Araabia Ühendemiraatide kohta on ridamisi kinniskujutelmi, mida võis kogeda, kui tuli jutuks Abu Dhabis planeeritav kunstiresideerumine. Meedia on siin ettevalmistavat tööd teinud, eksponeerides naftariigi kõige kõigemaid ehitisi või fakte, kulda ja rikkust, mis tuleneb maavaradest jne. Reaalsus väljendub statistilistes näitajates. Elanikkonna suurus on Maailmapanga andmetel umbes 9 miljonit, kellest 1,4 miljonit on Ühendemiraatide kodanikud, ülejäänud on immigrandid, kes tulnud enamasti lähimaadelt nagu Egiptus, Jordaania, India, Pakistan, Bangladesh, Filipiinid. Enamik neist töötab minimaalse tasu eest. Väidetavalt pidi riigis elama üle 200 rahvuse esindaja, naisi kaks korda vähem kui mehi. Sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on kaks korda suurem kui Eestis, territoorium samuti peaaegu kaks korda. Enamasti on aga tegu kõrbega.
Saadiyati ehitustander
Abu Dhabi Saadiyati saar on aktiivne ehitustander veel aastateks. Seal valmib kolm muuseumi: Abu Dhabi Louvre, Abu Dhabi Guggenheim ja Zayedi rahvusmuuseum. Nende ümber kerkivad hotellid ja elamukvartalid. New Yorgi Abu Dhabi ülikooli värske linnak paikneb seal juba praegu. Sellest laiemast pildist on lähtunud ka Art Hubi asutaja ja omanik Ahmed Al Yafei, kellega Eesti kunstnikud suhtlesid väga tihedalt.
Selgitamaks Saadiyati saare olukorda, palusime võõrustajatel korraldada külaskäik Abu Dhabi Louvre’i ehituspaika. Sissejuhatuse saime messikoha Manarat Al Saadiyat külastamisel: seal oli põhjalik näitus Saadiyati saare uutest muuseumidest. Kogu saar kaetakse tulevikus uusehitistega ja kaldun arvama, et selleks läheb vähemalt kümnend, kuigi Louvre peaks avatama juba sel aastal.
Kohtusime LAD (Louvre Abu Dhabi) kommunikatsioonikoordinaatoriga enne ehituspaigale jõudmist. ATC ehk Abu Dhabi turismi ja kultuuri valitsuse (Abu Dhabi Tourism & Culture Authority) kommunikatsioonijuht viis meid vipi platvormile. Kupli sõrestik oli paigas ja tagurpidi kausina silmatorkav. Inspiratsiooni oli saadud araabia souk’ist ehk turust, mis on kaetud palmilehtede või mattidega, kust immitseb valgus, nii et Louvre’i interjöör saab täis liikuvaid ebakorrapäraseid geomeetrilisi päikeselaike. Näituseruumid on loomulikult suletud ja kliimaseadmetega. Küsimusele, kas staararhitektid Jean Nouvel, Norman Foster ja Frank Gehry, kes on Saadiyati saare muuseumide autorid, valiti nende staaristaatuse pärast või tööde kvaliteedi tõttu, tuli loomulik vastus, et projektid olid väga head. Võistlus oli rahvusvaheline. Gehry Guggenheimi muuseumi projekt Bilbaos on toonud linna maailmakaardile. Milline on Abu Dhabi efekt, selgub hiljem, kuid suund kultuuri poole on Ühendemiraatides tunda. Euroopa kultuuri sisseostmine ja araabia omaga segamine võib anda üllatavaid tulemusi. Abu Dhabi Louvre arhitektuur on selle näide.
Abu Dhabi Louvre’i puhul tahetakse luua universalistlik XXI sajandi muuseum, kus eksponeeritakse eelajaloolist, Hiina, Aafrika, India ja tänapäeva kunsti. Püsinäitustele on ette nähtud kuus tuhat ja vahetuvatele kaks tuhat ruutmeetrit. Kuussada kunstiteost on planeeritud avamiseks laenata Prantsusmaa muuseumidest. Kunstihankekomisjon töötab koostöös Agence France-Muséumsi kuraatoritega, et koostada näitusi ja täiendada kollektsiooni. Kõik selleks, et säilitada, arendada, näidata ja selgitada loomingut laiemale publikule.
Kunsti kultuuripiirangud
Siiski on mõneti raske ette kujutada, kuidas sobitada Euroopa klassitsistlikul traditsioonil põhinev kunst araabia kujutamispiirangutega. Võtkem või asjaolu, et Euroopa kunstihariduse alus on inimese anatoomia põhjalik tundmaõppimine – kunstiklassides uuritakse, maalitakse ja joonistatakse alasti figuuri. Araabia kunstikultuur ei ole selles mõttes valgustusaega jõudnud. Kuigi see ei ole kahtlemata nii dramaatiline, riieteta figuure meenutavaid pilte nägime sealsetel näitustel küll, kuid need olid kas Euroopa päritolu või välismaalaste tehtud.
