17. veebruaril Kumu kolmandal korrusel avatud püsiekspositsioon „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“ on pälvinud suure tähelepanu ja tekitanud vaatajates elava arutelu. Kuraatorite, Kumu direktori, kunstiteadlase Kadi Polli ja Eesti Kunstiakadeemia kultuuriajaloo professori, ajaloolase Linda Kaljundi värske käsitlus on toonud tuttava kunstiklassika vaatajani täiesti uudsel viisil.

Millised on teie peamised Kumu uue püsinäituse „Identiteedimaastikud“ kureerimise aluspõhimõtted?

Linda Kaljundi: Seda näitust tehes oli meile tähtis häälte paljususe väljatoomine. Tahtsime siinset kunsti siduda Eesti kultuuri ja ajalooga ning avada kunsti kaudu Eestis elanud või elavate kogukondade ajalugu ja identiteediloomet.

Kadi Polli: Eelmine püsiekspositsioon „Varamu“ oli väljas viisteist aastat ja väga Kumu nägu: kerge ja modernne, näidates Eesti kunstiajalugu kõige paremast ja stiiliteadlikumast küljest. Uue ekspositsiooni puhul oleme seadnud eesmärgiks avada just kunsti konteksti. Me ei keskendu ainult kunsti enda arengule, vaid uurime selle sidet ühiskonnaga ning kirjeldame ajaloolis-geograafilist ja kultuurilist ruumi, kus Eesti kunst on sündinud.

Soovisime tuua välja uusi teemasid, mis on kunsti(ajaloo) puhul viimase 15 aasta jooksul fookusesse tõusnud. Teisalt tahtsime olla ka rohkem publiku poole pööratud: kõnetada ja ise kõneleda, pakkuda seletusi, näidata visuaalkultuuri aktuaalsust ja kutsuda kunstnikke kaasa mõtlema. Nii on sündinud näituse videoteosed (avavideo ja 20 videokommentaari kunstnikelt, kunstiajaloolastelt ja ajaloolastelt) ja tekstimaterjal, mis lisaks seinatekstidele pakub lugemist ka üksikute teoste ja teemade kohta. Uues püsiekspositsiooni lahenduses joonistuvad välja kaks võimsat ruumiinstallatsiooni: „Varamust“ alles jäänud Villu Jaanisoo „Kajakas“ ja uus, Neeme Külma ja Tõnis Saadoja baltisaksa portreede sein „Puri“. Teadlik otsus oli ka muutuvate alade kavandamine ekspositsiooni: kaks projektiruumi, kus teravad, eksperimentaalsed probleemnäitused ja kunstnike sekkumised vahetuvad igal aastal.

Kuidas jaotasite omavahel loomingulised rollid? Kas on veel kaasautoreid, keda esile tõsta?

Polli: See ongi kunstiajaloolase ja ajaloolase koostöö. Ühiskondliku konteksti ja ajaloouurimuse esil hoidmine on kindlasti rohkem Linda Kaljundi panus. Meil on mõlemal ka ajalised fookused. Mina olen pikalt tegelenud baltisaksa kunstiga, Linda rahvus­romantismi ja ka „vaikiva ajastu“ retseptsiooniga. Kuid üldiselt oleme ikkagi kontseptsiooni koos arendanud. See näitus on probleemipõhine ning need probleemid ajaperioodidest otseselt nii väga ei sõltu.

Kaljundi: Üldplaanis saime ikkagi etapid, teemad ja kunstinähtused omavahel läbi arutada. Kindlasti oli põnev koostöö maali- ja graafikakoguga. Nende roll kaasa­mõtlejana ning teoste väljapakkujana oli väga suur. Selle koostöö tulemuseks ei jää ainult püsinäitus, vaid sellest sünnib ilmselt ka palju teisi projektiruumi näitusi ja muud. Kuraatoril võib olla igasuguseid häid ideid teemadest, mida tahaks esile tõsta, kuid lõpp­kokkuvõttes on ikkagi tähtis tööde põhjal nende läbimängimine. Selles oli kindlasti tähtis osa ka näituse kujundajatel Raul Kalvol ja Tõnis Saadojal.

Millised probleemid kerkisid teil esile töö käigus?

