CoBrA näitus on teretulnud kunstiajaloo järeleaitamistund: Kumus on avatud eesti pagulaskunsti ülevaade, kus võib mitmeid teoseid belgia kunstnike omadega võrrelda ja näha lähedasi taotlusi, kuigi pagulaskunstnikud kippusid olema konservatiivsed. Eestis seevastu olid aastad 1948–1951 stalinistliku kultuuripoliitika kõige kurvem aeg. Ometi toibuti ja 1960ndate maalis võib leida samasugust maalikäsitlust. Abstraktsest ekspressionismist Eestis võime rääkida alles lähiajaloos, ent näiteks Tõnis Vindi ringis arutati informalismi üle juba 1960ndail.
Kunstihoones avaneb Euroopa sõjajärgse modernismi süda ja ajastu vaimsus. Maailma kultuuriajaloos kohtuvad lähedased tunnetajad siis, kui ideed on saanud küpseks ja leiavad inimesi kõnetava vormi. Pinnas CoBrA rühmituseks loodi vahetult pärast II maailmasõja lõppu, mil Amsterdami kunstiakadeemias kohtusid noored Karel Appel ja Corneille Guillaume Beverloo (Corneille), kelle ühistest vaadetest maalikunstile kasvas välja lähedane sõprus. Pärast Stedelijki muuseumi korraldatud noorte maalijate näitust koondus nende umber Hollandi Eksperimentaalsete Kunstnike Grupp. Samal aastal kohtus seni konservatiivset maali harrastanud noor hollandlane Constant Anton Niewenhuys (Constant) Pariisis Taani maalija Asger Jorniga. Nad ühinesid eksperimentaalse grupiga ning vaid kuu enne sõjajärgset euroopaliku modernismi arengut suurelt mõjutanud CoBrA ühenduse loomist Pariisis anti välja ühine manifest „Reflex”, mis sisaldas tegelikult juba enamikku tulevast kunstiliikumist juhtinud tegevussuundadest. Uus ühendus CoBrA loodi Pariisis 8. novembril 1948. aastal.
Kunstihoone näitust saatvas väikeses, ent hästi koostatud kataloogis analüüsib Denis Laoureux põhjalikult kogu liikumist, selle suundi ja ulatuslikke järelmõjusid Euroopa kunstis. „CoBrA on akronüüm, mis koosneb kolme Euroopa linna (Kopenhaagen, Brüssel ja Amsterdam) algustähtedest. Kronoloogiliselt oli selle eluaeg üürike, sest rühmitus loodi 1948. ja likvideeriti juba 1951. aastal. Siiski mahtus sellesse ajalõiku kolm sündmusterikast aastat. Rühmituse ühtsus põhines ajakirjal, mille toimetust juhtis Dotremont. Asger Jorn, Karel Appel, Constant, Corneille, Christian Dotremont ja Joseph Noiret on Cobra asutajaliikmed, kellele lisandusid aja jooksul sellised maalikunstnikud nagu belglased Pierre Alechinsky, Louis Van Lint ja Serge Vandercam ning prantslased Jean-Michel Atlan, Édouard Jaguer ja Jacques Doucet.”
CoBrA näol on tegemist eksistentsiaalse hoiakuga kunstnikega, kes soovisid maali abil maailma muutmise. Rühmitusele ja selle järgijatele andis elujõu prantsuse kultuuriruum, see liikumine hõlmab vaid Belgia prantsusekeelse osa ehk Valloonia. Nelja ühise tegevusaasta jooksul andis rühmitus välja üksteist manifestiga väljaannet. Alguses vastanduti klassikalisele Andre Bretoni ideedele tuginevale sürrealismile, mis astus ellu pärast I maailmasõda ning koondas tollaseid ühiskonnas pettunud intellektuaale. Ent pärast II maailmasõja kogemusi ei tundunud tollased ideed enam piisavalt elavad, et muuta inimeste väärtushinnanguid. Sigmund Freudi õpetuse asemel süveneti Erich Frommi marksistliku süvapsühholoogia ja Carl Gustav Jungi alateadvuslike sümbolite maailma. Uute püüdluste laine Euroopa kunstis nagu pööranuks selja XX sajandi I poole avangardile, ent tegelikult see ka interpreteeris seda, Miró ja Leger jäid ka paljude CoBrA kunstnike lemmikautoriteks. Pärast pöördumist uue sürrealismi, Põhjala saagade, primitivismi, automatismi ja vaimsete hälvetega inimeste loomingu poole võiks CoBrA autorite töid vaadelda ka kui erakordselt estetistlikke. Paralleelnähtusena on alati vaadeldud sõjajärgset abstraktse ekspressionismi lainet Ameerika Ühendriikides, eriti New Yorgi koolkonna kunstnike töid. Karel Appeli paljudest maksiimidest on Kunstihoone seinale kirjutatud ehk kõige tabavam tema maalimismeetodi kohta: „Ma ei maali, ma löön”.
Antoine Mortier’ mustad müstilised maaliruumid, Maurice Wyckaerti maalitud elegantsed õrnad atmosfäärid, Christian Detremonti valges tühjuses hõljuvatest kujunditest „laplase elumaailm” või Jules Lismonde’i söejoontest maaliruumid iseloomustavad euroopalikku uuendust kunstikäsituses. See on just see, millest Eestis aastakümneid tagasi unistasime vaid reproduktsioone vaadates ja tegelikult on see ka kunst, mida senini pole eriti näinud. Omaaegsetest erakogudest väiksematesse Belgia muuseumidesse koondunud kunst lihtsalt ei olegi alati eksponeeritud. Ta teiseks – juba üsna varsti pärast CoBrA laialiminekut kandusid kunstimaailma jõujooned prantsuskeelsest keskkonnast mujale ning CoBrA jäeti suurtes kunstikäsitlustes teenimatult perifeerseks nähtuseks.
CoBrAle ja ta järgijaskonnale on tunnuslik kodusolek filosoofias ja arusaamine kaasaegse kunstniku ülesandest ühiskonnas. Louis Van Linti maksiim „Maalimise müsteerium ei erine müsteeriumist, mis peitub meie sees” laieneb kogu näitusele.
Mõiste „informalism” seondub eelkõige Wolsi (Wolfgang Schüldse) eksistentsialismist kantud maalide, Hans Hartungi energeetiliste piktogrammide, Pierre Alechinsky kalligraafiliste figuratsioonide või Pierre Soulages’i ja Henri Michaux’ maalide kosmiliste müsteeriumidega. CoBrA kunstnike ja järgijate looming on põhimõtteliselt abstraktne, ent pildisügavustes võib peaaegu alati leida maalikontekstis olulisi figuratsioone.
Näitus mõjub Kunstihoone modernistlikes ruumides tõeliselt hästi. Veidi ebatavaline kujundus kolmes saalis ning konteksti loov literatsioon seintel annab liikumise olemusest mõjuva ülevaate, kuigi kõik autorid ei ole eksponeeritud ja puudub täielikult kolmemõõtmeline kunst. Väärtuseks tuleb pidada kaasaegse CoBrA vaimsuses maalitud kunsti esitust tänapäevani välja. Yves Zurtrasseni peaaegu kolmemõõtmelised valged abstraktsioonid ja Philippe Vandenbergi abstraktsioonid esindavad maalikunsti algset ehedat mõtet, mis aastakümnete jooksul interpreteerituna on kattunud klišeede kihistustega.