Eestlaste resideerumislepingus oli siiski kujutamispiirang „kultuuriliselt sensitiivsete teemade“ all: vulgaarsed figuratiivsed vormid, alastus, seksuaalsed aktid on keelatud. Ütleks ju, et sürrealismile on vulgaarsed figuratiivsed vormid olemuslikud. Samuti ei tohi halvustada poliitilisi persoone, kujutada kriitiliselt religiooni sümboleid jne. See on keelatud lausa seadusega. Nii et mitmed interventsionistliku, sotsiaalkriitilise ja teravasisulise kunsti vormid jäid mängust välja. Vanemale generatsioonile kindlasti tuttav olukord, kuna nõukaajal olid piirangud üsna samasugused. See pani vohama ridadevahelise sisuga kunsti.
Pealegi kui sind on kutsutud külla kunsti tegema koos täisülalpidamisega, siis ei kipu just põhjuseta toitja kätt hammustama. Tõenäoliselt on olukord sama ka tellimustööde puhul, kui klient, kes oma keskealisest abikaasast pilti tahab, toob tema kahekümnendate eluaastate fotosid, et kunstnik teeks, mida soovitakse, kui ootab tasu.
Viisakus, aga ka teadvustamata konformism on sundinud varasemaid residente kaameleid, kõrbe või Ühendemiraatide muutuvat linnamaastikku maalima. Tegu on ühisosa otsimise, sooviga kunsti kaudu maad mõista, aga ka otsusega anda tellijale see, mida ta tõenäoliselt ootab. Ja piiri on raske leida. Vahelduseks on tõesti tervendav häälestuda pärivooluliselt ja lasta maa endast läbi, tekitada materiaalseid artefakte, mis peegeldavad äratuntavalt tekkinud kontakti. Selles mõttes peegeldavad hobused, kaamelid, kõrbemaastik, kollane ja kuldne, fossiilid ja nende seos fossiilse kütusega, nagu seda ka eesti kunstike töödes näha oli, vastutulekut, ühisosa otsimist ja kohapeal saadud kogemust, aga on ka seotud autorite varasemate teemadega, mida nad on oma kunstis käsitlenud.
Art Hub ja metseen
Kunstikeskus ja resideerumiskoht Abu Dhabi Art Hub loodi 2012. aastal. See paikneb Mussafahi linnaosas, mis on peamiselt tööstuskvartal Abu Dhabi linnatuumast kolmekümne kilomeetri kaugusel.
Art Hubi omanik Ahmed Al Yafei on hariduselt keemiainsener ja kunst on olnud aastaid tema suur kirg. Tema äride käsitlemiseks puudub ammendav info, kuid ta saab seda endale lubada, et Art Hub töötab kahjumiga.
Al Yafei peamine ambitsioon on valmistuda ajaks, kui Abu Dhabis on kolm maailmaklassi muuseumi. Siis muutub kunstimaastik pöördeliselt ja temal on seal kindel positsioon. Nõnda et üsna pragmaatiline lähtepunkt. Kuid vaevalt tal õnnestub sellisel määral ennast eksponeerides show’d teha ja oma heldust nautida, olles vaid ärimees. Ta vahetab ülepäeviti autosid, kord Porsche, Maserati, Ferrari, igapäevane veoauto mõõtu Nissan Patrol, kus seltskonnaga kõrbedüünidel rallida – kõik need rikka inimese atribuudid avaldavad kunstirahvale muljet. Mis siin salata, ka eestlased lubati rooli, et lahtiste akendega Maseratis mööda Abu Dhabi tunneleid käristada.
Vaevalt aga ükski praktiliselt rahaasju ajama harjunud ärimees teeb midagi tulemuse ootuseta. Tema lepingud kunstnikega võivad paista ekspluateerimisena, näiteks meie omas oli kolm maali mõõtudega 120 x 150 kui resideerumistingimus. Vastukaubaks saime tasuta ülalpidamise ja majutuse kuu aja jooksul ning näituse Art Hubi ruumides. Muidugi sai kunstimeediumide osakaalu asjus läbi rääkida, et ka videod, objektid, interaktiivsed tööd ehk saanuks ka maalide asemel eksponeerida. Siiski teostasime meeleldi maale, kuna nende tegemise tingimused olid soodsaimad: valged ateljeed, alusraamidel vabalt võtta korralikud lõuendid, värvid ja piiramatult muidki vahendeid. Talle jääb hulk asjastatud kunsti. Kuulates, missuguse innuga Art Hubi omanik rõhutas oma kogu kahte ja poolt tuhandet maali, ei ole materiaalse kunstikollektsiooni loomine talle teisejärguline, vaid on investeering ja panus kogu väärtuse kasvule Abu Dhabi muutuvas kunstimaastikus. Ja ta ei piirdu Abu Dhabiga. Meie sealoleku ajal avas ta galerii Dubai disainikvartalis (Dubai Design District, d3, www.dubaidesigndistrict.com), kus hakkab esitama kunstikogu valikut.
