selle loo otsa siis, kui „Niki“ jaoks uurimistööd tegite?
Kuulsin seda lugu tõesti „Niki“ tegemise ajal. Avasin sel ajal oma südame niisugusele tegelikkusele. Pärast „Nikit“ otsustasin osta kaamera ja selle loo jäädvustada.
Sophie, see naine, pani mikrofoni oma nelja-aastase tütre sisse ja võttis vägistamise linti. Need lindistused on olemas, kohtunike laual asitõenditena, ja ikkagi ei võeta neid tõsiselt! Ja sellesarnase kogemusega emasid on sadu. Seaduse tõlgendajad kehitavad õlgu: me ei saa olla kindlad. Aga milles me üldse saame kindlad olla, kui sellest ka ei piisa? Me peame ühiskonnana nende kaitseks välja astuma, sest see on väljakannatamatu. Mõte lapsepilastusest on väljakannatamatu. Ei ole võimalik vaadata mõnd meest ja näha temas oma lapse vägistajat. Võimatu. Ja siis ei usutagi ei emasid ega lapsi. Ometi on see tegelikkus.
Gisèle Pelicot’ juhtum on meile näidanud, mis kõik on Prantsusmaal võimalik. Kõik on võimalik. Kas te olete näinud filmi „Nõusolek“5 Gabriel Matzneffist? Ka seal räägitakse, kuidas Prantsusmaal toimib prominentsete pervertide puhul ühiskondlik ringkaitse.
Prantsusmaal on asjad hullud. Me peame sellega nüüd silmitsi seisma. Loodetavasti midagi muutub. Meie hulgas on tõelisi kangelasi, me peame ka neid nägema ja kuulama. See ema, kellest ma dokki teen, on tõeline kangelane, kes näeb vaeva, võitleb lõpuni suure masinavärgi vastu, mis ta lausa vangistas, kuna ta läks oma looga meediasse.
Milline on selle doki ajakava?
Ei teagi. Praegu rahastan seda ise, aga loodetavasti leian mõne partneri.
1 Bloum Cardenas juhib Niki de Saint Phalle’i fondi Niki Charitable Art Foundation.
2 Niki de Saint Phalle. Mon Secret. Éditions la Différence, 1994.
3 Niki de Saint Phalle. Harry et moi : les années en famille, 1950-1960, La Différence, 2014.
4 Šveitsi skulptor, Saint Phalle’i elukaaslane, keda filmis mängib Damien Bonnard.
5 „Le Consentement“, Vanessa Filho, 2023.