Polli: Üks peamine küsimus oli kindlasti see, kuidas leida teemalt huvitavate ja oluliste ning samas kunstiliselt väljendusjõuliste tööde vahel tasakaal. See on tüüpiline raskus selliste näitustega, millega tahetakse kaasata ja väärtustada visuaalkultuuri: tekivad teemad, mida tahaks käsitleda, kuid pildimaterjal ei pruugi oma tasemelt välja kanda. Püsiekspositsiooni peaks ju jõudma igas mõttes nii-öelda hea kunst.

Baltisaksa ja eesti kunsti huvitavamad, iseloomulikumad ja värskemad arengud ei toimu kaugeltki alati maalikunstis, vaid tihti just joonistus- või graafikaloomingus. Seetõttu oleme palju kaasanud ka paberalusel töid, mis on omakorda püsiekspositsioonis keeruline lahendus, kuna neid peab vahetama iga nelja kuu tagant. See omakorda tähendab, et tuleb leida samaväärseid teoseid vähemalt kolme komplekti jagu.

Milline on teie arust ühe sellises mahus püsiekspositsiooni elutsükkel? Millal see aegub ning oleks tarvis välja vahetada?

Polli: Oleme seisukohal, et umbes viis aastat. Teemad aktualiseeruvad erinevalt ning viie-kuue aasta pärast on ilmselt ka olukord teistsugune. Stella Saarts on olnud väga suurepärane režissöör uue näituse juures ning videoformaat on väga võimsa avapauguna näitusel väljas. Kuid just seetõttu, et see meedium uueneb pidevalt, on tekkinud küsimus, kas selline lahendus peab ajale vastu nii oma filmikeele, vormistuse kui ka esitlusviisi poolest. Võib-olla just see näituse osa vajab värskendamist juba varem.

Eesti kunsti püsinäituse koostamisel on kuraatoritel üpris suur vastutus, sest luuakse paratamatult uut narratiivi või diskursust. Milline on see narratiiv, mida soovite publikule edastada? Kas vihjeid võib otsida näituse pealkirjast „Identiteedimaastikud“?

Kaljundi: Meie narratiivi puhul tahaksin tuua välja märksõnad „mitmehäälsus“ ja „mitmekesisus“. Meie soov pole jutustada pelgalt Eesti kunsti lugu ja selle taustal Eesti ajalugu, vaid soovime tuua sisse uusi vaatenurki. Arvan, et see on midagi, millega ei tegeleta praegu üksnes muuseumides, vaid ka Eesti (kultuuri)ajaloo uurimisel. Näiteks on saanud hoogu baltisaksa kirjanduse uurimine eesti ja läti kirjandusega koos ehk Baltimaade mitmekultuurilise ajaloo raames.

„Identiteedimaastike“ märksõna võib võtta nii laiemalt kui ka kitsamalt. Laiemas tähenduses on meid huvitanud kunsti ja identiteedi omavaheline suhe. Arvan, et Eestis ei olegi piisavalt räägitud sellest, kuidas siinsed identiteedid – nii eesti rahvuslik kui ka baltisaksa kogukonna oma – on arenenud. Need on teemad, mis on ka tänapäeval väga olulised. Kitsamalt juhime „identiteedimaastikega“ tähelepanu sellele, kuidas kunst on aidanud väärtustada, märgata ja luua siinse (kultuuri)pärandi märgilisemaid osi. Nii kerkib esile veel üks näituse keskseid küsimusi: milline on olnud kunsti roll siinse kultuurimälu loomisel?

Kuna olete valinud teadlikult käsitlusviisi, mis hõlmab endas narratiivide paljusust, siis kuidas hoidsite seda tervikut laiali valgumast? Kas näitusel ilmneb ka mõni tähtis alateema?

Polli: Näitus on jagatud alateemadeks „Põimitud maailmad“, „Baltisaksa kunsti algus“, „Baltisaksa identiteedimaastikud“, „Muinasmaastikud“, „Moodsa elu karneval“, „Vaikiv ajastu“, „Visuaalkultuur“ ja „Sõjaaja kunst“. Usun, et need hoiavad tervikut koos. Näitusel on ka selge ajatelg: liigume kronoloogiliselt ajas edasi.

