Alles teist aastat tegutseva tegevuskunstide õppetooli tegevuse fookuspunkt erineb oluliselt oma eelkäija – interdistsiplinaarsete kunstide õppetooli omast. Nüüdsed peamised märksõnad ongi just eespool kirjeldatud senisest laiemad ja põhjalikumad kunsti ja reaalteaduste+tehnoloogia suhted. Tehnika positsioon ei ole enam käsitletav pelgalt toetava taustajõuna, mille eesmärk on inimaju genereeritud idee illustreerimine. Tehnoloogia enda alusstruktuur võimaldab tal osaleda idee genereerimise protsessis aktiivsena ning inimesega võrdsel positsioonil. Kuidas see kõik rakendub praktikas, võite jälgida tegevuskunstide õppetooli blogis performachine.wordpress.com.
Kuna ideede genereerimisega saavad noored kunstnikud üldiselt hakkama, siis peamine tugi, mida kooli äsja lõpetanu vajab, on just ligipääs produktsiooni- ja presentatsioonikeskkondadele. Selline EKA toetus vabade kunstide erialade lõpetanutele püsib praegu peamiselt mõningate õppejõudude missioonitundest algatatud projektidel. EKKM, Polymeri kultuuritehas jt tagavad üsnagi askeetlikud, kuid eluliselt vajalikud võimalused loomingulise tegevuse sujuvaks edasitoimimiseks pärast seda, kui diplomeeritud tudeng seisab kõrgkooli ees, lillesülem ühes ja diplom teises käes. Luulud, et tööturg avaneb nüüdiskunstiga tegelevale noorele kohe pärast kõrgkooli lõpetamist, kui loomemajanduse korralduses mõned formaalsed sammud teha, jäävad praeguste arusaamade juures luuludeks ning seda ei tohi noorte eest varjata. Loomemajanduse alusmõisted ja struktuur lähtuvad eelkõige disainikesksest tellija-teostaja suhte spetsiifikast. Kriitilisele positsioonile pretendeeriv kunst ei hakka loodetavasti kunagi turu nõudmiste ja tarbijate ootustega arvestama. Kui õpetajategevus välja arvata, siis tuleb palka hakata endale ise maksma. Selle hõlbustamiseks tuleb soodustada noorte suuremat koostööd loominguliste projektide teostamisel. See võib panna aluse tugevatele kooslustele, kes on võimelised moodustama toimivaid institutsioone ning kus igaüks on nõus vajaduse korral tegelema ka „madalate” töödega.
Loomulikult jäävad alati olema õnnesärgis sündinud, kellel õnnestub suurele kuraatorile või produtsendile silma jääda, millele järgneb vapustav edulugu. Kunstiharidust sellisele poeesiale üles ehitada aga ei tohiks.