Kahtlemata lisanduvad teisedki rõõmud ja staatuslikud kõrvalmõjud, mida kogeb kunstnike sponsor. Temast saab kultuuri- ja kunstimaastiku tegelane, mis tagab pääsu ringkondadesse, kus ärirahvas ei liigu. Lisaks paistis läbi patriootiline emotsioon, soov kujundada maa nägu ja ajalugu. Tema korraldatud filmiprogrammiga „ajalootunnis“ rääkis ta residentidele, et Ühendemiraadid on 50 aastaga jõudnud hõimu- ja klannipõhise territooriumitasemelt XXI sajandi riiki, ega suutnud varjata uhkust ja sentimenti üsnagi enneolematu majandusliku ja kultuurilise hüppega. Püüdkem ka meie ette kujutada ajavahemikku ärkamisajast tänapäevani, kuid kokkusurutuna viiekümnesse aastasse. Arusaadavalt on Ühendemiraatide kultuuriline baas ehk araabia kultuuri ajalugu pikem ja toekam, kuid rahvust ei defineeri neil ainult keeleline aluspõhi, vaid pigem beduiinide nomaadlik kõrbereaalsus. Üsnagi karm ellujäämiskeskkond Araabia poolsaare selles osas.
Eesti kunstikuu Abu Dhabis
Tegemist oli kuue kunstniku ehk Toomas Altnurme, Markus Kasemaa, Katrin Karu, Tiiu Rebase, Jana Huule ja Raivo Kelomehe loomekuuga Art Hubi juures. Igaüks lähenes oma tegevusele ja suhtele Ühendemiraatidega eri nurga alt, leides kokkupuutepunkte ja lahknevusi.
Abu Dhabi ajaleht Al Roeya kirjutas 7. III: „Kujutava kunsti näituse „Eesti kunstikuu“ umbes 50 maalis ja teoses on püütud hõlmata kohalikku keskkonda, kujutades puhtatõulisi araabia hobuseid ja liivaluiteid, sobitades neid igaviku muusikaga.“* Jana Huule kohta käib lõik: „Näitusel esitatud Sheikh Zayedi suure mošee kuplitele viitavad objektid on kaetud rahvariietega, peegeldades insener-tehniliste traditsioonide kõrval AÜE tavasid ja kombeid“.
Vältimaks hinnangu andmist taas tsitaat Al Roeyast: „Näitusel on väljas kuue kunstniku looming. Toomas Altnurme värvitud plastilised teosed esindavad tema arvamust, et kunst võimaldab kultuuride suhtlemist. Tekstiilipõhised teosed on Jana Huulel. Katrin Karu sai innustust Liwa kõrbe korraldatud reisidelt, tema maalid väljendavad naiste tundeid, valu, lootust ja unistusi. Markus Kasemaa lõi oma tööd fotode ja videote analüüsimisel, väljendades kultuuride sarnasusi. Raivo Kelomehe disainitöö põhineb mitmete tsivilisatsioonide vaatepunktidel. Tiiu Rebase looming on inspireeritud AÜE ja Eesti kultuuri võrdlusest“.
Nagu arvata võibki, piirneb stambirohke ajakirjanduslik lihtsustus koomikaga, kuna lugejale on vaja asi selgeks teha. Peale maalide valmis kaks videot ja üks interaktiivne töö. Iga kunstnik kompas konteksti ja sidus selle oma varasema kunstiga.
Mulle endale meeldis Markus Kasemaa projekt, mis algas kuid varem Facebookis, kus Kasemaa töötles Abu Dhabi linnaplaani ja tekitas selle põhjal pildilisi moodustisi. Osa tema teoseid oli justkui illustratsioon ühisaruteludele, mida pidasime küsimuse ümber, kas meie vahetuskaup on ikka piisavalt väärikas – pildid kuuajalise resideerimise eest. Tekkis ka mõte, et lõuendile võib tõmmata lihtsalt mõne joone, maal võib ka „odavam“ olla. Kui aga paistis olukord, et mängus on maine, et töödega peame täitma sadu ruutmeetreid näitusepinda, kuhu tullakse neid vaatama, tekkis võistlus, kuidas seda paremini teha.
See on mõtlemisaine igale kunstnikule. Kui palju nõuab tööd kolm või enam 120 x 150 cm maali? Vastus on: see on individuaalne küsimus. Võib teha aasta, pool aastat, kuid saab ka mõne nädalaga. Arusaadavalt tuleb töö maht ja visuaalne tulemus sellisesse suhtesse viia, et tagajärg oleks maksimaalne. Igaüks tegi seda oma võimete ja südametunnistuse järgi.
*http://alroeya.ae.