„Põimitud maailmad“ on näitusel üks tähtsamaid teemasid. Korra mõtlesime seda isegi näituse pealkirjaks. Selles teemaplokis tuleb välja balti, vene ja eesti kogukonna paralleelsus – suhtlus, millest kasvas välja Eesti kunstnikkond. Nende kogukondade üheaegsust näitame mitmel ajaperioodil tuletamaks meelde, et baltisaksa kunstnikke elas siin ka Eesti Vabariigi ajal. Näiteks oleme teadlikult toonud sisse Klara Zeidleri haprad ja nostalgilised interjöörimaalid näitamaks, et ka 1920ndatel ja 1930ndatel olid meil aktiivsed baltisaksa kunstnikud. „Põimitud maailmad“ on kindlasti üks teema, mis jookseb läbi näituse ning selle osa on ka naiskunstnike loomingu esiletoomine. Näeme, kui palju kriitilist häält ja teistsugust loomingut tuleb naisautoritelt kasvõi 1920. ja 1930. aastatel.

Igas valdkonnas, sealhulgas kunstis, on publiku lemmikteosed ning teoseid, mis on publikule vähem tuntud. Kuidas leidsite näituse koostamisel tasakaalu nende kahe pooluse vahel?

Polli: Otsisime nende vahel kompromissi. Muuseumitööst lähtuvalt on selge, et uus püsiekspositsioon ei saa katkestada seda, kuidas muuseum publikuga suhtleb või mida publik armastab. Saame neid sümpaatiaid heal juhul ainult rikastada ja avardada. Näiteks oli selge asjaolu, et Johann Köleri „Truu valvur“ tuleb näitusesse integreerida ning et ka Konrad Mägi peab mitme tööga väljas olema. Meil ei olnud nn hittide mahutamisega probleemi. Kuraatorina tuleb leida valitud töödele loogiline koht ja põhjendus oma kontseptsioonis. Pigem on armastatud ning publiku- ja lasteprogrammidesse sisse kirjutatud teostega praktilised probleemid. Ka ruumikujunduses nägime ette, et on teatud teosed, kohad või sõlmpunktid, kuhu publik peaks saama koguneda, et teost lähemalt vaadata jne.

Kaljundi: Arvan ka, et parimal juhul saab staarteostele otsida uut põnevat konteksti. Siinkohal võib näitena tuua Köleri „Truu valvuri“ ja Carl Timoleon von Neffi siidseelikuga eesti tütarlapsi kujutava teose „Üllatus“ omavahelise koosluse, mis loob omamoodi uue dialoogi.

Näituse ruumilahenduse on loonud Raul Kalvo ja Helen Oja. Millest lähtusite näituseruumi kujundamisel?

Polli: Kalvo ja Oja on ka varem Kumuga koostööd teinud ning meile nende minimalistlik laad väga meeldib. Tahtsime, et näitusekujundus aitaks eri perioodide kunsti vaatamisele kaasa. Näiteks vanema kunsti osas pakub see lahendus ajastutruud tuge soojade tumedate seinte ja salongiriputusega. Mõnes mõttes näevad Kumu kolmanda korruse näitusesaalid nüüd välja vanamoodsamad kui varem, kuid historiseeriv, ajaperioode markeeriv, museoloogiline vaatenurk on ammu hinnas ja meil on see sedakorda taotluslik. Siiski, kujundus muutub ka heledamaks ja sinakamaks, kui liikuda ajateljel edasi. Näituse kujunduskontseptsiooni on Kalvo kõrval väga palju mõjutanud ka näituse teine kujundaja Tõnis Saadoja, kes aitas lihvida viimaseid otsuseid: millise pildimaterjaliga teemasid käsitleda, kuidas miski seinale sobib jne.

Lisaks on praegune püsiekspositsioon ümber kujundanud Kumu ruumide struktuuri. Oleme mitmeid saale avardanud. Võimalik, et edaspidi saab püsiekspositsioonile anda värskust ka lihtsamate vahenditega, aga praegu on see olnud üpris suur ettevõtmine.

Kaasatud on ka Eestis praegu tegutsevaid kunstnikke. Milles see koostöö seisneb ning mida olete soovinud saavutada?

Polli: Tõesti soovisime, et valitud kunstnikud suhestuksid uue püsiekspositsiooni kontseptsiooniga. Pöördusime Neeme Külma ja Tõnis Saadoja poole ning tegime neile ettepaneku, et nad tegeleksid baltisaksa portreega konkreetses ruumis. Installatsioon „Puri“ puhul on tegemist seitsme meetri kõrguse tahulise seinaga, väga hea arhitektuurse sekkumisega. See loob nostalgilise tagasi­vaate mõisa portreegaleriidele, kuid ei ole liiga jutustav. Märkimisväärne on siin ka ajaloolise tapeedi kasutamine – see idee tuli samuti kunstnikelt.

