Linnagaleriis on väljas Mare Vindi tušijooniste sari „Pargimaastikud”. Jalutada pildi juurest pildi juurde on tõesti nagu pargis – iga vaatepilt on ühtemoodi ilus. Nicolas Boldych, „Manu propria” triennaalist osa võtnud kunstnik, leidis Mare Vindi tööde joontevõrgust „labürindid, mis vangistavad pilgu elliptiliste kujundite külluses” (Sirp 6. IX). Tõepoolest, Mare Vindi joon peab kinni ühest graafilise kunsti põhireeglist: faktuurjooned omavahel kokku ei puutu. Tema viirutuste joon on vabale käele loomupäraselt kergelt sakiline ning need jooned katavad pildil kujutatud lehestikku või muid tumedamaid pindu justkui kalasoomuse mustriga. Selline faktuur kasvab loomupäraselt nagu jäälilled aknal. Nicolas Boldych on osutanud ühele olemuslikule sarnasusele joonistamise ja jalutamise vahel: „Nii nagu joon on Paul Klee sõnul jalutama läinud punkt, sedasi on ka jalutaja too punkt, mis joonistab oma isikliku kohakaardi”. Ka Mare Vindi tööd ei ole kunagi puhas fantaasia. Ta ise alustab punktina linnaruumis, joonistab trajektoori tänavatele, ning alles seejärel, jalutuskäigu kogemuse varal, hakkab joontest paberile võrku kasvatama. Kuigi Mare Vint kujutab kõrgeid plankusid, müüre ja hekke, jätavad need alati läbipaistva mulje nagu võrkaed, nagu jäälilled. Võrkaed organiseerib maastikku, mis sellest läbi paistab, nagu millimeetripaber, millele paigutatakse tehniline joonis või graafik. Ka jäälilled, mis ennast mitte kunagi ei korda, on üles ehitatud samavõrra rangete füüsikaliste ja statistiliste seaduste järgi. Kuigi võrkaed ja jäälilled tunduvad täielike vastanditena, väljendavad need mõlemad üldkehtivat matemaatikat. Filter, läbi mille Mare Vint maailma vaatab, ei ole lihtne klaasitükk. See on arusaamine üldisest korrast, universaalselt kehtivatest geomeetrilistest suhetest.
Eesti kunstis on olemas terve geomeetrilise kunsti paradigma, mille peamine esindaja Tõnis Vint tõusis pärast äsja Kumus toimunud elutöönäitust ametlikult tunnustatud elavaks klassikuks. Ta mitte ainult ei tõlgenda geomeetrilisi suhteid kunstiliselt, vaid uurib ka nende suhete avaldumist inimmõtlemises ja maailmas üldse. Töötanud läbi tohutu koguse materjali mütoloogiatest, religioonidest ja tsivilisatsioonidest, osutab ta asjaolule, et esteetilistel, religioossetel ja teaduslikel elamustel on ühine matemaatiline aluspõhi. Jah, ka teadus on elamuslik, ning inimesi, kes näiteks planeetide uurimisest õhinasse lähevad, on vähemalt sama palju kui neid, kes õhinaga kunstinäitusi külastavad. Selle üldise, matemaatilise iseloomuga aluspõhja on arhitektid alati ära kasutanud: templid ja kirikud paistavad teiste hoonete keskel silma vahel keerukama, vahel lihtsama, ent reeglina selge geomeetrilise ülesehituse poolest. See tundub inimesele kaunis niihästi esteetilises kui ka religioosses mõttes. Seesama geomeetriline ülesehitus tagab vähima võimaliku materjalikulu juures ka hoone suurima võimaliku tugevuse. Ning kui mõte religiooni asemel hoopis teadusliktehnilise ulme valdkonda liigub, siis ka siin maalib kujutluspilt midagi, mis on kõrgtehnoloogiliselt geomeetriline ja kaunis üheaegselt. Ka Vabaduse galerii näitusel „Mineviku linnad” rippuvaid värvilisi litosid ja siiditrükke vaadates võib vaataja end hoopis kosmoselaevas ette kujutada. Mare Vint ei seo oma töid mingi religiooni, mütoloogia ega folklooriga – ainult geomeetriaga, mis on alati jääv ja sama. Puhas kunstikonstant.