Kaljundi: Olime veendunud, et nüüdiskunstnike kaasamine on vajalik. Nii Eesti kui teiste maade muuseumide kogemus on näidanud, et see aitab hästi vanemat kunsti uude konteksti panna ning siduda päevakohaste teemadega. Arvan, et see teeb ka publikule varasema kunstiga suhestumise põnevamaks.

Marge Monko kutsusime suhestuma 1930ndate ja „vaikiva ajastu“ teemaga. See, et ta valis oma sekkumise teemaks blondi põhjamaise naise stereotüübi ja iluideaali, lähtus tema enda kunstipraktikast. See teema haakub püsinäitusega tervikuna – sellega näidatakse, kuidas naise kuju rahvuse sümbolina tuleb esile eri ajaperioodidel. Monko töö paikneb toas, kus vaadeldakse 1920ndate ja 1930ndate visuaalkultuuri: tarbegraafikat, disaini, fotot ning reklaamikunsti. Nii seob see rahvuslikud stereotüübid põnevalt globaalse massikultuuriga. Marge Monko näitab, kuivõrd on ideaal blondist heledapäisest eesti naisest seotud 1930ndate Hollywoodi plaatina­blondide iluideaalidega. Rahvusüleste seoste otsimine ja väljavalgustamine on midagi, mida saab hästi teha just sekkuva kaasaegse kunsti abil.

Püsinäitusel on avatud kaks projektiruumi, kus toimuvad aastase tsükliga vahelduvad näitused. Mis on nende projektiruumide täpsem funktsioon ning millist programmi soovite seal publikule pakkuda?

Polli: Need projektiruumid on mõeldud selleks, et tuua lähiaastatel juurde nüüdisaegseid sekkumisi. Need on eraldiseisvad näitusepinnad, mis on ka püsiekspositsiooni osa. Ennekõike ootame sinna aktiivseid sekkumisi, probleemipõhiseid näitusi, kus tuleksid esile teemad, mille pikemat käsitlemist püsinäitus ei võimaldanud. Lisaks sobivad projektiruumid hästi ka kaasavateks publikuprojektideks.

Kaljundi: Jääme põnevusega ootama ka järgmisi projektiruumi näitusi ja oleks huvitav, kui need oleksid võimalikult erinevad autorid ning pakuksid võimalusi nii kunstnikele, kuraatoritele kui ka koguhoidjatele „raamist välja“ teemasid käsitleda.

Uus näitus on eelkõige ühismeedia platvormidel tekitanud poleemikat valitud teoste (rassistliku kõlaga) pealkirjade muutmise osas: kuidas kõrvale lükatud tollase rääkimis- ja mõtlemisviisiga kõneletakse praegusest ajast. Millistel alustel olete ikkagi valitud kunstiteoste pealkirjadega ümber käinud?

Polli: See puudutab eelkõige projektiruumi näitust „Erinevuste esteetika“ (kuraator Bart Pushaw), kus tegeletakse rassitemaatikaga ja kus on teadlikult katsetatud tööde pealkirjadega: „Neegripoisi“ kõrvale on kirjutatud „Poisi pea“ jne. Soovime sel viisil esile tuua, et omaaegsed pealkirjad on problemaatilised ja tõstatame küsimuse, kuidas neid teisiti nimetada. Bart Pushaw’ kureeritud „Erinevuste esteetika“ ongi mõeldud diskussioonide ärgitamiseks näitamaks, kuidas näiteks kohanimed on ajas muutunud ning pealkirjade tähendus- ja kõlavarjundid samuti. See ei tähenda, et nüüd muudamegi Eesti Kunstimuuseumi kogus teoste pealkirjad ära (kusjuures teoste pealkirjad on enamjaolt muuseumi, mitte kunstniku, pandud), aga meie arvates ei pea rahvusvaheline muuseum sõna „neeger“ avalikus ruumis tõesti kasutama, kui on teada, et suures osas maailmast kõlab see solvavalt.

Toonase maalikunsti ja graafika kõrval tutvustatakse püsinäitusel siinset visuaalkultuuri, põimides kunstihariduse ja -harrastuse, tarbegraafika ja disainiajaloo. Kuidas olete neid valdkondi käsitlenud?

Kaljundi: Valdkonnad on toodud sisse eri ajaperioodide näitel. Kaasatud on baltisaksa visuaalkultuuri näiteid, teaduse, kunstiharrastuse ja -hariduse alaseid materjale. Selle kõrval käsitleme ka hilisemaid perioode, et näidata, kuidas muutub visuaalkultuur ja sellega koos ka kunsti roll ühiskonnas. Vaatleme, milline on visuaalkultuuri tähtsus identiteediloomes. Sellepärast tõime sisse materjali 1920ndatest ja 1930ndatest, mil toimus pildiplahvatus: pildid omandasid järjest suurema osa nii identiteediloomes kui ka inimeste elus. Sellega seoses oleme kaasanud plakatid, filmikroonikad ja foto.

Kas selle näituse puhul on ka mingi uus teema või nähtus, mille teie olete esile toonud ja millest on seni tolle ajaperioodi kunstikäsitlustes mööda vaadatud?

Polli: Meil on näiteks „Kehakultuuri“ teema, kus oleme eraldi välja toonud sportliku mehe ja naise keha kujutamise ning vabaõhu- ja rannakultuuritemaatika. Oleme pannud näiteks Paul Burmani mehed ja hobused kõrvuti Värska sõjaväelaagris 1930. aastatel üles filmituga. Selliseid väikesi uusi momente on palju.

Kui eelmisel püsinäitusel näidati eelkõige eesti kunsti moodsust: otsiti kokkupuutepunkte uute suundadega Euroopas, näidati, kuidas ka siinne kunst muutus abstraktseks, kunstnikud võtsid eeskuju futurismist, kubismist jne, siis uuel näitusel on näiteks 1930ndate kunsti puhul toimunud rõhuvahetus avangardselt suunalt kunstile, mis ei ole alati kuulunud esimesse valikusse Eesti kunstikaanonis, kuid mida sellel ajal palju loodi.

Kaljundi: Ülemaailmselt on kunstiajalugu ja ka muuseumid olnud avangardi­kesksed. Kahtlemata see ongi põnev kunst, aga sellevõrra on varju jäänud just kunsti peavool, 1920ndatel ja 1930ndatel üle Euroopa levinud kunsti kodanlikustumine: traditsioonilisemate laadidega dialoogi otsivad teosed, mida ei ole harjutud muuseumides nägema. See on huvitav kohtumine väikekodanlikkusega, mis 1930ndatel nii Eestis kui ka mujal kujundas palju kunstielu nägu.

Kas ja miks on praegu püsinäituse formaati üldse tarvis? Milline on püsinäituse funktsioon ja tähendus praegusel ajal?

Kaljundi: Sellest on palju räägitud, kas püsinäitust on üldse vaja. Sellised arutelud käivad mõneti käsikäes vaidlustega kunstiajaloo ja kaanonite üle. Ma ise kaldun arvama, et püsinäitus annab võimaluse võimustada eri hääli ja kogukondi ning on hea platvorm, kus mõelda kunstiajaloo üle ja kutsuda publikut kaasa mõtlema. Sellepärast ongi tähtis, et püsinäitus oleks avatud ja mitmehäälne, et sellega ei surutaks peale liiga lihtsat lugu.

Polli: Meie ideed tuuakse vaatajani seinatekstide kaudu neljas keeles: lisaks eesti keelele on tekstid inglise, saksa ja vene keeles. Tahame ajalooliste kogukondadega kõneleda neile arusaadaval viisil. Oleme arvestanud, et kui näiteks välismaalane tuleb näitust vaatama, siis ta saab ka ajaloolise ja kultuurilise konteksti, loo.

Kumu püsiekspositsioon on ainuke koht Eestis ja ka maailmas, kus saab näha ülevaadet Eesti kunstist. Oleme teadlikud, et tuleb näidata muuseumi kogudest tähtsamaid töid, millega uus põlvkond noori saaks parimal viisil kohtuda. Eesti kunsti ajalugu peab olema võimalikult laiale publikule kättesaadav. Püsiekspositsioon ei ole kitsas erialamäng, vaid eri rahvustest, eri taustaga vaatajaskond peab sellest kunstist ja visuaalkultuurist saama huvitava ja arusaadava pildi. Püsiekspositsioon on ikkagi kõige mahukam koht, kus saab näha kunstiteoseid originaalis ning nende abil mõista konkreetse paiga (kunsti)ajalugu.